Who's gonna bring me some cake?

Helena seisis laua juures ja lonksas rahulikult vett, et end koguda ja pärast Colinile oma tunnetest lõpuks rääkida. Mingi hetk kuulis temagi koputust ja kui sealt Phoebe ja kellegi sõnelus välja tuli, jäi Helena klaas käes seisma ning üritas aru saada, mis õieti toimub. Keegi tahab vabandada? Mida? Kui majja astus pikka kasvu tumedapäine naine, kukkus klaas Helena käest klirinal põrandale kildudeks ning tüdruk muutus näost kahvatuks. See oli Megan Whitely - naine, kes teda kunagi tappa üritas. Et see naine jumala eest lähemale ei tuleks. Kuni Megani tähelepanu oli mujal, taganes Helena vaikselt ning läks värisevate jalgadega kööki, kus oli Colin. "Megan on siin," teatas ta väriseval häälel, näol ilme, nagu oleks ta just tonti näinud.

Hunter jalutaski Phoebe järel laua juurde, et endale midagi süüa otsida. Ei saa ju lasta söögil niisama seista, kui keegi on vaeva näinud. Pealegi oli seal päris palju isuäratavaid asju. Poiss ei jõudnud aga just kuigi palju endale midagi taldrikule tõsta, sest peagi kõlas koputus. Hunter ei pööranud uuele tulijale enne tähelepanu, kui seal suureks sõnasõjaks läks. Ta kortsutas enda kulme, kuid ei hakanud asjasse sekkuma. Ta parem tõstis endale toidu ära ja istus diivanile hoides toimuval samal ajal silma peal.

Peter oli ruumis üsna vaikselt, jälgides ja kuulates parem teisi, kui öeldes midagi. Kõik muutus aga poisi jaoks, kui korraga koputus käis ja ta väga tuttavat häält kuulma hakkas. Noormees jalutas kohe uksele lähemale ja ta kuulis piisavalt, et Phoebe peale pahaseks saada. Ta sai aru, et tegemist on neiu sünnipäevaga, aga seal seisis tema õde, kes üritas enda tehtut paremaks muuta ja Phoebe lihtsalt naeris talle näkku. Vähemalt lasi ta Megani sisse. Poiss lihtsalt seisis seal lähedal, hoides pilku peal nii sünnipäevalapsel kui ka enda õel.

Colin oli just enda kõne lõpetanud, kui elutoas midagi katki läks. Tore, pidu pole veel alanudki, aga juba lõhutakse midagi. Noormees hakkas juba elutuppa minema, aga talle tuli vastu Helena, kes nägi päris kahvatu välja. "Mida?!" küsis Colin üllatunult ja mitte just kõige rõõmsamal hääle. Ta astus tüdrukust mööda ja jalutas enda õe juurde, kelle lähedal oli ka Peter. Oijah, see olukord ei olnud kena. "Tervist, Megan. Mis toimub siin?" uuris noormees, silmitsedes nii enda õde kui ka Meganit. Pärast Helenaga juhtunut oli mees Meganiga pikalt rääkinud. See oli aga nii ammu ja Colin ei uskunud, et ta naist nii pea uuesti näeb.

Kui Colin Helenast mööda astus, pööras ka tüdruk end ringi ja sammus kuskilt mingit tugipunkti leides tagasi elutuppa, sest ta tundis, et jalad olid nõrgad ja kui ta kohe kuskile istuma ei saa, kukub ta lihtsalt kokku. Mida see Megan siit veel tahtis? Tuli ta tõesti jälle Helena juurde? Come on, kui ta järgmist ohvrit otsis, siis oli Helena selleks küll vale inimene, sest Colin on juba kellegi teisega koos. Naisega, kes lõhkus Helena suhte. Nüüd tahtis Marie seal muidugi kõige vähem olla, aga ei julgenud end eriti liigutadagi, kui Megan seal oli.

Suurepärane, vähemalt kolm asjaosalist oli praegu ühes ruumis, kellelt Megan peaks vabandust paluma. Ei peagi siis eraldi neist igaühe juurde. "Sa ei sõimagi mind läbi?!" oli Megan Colini sõbralikust tervitusest üllatunud, ehkki talle ei jäänud märkamatuks ka Helena, kes vägagi hirmunud välja nägi ega lähemale ei julgenud tulla. Colini viimasest kõnest jäi Meganile muidugi mulje, et ka tema enam parema meelega teda ei näeks. "Nagu lubatud, teen ma kähku," sõnas ta. "Lihtsalt... Palun kuulake mind ära," anus naine, olles valmis rääkima. "Ma tahan vabandada. Kõige eest. Phoebe, ma palun vabandust, et käitusin sinuga kui nartsuga ning alandasin sind," vabandas naine kõigepealt väiksema Holloway ees ja viis oma rohelised silmad siis Colinile. "Sinult palun ma vabandust, et ka sinuga ainult mängisin ja seda tüdrukut seal... Helena, right?" pöördus Megan Colini ja nüüd ka Helena poole. "Tappa üritasin," lõpetas naine oma lause. "Ma tean, kui tuliselt sa oma lähedasi kaitsed, nii et ma poleks parem üldse pidanud nendega jamama hakkama. Aga mis tehtud, see tehtud. Iseasi, kas te kõik usute mind, kuid ma tõesti olen muutunud," rääkis naine, pöördudes nüüd ka teiste asjaosaliste poole.

Helena kuulis siiski Megani sõnu ja oli ise ka natuke rohkem kui üllatunud, kui sai teada, et naine oli hoopis vabandama tulnud ja lubas ruttu ära minna, nagu Phoebe käskinud oli. Võib-olla mõtleb Phoebs nüüd ikkagi ümber, aga ajapikku kadus Helena hirm ja ta ajas end siiski diivanilt püsti. "Sa ei pea minust selja taga rääkima, ma olen siinsamas," teatas ta, seistes Colini juurde. Ta kuulas Megani ära, kuid pilk naise silmades tundus siiras. Helena paistis igatahes seda juttu uskuvat. "Tead, ma usun sind ainult selle pärast, et sa olid haige ja võib-olla sa tõesti ei taha kellelegi enam halba teha," lausus tüdruk rahulikul toonil. "Mul ei ole sulle midagi andestada." See juhtus küll ammu, aga Helena ei kandnud Megani peale vimma. Pealegi ei kujutanud naine endast praegu ka suurt ohtu.

"Miks ma peaksin?" vastas Colin küsimusele küsimusega, "me oleme mõlemad täiskasvanud inimesed ja võiksime osata asju rahulikult ajada." Ei saa öelda, et noormees täna hommikul ärgates oleks mõelnud sellele, et tahaks Meganiga kokku põrgata, aga elul on alati üllatused ootamas. Colin kuulas enda eksi rahulikult ära ja noogutas samal ajal kergelt. "Mul on ainult hea meel kuulda, et sa sellise arusaamani jõudnud oled," sõnas mees, kellele tõesti naisele muud midagi öelda ei olnud. Nende suhe oli nii ammu, et tüübil olid sellest ainult mälestused. Tundeid tal küll ei olnud. Pealegi oli see kõik minevik, millest Megan rääkis. "Las need vanad asjad jäävad minevikku," noogutas Colin teravalt, vaadates Meganile tungivalt otsa.

Peteril oli hea meel näha, et Megan enda 'ohvritelt' vabandust tuli paluma. Noormees oli täiesti kindel, et õde mõtleb neid sõnu tõsiselt ja lootis, et teised arvavad ka nii. Vastasel juhul või Megani ravi väga korraliku tagasilöögi saada. Peter küll ei öelnud ega näidanud enda emotsioonidega midagi, aga seesmisest oli ta väga õnnelik. Nüüd jäi üle vaid oodata Phoebe reaktsiooni ja sinna poiss enda pilgu pööraski.

Phoebe jäi samuti seda jutuajamist kuulama ega öelnud esialgu veel midagi selle peale, kui Megan ka tema ees vabandas. Pigem pani tüdruku mõtlema see, kuidas reageerisid tema vend ja Helena. Mingil määral tundis ta, et Helena jutus on point, kui tüdruk mainis, et Megan oli haige. Muidugi oli, sest vastasel juhul poleks ta psühhiaatriahaiglasse sattunud. Kui Phoebe lõpuks suud lahti hakkas tegema, tundis ta korraga endal Peteri pilku. Huvitav, kas noormees oli tema peale pahane? Mida ta üldse ootas, et Phoebe ütleks? Et see polnud Megani süü ja ta andestab talle? "Sa ei peaks vabandama, vaid tänama õnne, et ma sulle kallale ei tulnud. Mina oskan enda eest seista," lausus Phoebe lõpuks. "Jah, sa saad andeks, kuid ainult selle pärast, et su vend on palju parem inimene kui sina ja ma tõesti hoolin temast. Tema pärast olen ma sinu vastu kena, kuid minust ei saa su sõbrannat ega kedagi sellist, kes patsutaks su pead ja ütleks, et kõik on korras." Parema meelega ei puutuks Phoebe selle naisega üldse kokku, sest ta ei usaldanud Meganit endiselt. Nüüd aga oleks tore, kui see naine minema läheks.

Megan pidi tunnistama, et Peteril oli õigus olnud, kui noormees talle kunagi haiglas ütles, et küll nad ta ära kuulavad. Kuulasidki ja Megan mõistis, et nad on tõesti head inimesed, sest mitte igaüks ei tahaks talle andestada. Olgu, mingil määral kuulus Phoebe just nende hulka, kes nii väga andestada ei tahtnud, aga hea teada, et ta seda Peteri pärastki tegi, ehkki Megan mõnes mõttes isegi mõistis Phoebet. "Jah, las vanad asjad jäävad minevikku," kordas Megan enda eksi sõnu. "Ja Phoebe, ma mõistan sind. Ma luban, et sa ei pea minuga kokkugi puutuma, kui see sind rahustab, kuid nüüd olen ma öelnud, mida ma öelda tahtsin," rääkis naine, vaadates kõiki ruumisolijaid, kuni tema roheliste silmade pilk uuesti Phoebe omadega kohtus. "Nagu sa palusid - ma nüüd lahkun. Nii et nautige oma pidu või mis iganes teil siin toimus," lausus naine ning läks esikusse, kus viskas mantli uuesti peale, pani salli kaela ning jalanõud jalga ja kadus.

Kuna Helenal Meganile rohkem midagi öelda polnud ja veel vähem oli tal naisega millestki rääkida, jäi ta kuulama seda, mida ütlevad Phoebe ja Colin. Kuigi neiu ei hakanud midagi ütlema, oli tema arvates Phoebe siiski naisega natuke liiga karm, ent Megani jutust jäi mulje, nagu tahtiski ta vabandada ja nende eludest kaduda. Kui Megan lõpuks lahkus, hingas Helena sügavalt ja nägi nüüd võimalust Colinile rääkida seda, mida ta juba enne mehele rääkimas oli. "Colin, kas ma saaksin sinuga natuke rääkida?" pöördus ta noormehe poole.

Colin leidis, et Megan oli väga hea olekus võrreldes nende eelmise korraga. Tundus, et haigla oli talle tõesti head teinud. Loodetavasti polnud see järjekordne mäng. Kui naine lahkus, lasi noormees enda pilgul üle külaliste libiseda. "Noh, see oli nüüd küll tore üllatus, aga ärge laske ennast sellest häirida. Pidutsege edasi või midagi," sõnas Colin, kes ennast selles seltskonnas pigem mingi järelvaatajana tundis, kuigi õeke sai ju kaheksateist ja seega on tal üsna ükskõik, mida ta teeb. Nüüd peab ta ise enda otsuseid tegema ja nende eest vastutama. Ta mõtles just kuskile ära kaduda, kui Helena tema poole pöördus. "Jah, muidugi," noogutas kutt, sest oletas, et asi võib puudutada endiselt äsja toimunut Meganiga. Helena tundus üsna rivist välja löödud olevat alguses. Kuna enda tuppa ta neidu viima ei hakanud, siis suundus Colin kööki, oletades, et näitsik järgneb talle.

Peter kuulas Phoebe ära ja oli kindel, et asi oleks võinud ka hullemini lõppeda. Siiski ei saa öelda, et ta tüdruku sõnade üle väga õnnelik oleks olnud. Poiss oleks tahtnud enda õega veel paar sõna juttu vahetada, aga ta kadus sama kiiresti, kui ilmunud oli. Eks siis tuleb mõnel teisel korral jälle tema juurde sisse sadada. Kui see väike stseen läbi sai, jalutas Peter Hunter ja Simona juurde, kus ta tugitooliservale istus, silmitsedes teisi kohal viibijaid. Ta mõtted olid igal pool ja mittekusagil.

Helena arvas, et on nüüd valmis Colinile oma tunnetest rääkima, kuid mehe jaatav vastus pani tüdruku hetkeks kõhklema. Niisiis hingas ta sügavalt ja järgnes mehele kööki, sest otsustas ikka, et räägib. Nüüd või mitte kunagi! "Alustuseks ma vabandan, et ühe su klaasidest ära lõhkusin," lausus Helena kerge muige saatel, et end veidi rahustada ja siis asja juurde asuda. "Tegelikult tahtsin ma hoopis rääkida sellest, mis mind tegelikult vaevas, sest ma aimasin juba, et sa ei usu mind, kui ma vastasin sulle, et mul läheb hästi," üritas Marie õigeid sõnu leida. "Minevikust rääkides... Võib-olla arvasid sa, et olen hävitanud kõik meiega seotud asjad - koos tehtud pildid, sinu kingitused. Tõde on see, et ei ole. Pärast seda, mis mu sünnipäeval juhtus... ma tahtsin tõesti neid asju hävitada, kuid Daniela soovitas seda mitte teha, sest võin seda kahetsema hakata, ja nii pani ta need lihtsalt mu silma alt ära," rääkis tüdruk. Ta ei rääkinud kiiresti, kuigi need sõnad ei tulnud siiski kergelt üle tüdruku huulte. Ometigi mõtles ta neid tõsiselt. Ta hingas sügavalt ja jätkas:"Ma andestasin sulle selle, et sa mulle haiget tegid ja arvasin, et olen edasi liikunud... kuni hetkeni, mil hakkasin Los Angelesse viimiseks oma asju vaikselt ära panema ja leidsin ka selle kraami, mille Dani ära oli pannud. See oli hetk, mil mõistsin, et mul on endiselt sinu vastu tunded," tunnistas Helena lõpuks, kuid polnud veel lõpetanud. "Vaata, ma tean, et see on vale, sest sul on keegi teine ja sa saad varsti lapse. Sellepärast oleks, ehk parem, kui..." üritas Helena oma lauset lõpetada, ent ta hääl murdus veel enne, kui ta seda teha jõudis, "me enam ei kohtuks," lõpetas ta pärast väikest pausi oma lause ning pühkis ära pisara, mis mööda tema põske alla voolas. Nüüd oli küll neiu esimene mõte see, et saaks võimalikult ruttu ära minna, sest ta ei tahtnud Colini reaktsiooni näha.