I am the one

Wade tuli töölt koju, ise maruvihane. Nüüd oli küll kõik metsas, ta tunnistas Tinale, et oli GC taga ning ilmselt pidi ka järgmine artikkel välja tulema. Mees jõudis koju ja läks otsejoones magamistuppa, et võtta kotist sülearvuti ja vaadata lennupiletite hindasid. Ta tahtis mõneks ajaks Kanadasse minna enda sugulase juurde, et kõigest eemale saada ja mõelda, mis edasi teha. Sait tuli lihtsalt kinni panna, täpselt nii nagu ärigi. Mees leidis, et ta saaks uue nädala kolmapäevaks kõik vajalikud asjad aetud ning lennata paariks nädalaks kõigest eemale. Nad ei hakanudki teda mõistma. Wade käitus praegu nagu hullumeelne, olles oma mullis ja klõbistades kiirelt klaviatuuril.
OT: Zoe

Kuigi Zoel oli täna vaba päeva, oli ta pidanud korraks kodust lahkuma, et üks koduvisiit ära teha, mida ei saanud enam kauem oodata lasta. Koju jõudnud, oli ta väga üllatunud, kui leidis, et Wade on ka kodus. Pärast seda artiklit elasid nad küll samas korteris, aga nad ei näinud teineteist peaaegu üldse. Zoe isegi ei teadnud enam, kus Wade kogu aeg viibib. Tundus, nagu kõik lihtsalt hakkas kolinal kokku langema nende ümber. Eemaldanud enda üleriided ja saapad, jalutas naine korterisse, leides mehe magamistoast ägedalt enda sülearvuti klaviatuuri klõbistamas. "Hei, sind pole viimasel ajal üldse näha olnud," sõnas naine vaikselt, toetades ennast vastu uksepiita, "mida sa seal nii hoogsalt kirjutad üldse?" Vaevalt oli Zoe enda küsimuse esitanud, kui ta ennast uksepiida vastast lahti lükkas ja mehe poole jalutas.

Mees võpatas, kui Zoe teda kõnetas. "Ma... Ma vaatasin, kui palju läheb äri sulgemisele. Selle hoidmisel pole vähemalt praegu mitte mingit mõtet. Kasvõi palgata puhkus paariks kuuks," rääkis mees. Ta elu oli kokku varisemas, sellises väikses linnas võisid sa teiste viha endale tõmmata pikaks ajaks ja GC oli suurepärane näide. Wade'i keelduti isegi teenindamast ühes väiksemas kohvikus, justkui oleks keskaeg ja tema mõni räpane kodutu. "Ma lendan Kanadasse mõneks ajaks," lisas Wade. Piletid polnud veel ostetud, aga see tuli ära teha, hetkel võrdles mees hindu, et ta ülemäära palju ei maksaks.

"Äri sulgemisele?! Asi on siis tõesti nii hull?" küsis Zoe, vaadates mehele üsna suurte silmadega otsa. Ta sai aru, et asjad olid halvad, aga kas kõik oli tõesti nii hull juba, et mees enda onu käest saadud äri kinni paneks. "Oota, mis asja? Sa ei saa lihtsalt asju pakkida ja minema minna, ilma et sa mulle midagi ei ütle. Mis meist siis saab?" küsis naine, kerge hirmutunne põue ronimas. "Sa ütlesid, et sa oled süütu. Sul ei ole vaja siis ju kuskile põgeneda. Asjad võivad praegu hullud olla, aga see läheb üle," üritas Zoe võimalikult optimistlik näida, astudes mehe seljataha ning asetades enda käed tema õlgadele.

"Asi on nii hull. Inimesed, kellel on pidevad hooldused, ei ilmu kohale, viimaste päevade jooksul on enamus mehi läinud peale lõunat ära, sest pole aega, mõned töötajad lahkusid..." seletas mees. Ta sulges sülearvuti ja tõusis, pöörates ümber, et ta näeks Zoe nägu. "Ma," alustas Wade. "Ma olen selle lehe looja," lõpetas ta lause. Kui töö- ja elukoha kaotus oli algus, siis Zoe oli ilmselt kõige hullem kaotus, millega Wade pidi elama. Ta teadis, et peale midagi sellist Zoe ilmselt ei mõista teda ja kaob uuesti enda õe juurde.

"Miks sa seda mulle varem ei ole öelnud?" küsis Zoe imestunult. Nad olid siiski abielus, kas nad ei peaks selliseid muresid jagama? Kui mees ennast ümber pööras, vaatas naine talle uurivalt, kuid samas ka murelikult otsa. Ta oli Wade'i pärast tõsiselt hirmul. Kuulnud aga mehe ülestunnistust, ei osanud Zoe sellele alguses kuidagi muud moodi regeerida, kui suurte silmadega mehele otsa vaadata ja sammu või kaks temast eemale astuda. Kuskil sügaval sisimas Zoe kahtlustas seda, aga ta uskus Wade'i, kui too väitis, et see kõik on laim. Kuna naine midagi öelda ei osanud ja tema mõtted liikusid kõik väga keerulisi radupidi, siis lajatas Zoe korraga lihtsalt ühe tugeva kõrvakiilu Wade'i põsele, astudes talle seejärel natuke lähemale. "Sa valetasid mulle," sisises ta nagu kass, kes on nurka surutud, "ma küsisin, kas sa oled selle taga ja sa valetasid mulle! Sa väitsid, et see on laim ja see tüdruk tahab lihtsalt kuulsust. Ma astusin selle paari päeva jooksul korduvalt sinu kaitseks välja ja nüüd sa teatad, et ma valetasin nendele inimestele? Ei, see ei saa sina olla! Sa ei ole ju... selline. Miks sa peaksid midagi sellist üldse tegema? Vähemalt osad neist inimestest olid minu sõbrad ja seega ka sinu sõbrad, kellest seal kirjutati. Sa ei teeks midagi sellist ju. Ütle, et see kõik on lihtsalt üks halb unenägu ja kui ma üles ärkan on kõik korras." Zoe oli enda pisikese monoloogi ajal ruumis ringi hakaud jalutama, peatudes vahel vaid selleks, et mehele otsa vaadata. Wade'i sõnad kumisesid tal endiselr peas, aga ta ei suutnud neid sõnu nüüd enam uskuda. Ta ei suutnud panna GC'd ja Wade'i kokku. See lihtsalt ei mahtunud talle pähe.

Mees isegi juba arvas, et ta saab kõrvakiilu. Füüsiline vägivald for the win! Wade hoidis pead ikka veel viltu, põsk õhetamas. Wade valetas põhjusega, kui ta oleks kohe tõe välja rääkinud, ei oleks ta saanud enda jaoks mõnda päeva, kus ta lihtsalt üritab kõigega toime tulla. "Mina ainult postitasin selle laimu, mõni meie lähedane on saatnud meie sõprade kohta igasugust saasta, ma näitan, millised inimesed tegelikult on, kõik nimed jäävad saladusse, aga usu mind, kui sa nimekirja näeksid, ei tahaks sa enam poole linnaga suhelda. Keegi pidi see patuoinas olema, kes avaldamise enda peale võtab," seletas Wade ärritunult. "Ma tegin seda kõike, et..." Wade ei rääkinud edasi. See osa tema minevikust oli loodetavasti läbi. Zoe ei teadnud sellest, Wade'i sõbrad ei teadnud sellest. Ainult vähesed Tree Hilli vilistlased teadsid toimunust.

"Wade, see ei ole mingi vabandus selle kohta, mida sa tegid!" sõnas Zoe häält tõstes, "ja miks sina siis just see patuoinas pidid olema?" Keegi ei käskinud ju ometi tal seda teha. Naine laiutas käsi ja vaatas mehele küsivalt otsa, kui too jutuga alustas, aga selle pooleli jättis. "Et milleks?!" utsitas naine Wade'i edasi rääkima, "sa ei ole hetkel sellises olukorras, kus sa võiksid endale rohkem saladusi lubada. Mis sul enam ikka kaotada on? Asi vaevalt hullemaks enam minna saab. Räägi!" Zoe tõmbas käega läbi enda tumedate juuste ning hingas sügavalt välja. Hetkel tahtis naine ülekõige korraks mehe naha alla pugeda ja kõike tema silmade läbi näha, aga kahjuks oli see võimatu. "Ma tahan sind lihtsalt mõista," sõnas naine tasasemalt, kuid pinge ei olnud tema häälet kadunud.

"Tahad selgitust? Okei, ma üritan siis sulle seda selgitada. Kui ma käisin koolis, olin ma pidev mõnituste ja kiusamise ohver. Ma olin alati vaiksem, kooli sportlased kohtlesid mind kui sitta. Kõige hullem kord oli isadepäeval. Eks mind vist seetõttu valitigi, et mul polnud isa. Mind faking alandati mu tolleaegse tüdruku ees nii hullult, et... Tollel päeval ma olin kindel, et inimesed vihkavad noid tüüpe, keegi lihtsalt ei julge midagi öelda. Nädal aega hiljem oli sait valmis," seletas Wade vihaselt. Ta jälestas siiani enda "klassivendi", kes tegid ta elu igapäevaselt põrguks. "Kui sa tahad, et ma läheks, siis ma võin seda kohe praegu teha. Kolmapäevani saan kuskil mujal elada, siis lendan Kanadasse. Mul pole siin enam võimalustki elada, tööd pole, austust pole, kõik on kuradi silmakirjalikud," lisas Wade külma turtsatusega.

Zoe kuulis seda juttu esimest korda ja oli ausalt öeldes imestunud, et mees seda temaga varem jaganud ei olnud. Naine ei oleks ju teda ometi selle pärast teisiti kohelnud. Ta armastas meest, aga nüüd ei teadnud ta üldse, mida ta tundma peaks. "Miks sa seda mulle varem rääkinud ei ole?" küsis naine, vaadates kerge hirmuga seda meest, kes tema eest seisis. Wade oli hetkel tõsiselt vihane ja Zoe mäletas veel väga selgesti, kuidas ta oli käitunud, kui naine pärast enda pisikest põgenemisretke tagasi oli tulnud. "Seega sa otsustasid teha selle saidi ja langeda nende kiusajatega samale pulgale?" kergitas Zoe viimaks enda kulme, kui oli leidnud julgse, et mehe käitumist kritiseerida, "posititades neid asju netiavarustesse, tekitasid sa paljudele kannatusi ja üleliigset draamat. See oligi su plaan? Panna teisi tundma seda, mida sina tundsid?" Ta ei osanud enam kuidagi olla või sellele kõigele reageerida. Ühelt poolt tahtis ta meest aidata nii palju kui võimalik. Teiselt poolt jälestas ta seda poolt, mis ta mehes avastas. Tal ei olnud aimugi, et tema abikaasas nii palju viha peidus on. "Sa ei saa mulle sellist pommi ette visata ja siis oodata, et ma suudan sellege mõne minuti jooksul toime tulla," pahvatas Zoe, keerates mehele selja ning vaadates mõni minut enda ette maha. Ta kaalus Wade'i sõnu, mis tundusid loogilise lahendusena, aga ta teadis, et see lõppeks ilmselt ka nende lahutusega, mitte et see juba praegu siin õhus ei oleks. "Ja kelle süüa see on?!" keeras naine ennast ringi, vaadates mehele otsa, "sa ise lasid enda äri põhja, sa ise panid meie suhte sellisesse olukorda. Sul ei ole õigust kedagi teist, kui ainult ennast süüdistada."

Wade tõmbas kätega üle näo. Ta tahtis kõigest eemale saada. "Miks ma ei ole rääkinud? Eelmine armastus peletati minema, ma ei taha, et see uuesti juhtuks. Pealegi ei näo ma selle rääkimisel mingit põhjust, see osa peaks olema minevik," rääkis mees. Ta ei tahtnud enam end Zoele selgitada. Mees otsis taskust võtmed, ta soovis sõitma minna, et maha rahuneda. "Ei, ma otsustasin neile samaga vastata. Kõik mängivad mingeid kuradi üllaid inimesi, et ära vasta neile samaga ja mida iganes. Ära ole nii naiivne! Maailm ongi karm koht," lausus Wade võtmeid näppides. "Ma tean, et ei saa. Sellepärast ma lähengi mõneks ajaks ära," lisas mees vaiksemalt. "Fakk, ma ei oleks tohtinud sulle midagi rääkida, sa oled täpselt samasugune nagu kõik teised," ütles mees ja lahkus magamistoast. Läinud kööki, võttis ta vett, et end maha jahutada, tülitsemine lõi temperatuuri näiliselt lakke.

"Kui maailm ongi karm koht, siis võibolla ei peaks sa ise ka siin niimoodi kisama ja vihastama, et keegi su väikese 'hobi' avalikkuse ette tõi," sõnas Zoe, vaadates mehele otsa, "ja mida see põgenemine siin aitab? Pigem tegele enda probleemidega!" Mehe viimased sõnad enne ruumist lahkumist tundusid naisele antud hetkel kõvasti teravamad, kui nad olid, sest ta oli meest kaitsnud ja ta oli endiselt siin. Ta ei vältinud meest. Ta üritas teda mõista, mida enamik siinsetest inimestest isegi ei üritanud teha. Zoe seisis veel mõne hetke magamistoas, enne kui Wade'ile kööki järgnes. "Ma tahan sinult veel ühte asja küsida ja siis võid sa teha, mida tahad. Miks sa minuga abiellusid, kui sa teadsid, et sul on selline suur saladus ja kui see välja tuleks, siis mõjutaks see oluliselt meie suhet?" küsis naine, jäädes kannatlikult vastust ootama. Tuleb välja, et ta on abiellunud täieliku võõraga.

Mees jõi vett, üritades rahuneda. Ta mõtles, et läheb ja pakib nüüd kohvri kokku, mis mõtet oli solvangutelaviini all siin elada. Kahjuks järgnes Zoe talle. "Ma armastan sind, Zoe. Ma saan nüüd aru, et see pole piisav," vastas Wade, hoides enda silmi naise tumepruunidel. Ta oli noore ja lollina uskunud, et armastus tõesti võidab kõik, nüüd sai mees aga aru, et vaja läks veel nii palju erinevaid asju.

"Kui sa mind armastad, siis kuidas sa saad nii kergekäeliselt meie suhtes alla anda ja rääkida sellest, et sa lähed Kanadasse?" küsis Zoe imestunult käsi laiutades. Ta vaatas mehele otsa ning hinges mitu korda sügavalt sisse-välja. "Sa ei kavatse sealt enam tagasi tulla, ega ju?" küsis naine küsimuse, mis teda piinas. Naine armastas ju meest endiselt, sest tunded ei kao lihtsalt ühe hetkega. Samas oli see uus vihane ja ärritunud Wade keegi, keda ta varem kohanud ei olnud. Ta tundus nii võõras ja kauge. Õigem oleks vist öelda, et ta tundus nii külm.

"Sest terve linn sildistas mu ebardiks. Mul pole siin enam midagi teha," vastas Wade. Ta arvas, et ka Zoe oli juba loobunud. "Tahaksin küll, aga mitte Tree Hilli. Ma tahaks enda elu kuskil mujal alustada, aga ilmselt on palju palutud, et sa minuga kaasa tuleksid," lausus mees rahunenult. Ta ei tahtnud seda, et Zoe peaks enda karjääri ja elu jätma vaid Wade'i pärast. Mees tundis, et ta oli vaid üks killuke Zoe elust.