Taust on ka oluline

"Kuni keegi pole püüdnud mõnda mu piinlikumat hetke pildile saada, ei tee ma just nende kõmupiltnike peale kära," lausus Helena, kuigi teadis, et Colin seda lihtsalt ei teeks. Juba mehe sõnadest võis välja lugeda selle, kuidas ta neisse kõmupiltnikesse üldse suhtus. "Hea küsimus," muigas näitsik, kui Colini küsimust kuulis, kuid jäi siis natukeseks mõtlema, sest ta ise ka ei osanud sellele väga hästi vastata. Tüdruku jaoks oli see lihtsalt loomulik, sest need laulud tulid enamasti hingest ja olidki inspiratsioonipuhangute viljad. "Kui sellele nüüd päris otseselt vastata, siis ma ütleks, et hingest," püüdis tüdruk siiski mingit vastust anda. "Aga muidu - oleneb muusikust. Inspiratsiooni võib saada kust iganes ja ma arvan, et mul on kas hea muusa või on see lihtsalt õnnelik juhus, sest nagu sa tead, mind tabavad inspiratsioonipuhangud päris tihti," rääkis näitsik. "Ja tavaliselt juhtub see nii, et kui ma mingit suvalist meloodiat kitarril mängima hakkan, tulevad sõnad pähe justkui iseenesest... või siis tulevad mu pähe sõnad ja ma üritan neile viisi leiutada, siis ma tunnen, et pean lihtsalt kitarri kätte võtma," selgitas ta seda, kuidas tema lood enamasti sünnivad, kuigi vahepeal juhtub ka seda, et esialgsete sõnade või viisiga pole Helena rahul ja siis teeb ta ikka kõvasti parandusi. "Heeey!" hüüatas tüdruk kulmu kortsutades, kui märkas, et Colin temast just pilti oli teinud, kuid hakkas siis naerma.

Üldiselt polegi mõtet nende peale kära tõsta, sest see teeb asja alati ainult hullemaks. Siis räägivad kõik, kui ülbe ja ennast täis artist on, jättes kõrvale selle, et kõmupiltnik lihtsalt kõiki privaatsuse reegleid rikub. Colin kuulas huviga seda käiku, kuidas ühest mõttest saab laul. "Kui sa stuudios oled, kas nad muudavad ka su laule?" uuris Colin, sest nii palju oli jutte sellest, kuidas muusikud ütlesid lepinguid üles, kui stuudio hakkas liialt kujundama artisti laulustiili ja seda, milline artist avalikkuse ees olema peaks, justkui looksid nad lihtsalt ühte järjekordset produkti, mida rahvale maha müüa. "Kuule, ära kortsuta nüüd enda kulme. Pilt tuli väga kena," lausus Colin, kui oli sellele pilgu peale visanud, kuigi eks arvutis näeb, milline see tegelikult välja näeb. "Kas sa siis esitad mulle ka midagi?" uuris Colin lõbusa naeratusega, vaadates Helenale otsa.

Ka Helena oli seda kuulnud, et parem ignoreerigu neid paparatsosid, kuigi seda ta eriti ei tahaks, et mõni tema piinlik hetk pildile jääb ja siis meediasse satub. See kisub samamoodi mainet alla. "Hetkel midagi väga oluliselt muudetud ei ole, natuke ehk kvaliteeti, aga midagi päris uut küll mu lugudest tehtud ei ole. Noh, mõned korrad juhtus selle plaadiga nii, et pidin mõned lood uuesti sisse laulma, aga ma ise olen lõpuks väga rahul ja ma arvan, et see ongi ehk kõige tähtsam," rääkis näitsik. Selles mõttes ei saanud ta viriseda, sest mingi loomevabadus oli veel artistil endal ka ja parem, kui see nii jääkski. "Aga sa klõpsasid salaja ja jäid kohe vahele," kiunus tüdruk, kuid see oli rohkem nagu sõbralik norimine. "Jah, aga sina," jättis Helena oma lause poolikuks ja võttis kaelast sädeleva kitarrikujulise ripatsi, mille ta Colinile ulatas, "vaata, et need pildid või siis see üks pilt minuni ka jõuaks." Kuna see ripats kujutaski endast kaelakeed ja mälupulka ühes, ei pidanud Helena kunagi muretsema selle pärast, et tal mälupulka kaasas pole, sest nüüd rippuski see tal alati kaelas. "Niisiis on sul soovilugu või midagi?" esitas näitsik Colinile küsimuse.

Colinil oli ainult hea meel, et plaat on tõesti selline nagu Helena tahtis, sest nagu juba öeldud, siis tüdruk nägi sellega palju vaeva. "Ma ju ütlesin, et minust ei saaks kõmupiltnikku," muigas Colin, kui Helena väitis, et ta jäi pildi tegemisega vahele. Noh, eks ta jäigi, kuigi ega ta väga seda ei taodelnudki, et asi salajaseks jääb. "Saab tehtud," noogutas noormees ja võttis ripatsi vastu. Kaela panemiseks oli see liiga tüdrukulik ja seega leidis mälupulk endale ajutise koha mehe teksade taskus. "Ausalt öeldes ei ole," sõnas mees, "midagi natuke kiiremat, aga hea sõnumiga võiks olla." Mingied muid piiranguid ei hakanud Colin küll ette panema. Las Helena laulab seda, mida tunneb, et laulma peaks.

Helena oli ise ka endaga rahul ja õnnelik, sest tõusva tähe kohta oli ta ikka väga edukas, ja see innustas teda kõike veel paremini tegema. Milleks teha hästi, kui alati saab veel paremini? "Jah, ma sain juba aru, kuidas sa nendesse suhtud, aga praegune tõestas vastupidist," muigas tüdruk, kuigi miks peakski tüüp tahtma kuskil põõsas passida ja mõnda eriti magusat hetke oodata, mida jäädvustada? Ei tundunud just temalik. "Sellise loo peale on keeruline kohe esimese asjana tulla, sest ma tean päris palju kiirema tempo ja hea sõnumiga lugusid, aga küll mulle midagi meelde tuleb," sõnas ta Colini laulusoovi peale. Ta ei teadnud, mida mees täpselt selle kiirema all mõtles, aga tema enda laulud just väga kiire tempoga polnud, seega otsustas Helena mingi coveri kasuks. Lõpuks osutuski valituks Owl City laul Shooting star. Selle valiku tegigi ta just seetõttu, et need sõnad olid ka ühed inspireerivamad ja tekitasid lihtsalt positiivse meeleolu. Kuna kitarrinoote Helena sellele loole aga leidnud ei ole, improviseeris ta kitarrisaate kuulmise põhjal ja lootis, et see läheb lauluga ikka kokku ka.

Colin oli teadlik sellest, et ta tüdruku laulu valikut eriti kitsamaks ei muutnud, aga tal lihtsalt ei tulnud midagi pähe. Kui Helena kitarri mängima hakkas, kuulas Colin rahulikult tüdrukut, klõpsates vahepeal pilte ümbritsevast ja ka tüdrukust, sest ilma poseerimata pildid on alati paremad ja loomulikumad. Laul oli Colinile suht tundmatu, aga siiski see meeldis talle. See oli tõesti selline nagu noormees ette kujutas - parajalt rütmikas ja mõnusa sõnumiga. "Ära pane mind tähele," lausus noormees vaikselt ja tõusis enda 'istmelt' püsti. Jalutanud Helena juurde, suunas ta kaamera pillikaelale ja kohale, kus näitsiku sõrmed keeli näppisid. Nii sai ta pilte teha ainult tüdruku sõrmedest ja pillist. Pildid tulid täitsa huvitavad. Eriti kui Colin avastas, kuidas valgus Helena kitarriga mängis ja peegeldusi tekitas.

Helenalgi polnud püsti seistes just eriti mugav mängida, seega istus ta murule, lootes, et tema valgele kleidile pärast rohelisi plekke ei jää, sest parem, kui ta ei peaks ikkagi koju riideid vahetama minema enne õhtust proovi. Kuulnud mehe sõnu, näitsik ainult noogutas, sest ta oli ise juba laulu esitamisele nii keskendunud, et vaevu märkas ümbritsevat, seega ei häirinud teda Colini klõpsimine. Kui Marie lõpetas, jäi ta hetkeks kerge muigega veel Colinit vaatama. "Nüüd tabas sind muusa puudutus või?" küsis ta lõbusalt. See meenutas tüdrukule natuke teda ennast, kui tema võis lihtsalt ühel hetkel kitarri mängima hakata ja oma tugeva lauluhääle kuuldavale tuua.

"Võib vist nii öelda küll," sõnas Colin, kui kaamera viimaks langetas ja Helenale otsa vaatas. Lihtsalt kui sa märkad midagi, mida võiks pildile püüda, siis sa katsetad nii kaua, kuni sa selle õige kätte saad. Selle üritamiseks võid sa aga ennast täiesti muust maailmast eraldada. "Kui kahju mul ka ei oleks, peaksin ma hakkama vaikselt stuudiosse tagasi minema," lausus noormees. Kiiret tal küll ei olnud, aga oleks tore, kui ta saaks enne järgmist sessiooni pildid arvutisse ära tõsta ja natuke puhata.

"Väga lahe," muigas tüdruk. "Teades sinu annet, usun ma, et said palju ilusaid pilte." Selles Helena ei kahelnudki, kuigi nüüd ootas ta juba, millal oma mälupulga/kaelaehte koos piltidega tagasi saab. "Mina sind kinni ei hoia," lausus ta ning vaatas Colinile otsa. "Aga aitäh, et mu päeva lõbusamaks muutsid ja loodan sind siis reede õhtul TRICis näha," sõnas näitsik ja ajas end murult püsti, sest ta ei pidanud just viisakaks nii hüvasti jätta, et ta ise istub.

"Reedel näeme," sõnas Colin, andes seega justkui pisikese lubaduse, et on kindlasti kohal. Tegelikult võiks ta juba sellepärast kohale minna, et seal neiu esinemisest häid pilte teha. Kuigi võibolla oleks siiski parem töö koju jätta. Küll seda näeb. "Ja vaata, et sa siin ei külmeta nii, et reedel ei saagi sind kuulama tulla," lisas noormees, sest näitsik ei tundunud enda kleidiga just kõige soojemalt riides olevat. "Aga tsau," viipas Colin viimaks ning jalutas enda auto juurde, mis eemale pargitud oli. Ta istus autosse ning kadus peagi silmapiirilt suunaks stuudio.

OT: Lõpp