Did someone say caffeine?

Esimesed paar kuud ei olnudki Hazeli jaoks kõige hullemad ja oma õpilastega võis ta enamasti rahul olla, ehkki tal oli ka paar murelast, kes end kuidagi kätte ei tahtnud võtta. Nemad panid ka Hazeli valiku ette, kas kukutada need õpilased oma aines läbi või nad kuidagi lihtsalt läbi vedada, ehkki naine ise kaalus rohkem seda teist varianti. Peale psühholoogiatundide andmise oli Ellal ka õpilasi, kes käisidki pidevalt tema juures kas oma probleemidega või karjäärinõustamisel. Viimasesse rühma kuulusid enamasti seniorid, kellel polnud õrna aimugi, mida oma tulevikuga peale hakata. Ühel päeval sai Hazel kõne aga oma eelkäijalt, kes naisega mingil põhjusel kokku tahtis saada. Viimati oli Hazel meest näinud eelmisel kevadel pärast tulistamist, kui ta enda uue töökohaga tutvuma tuli ja viimaks otsustas, et tuleb Tree Hilli keskkooli uueks psühholoogiks. Kuna Hazel juba aimas, millest mees rääkida tahtis, oli ta nõus temaga kohtuma. Nüüd oligi Hazelil vaba lõuna ja tema järgmine tund pidi alles kella kolme paiku algama, mistõttu suutis ta ühe kohvipausi Port City Javas enda ajaplaani mahutada. Ta jõudis kohale kuskil viis minutit pärast kahtteist ja riputas oma mantli nagisse, enne kui endale ühe musta kohvi ja väikse koogikese tellis, istudes seejärel lauda. Ta heitis veel hetkeks pilgu oma kellale ja hingas siis sügavalt, oodates oma eelkäijat, kes polnud veel jõudnud.

SPOILER: Click to show

OT: Robert L. Harting

Erilist põhjust tegelikult Robertil polnud, mis sundis teda Tree Hilli tulema ning Hazeliga kokku saama, kes on nn tema järeltulija. Aga kuna mehel oli neli vaba päeva järjest, otsustas ta Washingtonist väikese pausi teha ning seda linnakest külastada, kus ta veetis päris pika aja enda elust. Temaga tuli kaasa ka Nick, kes külastas vanu sõpru, tiimikaaslasi ning lihtsalt tuttavaid. Pisikene Hope veetis enda nädalavahetuse aga vanavanemate juures, kes lubasid tüdruku Disneylandi viia. Kui anda nii pisikesele tirtsule valida selline koht nagu Disneyland ning Tree Hill, siis pole just raske arvata, kumma tüdruku valib.
Jõudnud kokkulepitud kohta minutike varem, seisatas Robert hetke ukse peal, otsides silmadega tuttavat punapead. Õnneks oli kohvik piisavalt tühi nii rahva kohta pealt kui ka punapeade osas, et psühholoogil kulus alla minuti, et Hazel ülesse leida. "Hei," tervitas James naist kerge viipe ja naeratusega. Mõne pikema sammuga jõudis ta kiirelt laua juurde ning võttis uue koolipsühholoogi vastas istet.

SPOILER: Click to show

Hazel sega lusikaga enda kuuma kohvi ja vaatas aeg-ajalt kella. Just siis, kui ta oli tassi juba enda huultele tõstmas, saabus lõpuks ka Robert ja Ella asetas tassi alustassile tagasi, segades selle sisu veel kergelt lusikaga. Jook tunduski natuke liiga kuum. "Tere, Robert," lausus naine naeratuse saatel. Nii et mees polnudki jäädavalt Tree Hillist lahkunud, vaid käis vahetevahel ikka selles linnakeses. Hazel nägi teda muidugi väga ammu ja tore oli teda isegi uuesti näha. "Mis sind siis Tree Hilli tagasi toob?" tundis naine huvi. Ta ise oli siin linnakeses elanud umbes kaks kuud ja Hazelile täitsa meeldis see väikelinna elu. Mõnusalt rahulik. 

Nende juurde tulnud teenindaja käest tellinud ühe tassi kohvi, pööras Robert enda pilgu tagasi Hazelile. "See on hea küsimus. Ma sain ootamatult paar päeva vabaks ning lapsed on ka sõidus, seega otsustasin, et tulen ja kontrollin, kas linn ja eelkõige kool on endiselt samas kohas," kehitas mees kergelt õlgu. Otsest põhjust ta ei oskanud välja tuua, et miks ta peaks siin olema. Küllap sellepärast, et seda polnud. James oli lihtsalt hommikul auto garaažist välja ajanud ning siia sõitnud. Esimese poole sõitis tüüp täiesti enda teadmata, olles kohati vägagi sügavas mõttes, aga kui ta juba kord märkas, et suunaks on Tree Hill, siis miks mitte siia kohale jõuda. "Ning kuidas sul siiani läinud on? Nagu näha, siis oled endiselt elus ja terve," lausus Robert õrnal muigel.

"No tundub, et sa tulid täiesti õigel ajal, sest ma olen kuulnud, et nii mõnigi õpilane on sinu järele küsinud," lausus Hazel. Seda oli naine kuulnud nii kolleegidelt kui ka enda õpilastelt, kes tema poole juhtumisi olid pöördunud küsimusega, et ega ta ei oskaks öelda, kuidas mister Hartingul läheb. "Jah, minul läheb hästi," lausus Hazel kerge naeratuse saatel ja rüüpas ettevaatlikult oma kuuma kohvi. "Tegelikult ma ei kahetse, et siia tulin. Mulle täitsa meeldib Tree Hill."

"Seda on tore kuulda. Ma jään siia paariks päevaks, seega ehk astun mõni päev koolist ka läbi ning ütlen neile isiklikult tere," muigas Robert kergelt, saanud enda kohvi lõpuks kätte, võttis mees selle käe käe vahele, rüübates lonksu.
"Tore. See on tõesti selle koha võlu. Kord tuled ning enam ära minna ei taha," noogutas Rob kergelt. Kui ta esimest korda siia praktikale tuli, oli ta kõigest 22-aastane. Lõpetanud kaks aastat hiljem ülikooli, koliski mees siia ning elas ja töötas siin selle aastani. See väike linn lihtsalt võlus ta ära ning ei lubanud enam lahkuda, kuni mees avastas, et tegelikult ei hoia siin enam miski teda kinni.

"Äkki tuled siis minuga koos tundi andma? Ma ei tee neile veel niipea uut kontrolltööd," pakkus Hazel. Tegelikult olid nad just uut teemat alustanud ja kuna õpilased paistsid Robertit väga armastavat, võib see neilegi meeldida, kui endine psühholoog nende tundi tuleb. "Selles on sul õigus," nõustus Hazel Robertiga. "Suurepärane koht, kus elada, kui sulle meeldib väikelinnaelu."