Riiulite vahel

Peter oli hetkel üsna kindel, et temal tuutorit vaja ei lähe, aga kes teab, sest kooliaasta on veel pikk. Kahjuks. Poisil ei olnud küll midagi õppimise vastu, aga tavaliselt viskas tal see koolirutiin mõne kuuga üle. Kuulnud, mida Phoebe ütles, oli Peter pisut üllatunud, sest näitsiku arvamus Meganist oleks justkui ühe hetkega muutunud. Võibolla ütles ta seda lihtsalt selleks, et poisiga hästi edaspidi läbi saada või siis mõjusid talle tõesti nooruki öeldud sõnad. "Pärast tunde ma... puhkan paar tunnikest ja siis lähen tööle," teatas noormees, kes ilmselgelt nõustus teema vahetusega.

Muidugi ei jäänud Peteri üllatunud nägu Phoebele märkamatuks ja näitsik kortsutas hetkeks kulmu. "Mida?" küsis ta. "Ära vaata mind niimoodi." Noormehe üllatunud ilme pani Phoebe hetkeks lihtsalt mõtlema, mida ta valesti oli öelnud. Enda arust ju mitte midagi, sest ta mõtles neid sõnu tõsiselt. Kui ta saaks ainult Peteriga kaasa minna ja seda ise näha, aga samas... miks peaks Phoebe enda venna eksi John Hopkinsis külastama, kui naine polnud talle põhimõtteliselt mitte keegi, isegi mitte sõber, sest viimati nad igatahes läbi ei saanud. "Crap," sõnas Phoebs. "Ma just lootsin, et võiks midagi teha, sest mul on vaba päev, aga kui sa tööl oled, siis... mõni teine kord," lausus ta ning vaatas hetkeks kella. Paistab, et peaks tunniplaanile ka pilgu peale heitma, et teada, millisesse klassi minna, kui kell peaks jälle helisema.

"Ei midagi," raputas Peter enda pead ja naeratas isegi selle kinnituseks. Ta ei hakanud eelmist teemat enda üles tõstatama, vaid keskendus muule. "Mõni teine päev siis," lausus nooruk, kes pidi tunnistama, et käib Tree Hillis olles kuidagi enda kohta üllatavalt palju väljas ja suhtleb inimestega. Talle on see väikelinn siiani täitsa hästi mõjunud. Keegi ei ole eriti Megani teemat ka puudutanud, mis on eriti tore. "Nädalavahetus ootab ka meid ees ju," lisas Peter.

"Nagu ütled," noogutas Phoebs, hakkamata samuti ise uuesti poisi õe teemat üles kiskuma. Nad alles lõpetasid sellest rääkimise, nii et oleks tore, kui nad vähemalt mõnda aega selle juurde uuesti tagasi ei tule. "Kindlasti," lubas tüdruk, kuigi siis pidi ta enda töögraafiku veel ka üle vaatama ja hakkama aegu klapitama. Kui Peter nädalavahetust pakkus, ohkaski Phoebe sügavalt, et otsida oma kotist päevik ja töögraafik. Saab mõlemale korraga pilgu peale heita. "Ma arvasin, et sa pole reedel Tree Hillis ning ma ei tea, millal sa tagasi tuled," lausus ta, kui talle meenus, et Peter pidi vist reedel enda õe juurde minema. See eeldas ju üldse teise osariiki sõitmist. "Aga kui mu töögraafikut vaadata, siis pühapäeva õhtu on mul küll vaba, nii et kui sa viitsid, siis see päev sobiks küll," lisas ta ning pani siis graafiku ära, et tunniplaani vaadata. Niisiis kunst oli tal järgmine ja see tundus küll rõõmustav, kuna uus õpetaja on tõsiselt lahe ja kunstitunnid on ka palju lõbusamad.

"Noh, eelmine nädal ma läksin sealt kohe edasi Richmondi, aga seekord võin ju kohe samal õhtul või järgmisel hommikul tagasi tulla," sõnas Peter, sest ega ta väga sinna suurlinna just ei kippunud. "Ma tulen siis pühapäevaks kindlasti tagasi ja helistan, kui kohal olen?" pakkus noormees, sest siis saavad nad kokku rääkida, mida nad üldse tegema hakkavad. Chillivad niisama linna peal? Ega erilist vahet vist ei ole, peaasi, et koos saaks olla. "Kuidas muidu kellega on, kas saadan su klassi ära... mis tund sul üldse hakkab?" uuris Peter. Noh, tegelikult peaks vist Phoebe teda saatma, sest noormees on siin nagu see uus inimene. Kuigi praeguseks on tal kool enamvähem selge.

"See on sul üks kuradi pikk sõit, aga ka võimalus," lausus Phoebe noogutades. Tema ilmselt ei viitsiks pärast pikka reisimist järgmisel päeval enam midagi teha, vaid magakski kodus või üritaks end niisama välja puhata. "Aga teeme nii," nõustus tüdruk, kui Peter lubas teada anda, kui tagasi tuleb. Siis jõuabki ehk Phoebe juba mõelda, mida nad üldse tegema hakkavad, kuigi niisama chillimine sobis talle ka. "Kas mitte mina ei peaks sinult kui uuelt õpilaselt seda küsima ja pakkuma, et võiksin su klassi saata?" küsis Phoebe kerge muige saatel. Ta oli ju lubanud, et on noormehe jaoks alati olemas ja ilmselt võttis neiu siis endale kohustuse ka noormehel kohaneda aidata, kuigi sellega paistis Peter juba toime tulevat. "Muidu hakkab mul Bernardiga kunst ja see on täna ka esimene tund, kuhu ma tõesti minna tahan," lausus näitsik. Lemmiktundi nii naljalt ju üle ei lase.

Peter noogutas, andes seega märgi, et on tüdrukuga nõus. Küll nad siis pühapäeval vaatavad, mida tegema hakkavad. "Mnjah, tegelikult küll, aga ma üritan hoopis sind ära saata. Nii saan ise ka koolimaja paremini tundma õppida, kuigi see on mul juba suhteliselt selge. Pealegi olen mina noormees ja sina neiu. Seega on mu kohus sind ilusti klassi saata," lisas Peter lõpuks muigega ning vaatas sõbrannale sõbralikult naeratades korraks otsa, viies pilgu sujuvalt ühele mööduvale õpilasele, kes hetkeks nooruki tähelepanu köitis. "Ma olen kuulnud, et need kunsti tunnid pidavat nüüd palju lõbusamad olema, kui eelmise õpetajaga," lausus poiss.

"Nagu soovid," sõnas Phoebe ja ajas end põrandalt püsti, kohendades seejärel ühe käega oma riideid ja visates siis koti õlale. Kuna joonistus Phoebs kotti suruma ei hakanud, jäi see lihtsalt neiu teise kätte. "Vau, sinu härrasmehelikku poolt näen ma küll vist esimest korda. Muljetavaldav," muigas tüdruk. Loomulikult talle meeldis, kui poiss tüdruku vastu kena oli ja hetkeks oli ta Peteri žestist isegi kergelt meelitatud, kuni pead raputas ja need mõtted tõrjus. "Kõvasti lõbusamad," kinnitas Phoebe Peteri sõnu. "Võrreldes eelmise aastaga aeg justkui lendakski seal ja usu mind, igav selle tunni kohta küll öelda ei saa."

Saanud Phoebelt positiivse vastuse, ajas noormees ka ennast maast lahti. Ta kohendas kergelt enda õhukest kampsunit ja lipsu, enne kui tüdrukuga koos liikuma hakkas. Peter pani kohe esimesel päeval tähele, et ta riietub kooli jaoks palju viisakamalt kui enamik poisse. Ju see on siis erakoolist külge jäänud. Samas ei saa öelda, et see halb asi oleks. "Võibolla meie arusaam häärasmehelikkusest lihtsalt ei kattu," turtsatas nooruk. Samas ega tal vist väga juhust tõesti pole olnud, et sõbranna vastu ülimat viisakust välja näidata. "Nüüd ma juba kahetsen, et ise joonistamist ei võtnud," lausus Peter, jalutades raamatukogu registratuuri juurde, et kaks raamatut enda nimele panna. Seejärel sai ta koos Phoebsiga koridorri astuda ja kunsti klassi poole siirduda. "Kas sa räägid mulle, mis sa ise nädalavahetusel tegid," pakkus poiss uue jututeema välja, kui nad vaikides edasi jalutasid.

Phoebe lihtsalt märkas, et Peter on kuidagi paremini riides kui enamik poisse, kes kandsid tavaliselt kas dresse või siis kitsaid pükse, mis olid poole tagumiku peale tõmmatud ja sealt nende trussikuid võis näha. Viimane vaatepilt oli Phoebe arvates igatahes ülimalt rõve ja nii mõnelegi noormehele oli ta justkui mööda minnes teinud märkuse, et too püksid üles tõmbaks, sest keegi ei taha tema aluspükse näha. Nähtavasti polnud sellest märkusest kasu, aga Aurora siiski lootis, et asi veel paraneb, mitte et tema oleks keegi selline, kes ütleb inimestele, kuidas nad riietuma peavad. "Kui sa nii arvad, siis milline on sinu arusaam... härrasmehelikkusest?" küsis Phoebs Peterilt, huuled kergeks muigeks kaardumas. "Ära muretse, sul on veel järgmine aasta ka, et end kunstitundi kirja panna," lohutas ta Peterit ja ootas poissi, kui too paar raamatut võttis. "Reede õhtul olin ma TRICis ühe sõbranna plaadi esitlusel. Tema oligi see, kellest ma sulle enne rääkisin, ehk siis ühtlasi mu tuutor reaalainetes. Nagu sa aru said, on ta muusik ja nüüd tundub, et tema karjäär läheb järjest rohkem ülesmäge ning mul on hea meel tema pärast," rääkis Phoebe, jättes mainimata selle, et see sama tüdruk käis veel tema vennaga. Kusjuures nüüd on Phoebe märganud, et Colin on selle lauljannaga jälle rohkem suhtlema hakanud, kuid otsustas parem mitte midagi küsida, et mitte valesid järeldusi teha. "Aga kui rääkida laupäevast ja pühapäevast, siis ei midagi erilist. Tegin tööl oma vabaks võetud reedet tasa," jätkas ta, sinised silmad Peteril.

"Mina arvan, et härrasmehelikkus on see, kui need nii-öelda härraesmehelikut žestid sul juba loomulikult tulevad, mitte et sa teed seda sellepärast, et ühiskond nii ette näeb... saad aru? Ühesõnaga, kui sa käitud juba loomulikult viisakalt, ilma et sa sellele mõtlema peaksid, oledki härrasmees valmis," üritas Peter sõbrannale enda mõttekäiku lahti seletada, mis oli tema jaoks päris keeruline ülesanne, kuna tavaliselt hoiab ta need mõtted enesele. "On tõesti," pidi nooruk tunnistama. Järgmisel aastal aga ei olegi Phoebet, kes talle koolipäeva kohati lõbusamaks muudaks. Õnneks on ta suutnud ka teisi tuttavaid saada. "Ma kuulsin sellest plaadiesitlusest isegi siin-seal, aga ei teadnudki, et ta siin samas koolis õppis," sõnas Peter. Kooli peal ikka info levib, aga kuna tal plaanid tehtud olid, siis ta TRICi ei läinud. Pealegi kaldub tema muusikamaitse pigem sinna 20.sajandi muusikute juurde. "Selge," noogutas nooruk, "hah, mul tuli meelde, et me tahtsime ju kalale minna." Peter muigas selle peale kergelt.

Phoebe kuulas huviga Peterit ja noogutas. "Tead, see viisakus, mida ühiskond nõuab, tundubki kuidagi sunnitud, kui see lihtsalt pole sinu loomuses. Aga kui nüüd just sinust rääkida, siis sul tuleb see kuidagi loomulikult ja ma tunnistan ausalt, et hindan viisakaid noormehi," rääkis neiu. Ta võis küll aeg-ajalt ise mitte just kõige daamilikumalt käituda ja ropendada nagu voorimees, aga tüdrukule meeldis näha, et mõni noormees ikkagi viisakaks suudab jääda. "No näed, ka mõnest väikelinna tüdrukust võib staar saada," muigas Phoebe. Kuulnud aga seda, mis Peterile meenus, tüdruk turtsatas. "Ka võimalus," noogutas ta. "Aga siis me peamegi minema seni, kuni veekogud veel jääs pole, sest praegugi on väljas juba kole külm ja kes teab, millal see talv veel siis tulla jõuab,"

"See on see väiksest peale erakoolis õpetatud etikett, mis lõpuks lihtsalt külge jäi nii, et sellele isegi mõtlema ei pea," sõnas Peter muiates, kui leidis, et Phoebe sai tema seletusest päris hästi aru. "Kas mitte kõik staarid pole kunagi olnud ühed tavalised näod mõnel tänaval?" esitas Peter retoorilise küsimuse. Sa ei või kunagi teada, et inimene, kes sulle täna kohvikus söögi ette toob, homme mõnes filmis juba ei mängi. See on tänapäev, kus tuhkatriinu muinasjutt ei olegi enam nii väga muinasjutt. "Ega külmaga seal eriti istuda ei tahagi," arvas poiss. Seega oleks mõtekas see kas sügisel ära teha või siis suveni oodata, sest vaevalt nad kuskil jääaugu juures istuda soovivad.

"Sinu jutust võib aru saada, et seda tambitigi iga aasta," muigas Phoebe, kuigi Peter oli hea tõestus sellest, et kõik mehed polegi lugupidamatud mölakad, kes nõmedaid kommentaare loobivad. "Olgu, paljud võib-olla ongi ja mõni neist isegi suvaline kodutu kuskilt tänavalt, aga on neidki, kes lihtsalt on rikkast perest pärit või siis juba mõne tuntuma näo järglased," rääkis neiu, kuid nõustus siiski ka Peteriga. "Aga mis sa arvad, kui lähekski pühapäeval siis kalale?" tuli neiule mõte. Siis ei pea mõtlemagi, mida nad teha võiks.

"Põhimõtteliselt," tunnistas Peter naerdes. Vaja ju juba väikestest poistest vorpida enda isade firmade tulevasi omanikke. Selleks aga et olla kuskil juhiks on vaja ikka natuke viisakust. Vähemalt see tuleks kasuks. "Tõsi, aga minu arvates ei tohiks ikkagi neile kõigile koha peale panna pilti, et nad on andetud staarid, kes ainult tänu enda nimele kuskile saanud on. Ma olen kindel, et nad on ise ka vaeva näinud... kui muidugi mõned erandid välja jätta," lausus noormees. Nende erandite all mõtles nooruk selliseid inimesi nagu Paris Hilton ja muud temasarnased. "Täiesti nõus," noogutas noormees, "ma olen kindel, et mu vanaonu kuuris mõni õng ka leidub."