Who's gonna bring me some cake?

"Pole viga," lõi Colin käega õhku. Samas meenus talle ka, et keegi ei olnud seda klaasi veel ära koristanud. Kui see jutuajamine tehtud saab, siis tuleks see ära teha, enne kui keegi veel endale killu jalga astub. Noormees tõesti arvas, et see jutuajamine kujuneb Megani ümber, aga selle asemel liikus kõik just selles suunas, kuhu Colin ei tahtnud, et nende jutuajamised enam kunagi läheksid. "Miksa sa seda mulle praegu räägid?" küsis Colin käsi laiutades ja neidu üsna piinatud pilgul vaadates. "Kas sa tahad, et ma tunneksin ennast veel sitemini iga kord, kui ma sind vaatan ja mõtlen, kui palju ma sulle haiget tegin? Ma käitusin sinuga nii, nagu ma alati arvasin, et mina ei teeks. Ma ei vedanu alt ainult sind, vaid ka ennast ja ma pean sellega elama. Ja see laps jääb igavesti mulle enda viga meelde tuletama," sõnas noormees ning viis pilgu elutoa poole, sest tema esimesed sõnad oli tulnud natuke järsemini, kui ta oleks tahtnud. "Vaata, Helena, sul on õigus - mul on keegi teine ja ma saan varsti lapse. Aga kas sa tõesti tahad igaveseks mind vältima jääda? Mis Phoebest ja sinust siis saab?" küsis Colin, kuigi temas oli veel nii palju sõnu, mis ootasid välja pääsemist.

Helena ohkas ja raputas pead. Ega temagi end paremini ei tundnud, kuid ta siiski tahtis, et Colin teaks, mitte et tema eesmärk oleks olnud meest end sitemini tundma panna. "Sul on õigus. Võib-olla poleks ma üldse pidanud sulle seda rääkima," lausus tüdruk vaikselt, viies oma pilgu maha. Colini reaktsioonist luges Marie välja ainult seda, et tegi asju hullemaks ja seda küll vaja polnud. "Ei, ma ei taha sind ülds sitemini tundma panna ja veel vähem tahan ma sind vältida..." lausus tüdruk. Tal oli ka veel nii palju, mida Colinile öelda, kuid ei osanud oma mõtteid enam kuidagi sõnadesse panna. "Ma ei taha tunda nii, nagu ma tunnen," ütles ta lõpuks, kuid võttis kahe käega peast kinni. "Ma peaksin minema," teatas ta.

"Võib-olla... ma ei tea," sõnas Colin, kes oli neiu tundepuhangust tegelikult üsna segaduses. Ühelt poolt oli seda hea teada, aga teiselt poolt ajas see kõik veel rohkem segamini. "Ma oletan, et see rääkimine tegi sinul endal vähemalt olemise paremaks... Ma mõtlen, et sa ei pea seda enam enda sees hoidma," lausus noormees, tuues seejärel kuuldavale ühe raske ohke ning tõmmates käega läbi enda tumedate juuste. "Aga sa ise just enne ütlesid, et sa ei tahaks minuga enam kohtuda. Kas sa ise ka tead lõpuks, mida sa tahad?" küsis Colin, vaadates Helenale otsa. Instinktiivselt haaras noormees mõlemad neiu käed enda pihkudesse, kui too teatas, et peaks minema. "Ära mine," lausus Colin vaiksel häälel, "sa oled siin siiski Phoebe, mitte minu pärast. Ma võin vajadusel lahkuda ka. Lihtsalt... see on üle pika aja Phoebe pidu, kus tal on tõesti korralik rahvas koos ja ta tundub õnnelik... emn kui see eelmine stseen välja jätta. Lihtsalt... jää Phoebe pärast."

Nüüd ei osanud ka Helena enam seisukohta võtta. Uskumatu, ta oli niigi keerulise olukorra oma ülestunnistusega just veelgi keerulisemaks ajanud... vist. "Võib-olla, võib-olla mitte. Ma arvan, et ma tekitasin just paraja segaduse nii sulle kui endale," vastas Helena. "Aga... no tahan ja ei taha. Kui asi puudutab tundeid, siis sul on õigus - ma ei tea, mida ma tahan. Ma tean ainult kindlalt, et ma tahan, et sina oleksid õnnelik," rääkis tüdruk, silmad Colini omadel, kuigi hetkel võitles ta pisaratega, mis jälle tulla tahtsid. Neiu oli üllatunud aga sellest, kui noormees äkki tema käed oma pihkudesse haaras ja tal jääda palus. Kas ta tõesti tahtis, et Helena jääks Phoebe pärast või oli noormehe õde vaid ettekääne, sest see kõlas kohe hullult niimoodi, nagu oleks Colin oma õe just ettekäändeks toonud, et Marie ära ei läheks. "Olgu, ma jään, aga sina ei pea ka kuskile minema," lausus tüdruk ohkega. "Ma arvan, et Phoebe ei lasegi sind täna uksest välja," turtsatas ta.

Colin ei osanud isegi tervele sellele olukorrale õiget nimetust anda, sest ühelt poolt oli kõik ju täiesti selge, polnud mingit segadust - Helenal olid tunded ja kuigi nooruk seda ei maininud, ei jätnud Helena ka teda täiesti külmaks.. Aga samas olid nad mõlemad vist seesmiselt üsna segaduses. "Ja mina tahan, et sina õnnelik oleksid, aga ma olen veendunud, et ma ei ole sulle õige inimene. Sa väärid kedagi palju paremat," sõnas noormees, "pealegi olen ma juba seotud. Ma ei saa midagi teha. Me tekitasin ühe paraja segaduse ja pean sellega nüüd elama." Kuulnud, et Helena kavatseb ikkagi peole jääda, lubas Colin enda suunurgal õhkõrnalt tõusta.

Helena raputas pead ja lihtsalt muigas, mõeldes sellele, kuidas nad mõlemad teineteisest ikka nii palju hoolivad. Jah, Colin oli sitapea, aga Helena hoolis temast ikka väga, kuigi hetkel oli ta ikka väga keerulises olukorras. Ta tajus, et neil Coliniga nagu ikka oleks midagi, olgugi et viimane on seotud. "Everybody keeps telling me that but yeah... I'm a mess," lausus näitsik Colini sõnu kuuldes ja kallistas meest tugevalt, kuigi sai ise ka aru, et neil, kes üritavad tüdrukule selgeks teha, et ta väärib paremat, on õigus. Marie ei saanud sinna aga midagi parata, et tal just Colini vastu endiselt tunded olid ja hetkel ehk meenutaski väga palju seda purunenud klaasi seal põrandal. "Kas su kitarr on hääles?" uuris Helena, et lõpuks teemat vahetada. Ta ei tahtnud end vähemalt praegu enam nende mõtetega vaevata.

"Ma arvan, et mitte keegi ei saa seda sulle pahaks panna pärast seda, mida sa minu pärast läbi pidid elama," sõnas noormees, vaadates neiule tõsiselt otsa. Kui Helena teda kallistas, ei jätnud Colin ka enda käsi ümber neiu panemata. Kogu olukord oli lihtsalt liiga keeruline. Colin oli täiesti kindel, et mingid tunded on tal Helena vastu olemas, sest need ei kao niisama üle öö. Samas ei uskunud ta, et väärib Helenat. Lisaks on tal nüüd Lucy ja uuest aastast peaks ilmavalgust nägema ka tema esimene laps. Ei saa öelda, et Colin oleks naisega ainult lapse ja kohusetunde pärast. Tema ja Lucy vahel oli algusest peale mingi eriline keemia. "Ma ei tea, ma ei ole seda juba ammu puutunud," kehitas Colin õlgu, kui Helena teemast vahetas. Ta võis seda ju teha, aga noormehe peas jäi teema endiselt samaks.

"Ma ei süüdista sind," lausus Helena. Ta ei arvanud, et see üldse kellegi süü oli, et nii läks. Võib-olla ainult tema enda, sest ta läks ära. Kas see oleks midagi muutnud, kui Marie poleks Los Angelesse läinud ja saanud muusikuna nii edukaks, nagu ta praegu on? Tüdruk igatahes mõtles mõnikord sellele. Seda kuulis neiu muidugi pidevalt, et väärib kedagi paremat ja ta oligi Colini jaoks liiga hea, kuid Marie on neist juttudest juba tüdinenud. Miks nad teda juba rahule ei jäta? "Nojah, äkki ma saan selle siis häälde panna," arvas neiu. Tal ei olnud küll erilist tuju hetkel midagi laulda, aga pilli sõrmitseda võis ikka.

"Võibolla peaksid," sõnas Colin üsna vaikselt, hingates veel samal ajal sügavalt välja. Tundus nagu ta oleks neid rohkem endale öelnud kui Helenale. Noormees oli enda mõtetega hoopis mujal, kui tüdruk juba kitarrist rääkis. "Sa tead, kus see on, nii et sa võid minna ja võtta selle," lausus noormees, viibates käega ukse poole. Tal ei olnud enam erilist peo tuju, aga õe jaoks võis ju hea näo pähe teha. Selleks, et ei tekkiks mingeid valesid arusaamasid, liikus Colin vaikselt tagasi elutuppa teiste juurde.

"Ma ei saa," lausus Helena vaikselt ja raputas pead, enne kui ümber pööras ja köögist lahkus, et kitarri otsima minna. Enne, kui neiu aga teisele korrusele läks, koristas ta maast klaasikillud, et ei tema ega keegi teine neid jalga ei astuks. Pealegi oli Marie see, kelle pärast need klaasikillud seal olid. Kui ta teiselt korruselt kitarri tõi, haaras näitsik Phoebe toast lehe paberit ja pastaka ka, juhuks kui tal peaks mingi uus laul pähe tulema, sest midagi kindlat neiu mängida ei plaaninud. Ta lihtsalt tahtis pilli natuke sõrmitseda, et end välja elada. See vestlus Coliniga paiskas kõik segamini ja Helena ei teadnud, kuidas sellest välja tulla. Põgeneda ta igatahes ei saanud ega tahtnudki. Alla tulles sättis Marie end diivanile istuma, haarates kitarri enda põlvedele. Paberileht ja pastakas olid tal kõrval. "Keegi pole vist tõesti seda pilli siin vahepeal puutunud, sest selle kõla on hetkel lihtsalt kohutav," lausus ta, kui oli vaadanud, kas kitarr on hääles. Nii et kõigepealt tuleb veel pilli häälestama ka hakata.

Pärast seda, kui Phoebe oli Meganile öelnud, mis ta ütlema pidi, läks ta vahepeal sööma. Ta ise küll ei arvanud, et ta naise vastu liiga karm oli. Tema meelest oli Megan selle kõik ära teeninud, ehkki Phoebs teadis, et Peter võib ta peale pahane olla. Phoebe aga esimesena tavaliselt lepitust otsima ei läinud, nii et saagu üle. Samas oli neiu kuulnud Helena ja Colini jutuajamist ega saanudki enam täpselt aru, mis nende vahel toimus. Kõik, mida Phoebs hoopis tahtis, oli see, et see suhtelõhkujast nõid Lucy nende elust kaoks kus see ja teine. Siiski nägi ta, et tema vend on veidi rivist väljas ja läks Colini juurde. "Noh, mis lone'id siin?" küsis ta, märgates, et ka teised oleks justkui kuskile kogunenud ja tundusid üsna omas mullis olevat. Tuleks vist midagi mängida, et kõik ei oleks kuskil omi asju ajamas.

Simona võttis enda taldrikule magusaid snäkke ja jäi ka kuulama seda stseeni, mille peole saabunud naine korraldas. Tüdruk kortsutas kulmu, sest ta ei saanud ise ka aru, mis täpsemalt toimus ja mis oli tollel naisel pistmist, Helena, Phoebe ja tema vennaga. "Mis just toimus?" küsis ta vaiksel häälel, kui too naine oli lahkunud. Uudishimu oli hetkel lihtsalt tappev. Kui äkki Peter aga tema ja Hunteri juurde tuli, ei jäänud noormehe ilme rumeenlannale üldse märkamatuks. "Kõik korras, Peter?" küsis ta noormehelt.

"Ma ei lone'i," sõnas Colin, vaadates enda õele otsa, "siin ei ole lihtsalt väga palju inimesi, kellega ma tuttav oleksin. Pealegi ma tunnen nagu ma oleksin siin mingi järelvaataja. Seega ma vist teen enda tööd hästi." Noormees muigas ja vaatas kogu ruumi, kus kõik üsna omavahel istusid ja juttu ajasid. "Tead, ma ei ütleks tegelikult söögist ära," teatas Colin justkui nii muuseas ning jalutas laua juurde, et endale midagi taldrikule tõsta. Kuulnud Helena märkust pilli kohta, tõi tüüp kuuldavale ühe turtsatuse. Keegi pole sellega ju mänginud. Ime pole.

Hunter neelas enda suutäie alla ning pöördus siis Simona poole, rääkides natuke tasasemal häälel. "Ma ei tea ka täitsa täpselt, aga see naine oli Peteri õde ja tal oli selle aasta alguses millalgi mingi jama Helena ja Coliniga. Igatahes käis ta lõpuks kuskil psühhiaatriahaiglas ja nüüd on ta tagasi... nagu näha," seletas poiss, lõpetades täpselt selleks ajaks, kui Peter tagasi nende juurde jõudis. Kui Simona poisile küsimuse esitas, viis ka Hunter enda pilgu temale. Tõusnus korraks püsti, valas nooruk endale klaasi sisse natuke mahla, maandudes seejärel enda eelmisele kohale tagasi.

"Jah, muidugi," vastas Peter Simona küsimusele justkui automaatselt. Ega ta ei kavatsenud ju temaga Meganist rääkima hakata. Üldsegi pidi poiss enda mõtted mujale viima, et see sünnipäev üle elada. Ei saa ju olla peol, kus sa sünnipäevalapsega parema meelega paar mitte just kõige paremat sõna vahetaksid.