Taust on ka oluline

Colin oli täna väljas pildistamas, sest kolm tüdrukut soovisid endale sõbrapilte. Koht, kus sessioon toimus, oli noormehele rohkem kui tuttav, sest ta oli seal juba varem käinud. See asus Westside'i kaugemas servas otse jõe ääres, kus puud mõnusalt vee kohale kaardusid. Colinil kulus ikka päris tükk aega, et kõik tüdrukute soovid kaamerasse püüda, aga hakkama ta sai. Ilmselt ei oleks noormees enne lõpetanud ka, kui nii tüdrukud kui ka tema rahul pole. Rääkinud veel üle, kuidas kliendid enda pildid kätte saavad, jäi Colin lõpuks sellesse kenasse paika üksinda. Kuna tal kuskile otseselt kiiret ei olnud, siis kasutas ta juhust ja jäädvustas natuke loodust.

OT: Helena Marie Fielding

Nüüd oli ka Helena Los Angelesest plaadiesitluselt tagasi jõudnud ja ta oli igati rahul sellega, kuidas see läks. Kõik läks suurepäraselt ning nüüd valmistus tüdruk reedeseks õhtuks TRICis, et ka siin oma äsja välja tulnud plaati promoda. Sellegipoolest täna neiul erilisi plaane enne õhtut ei olnud, sest õhtul tahtis ta raudselt noortekeskuse muusikaruumi harjutama minna. Hommik algas aga nii nagu ikka - Helena võttis nüüdseks juba üheksa kuud vana Sissy rihma otsa ja läks jooksma. Neiu üllatuseks oli tänane hommik aga külmem kui tavaliselt ja ta mõtleski endamisi, et ju polegi seda vananaistesuve enam kauaks. Õnneks hakkas Mariel joostes soe, ent koju jõudes võttis ta kohe eriti kuuma duši, enne kui muude toimetuste juurde asus. Ta sõi hommikuks banaane maasikajogurtiga ning istus mõnda aega arvutis, kuni tal lõpuks kõrini sai ja tüdruk leidis, et nii ilusa päikeselise ilmaga tema küll päev otsa toas passida ei kavatse. Loodetavasti on nüüd soojem ka kui hommikul.

Marie lülitas arvuti välja ning heitis hetkeks pilgu termomeetrile, mis tema akna taga oli. Numbrid, mida neiu seal nägi, ütlesid talle, et ilm võib ikka natuke jahe olla, ja tore oleks, kui ta midagi peale paneb. Niisiis panigi Helena oma valgele kleidile peale teksajaki, kuid jättis selle eest lahti, sest päikese käes võib lõpuks ikkagi päris palav hakata. Helena esimene mõte oligi oma lemmikusse kohta minna - sinna ilusasse kohta Westside'i lähedal jõe ääres. Seal oli ta suvelgi päris tihti, tekk maha laotatud, neiu ise sellel istumas ja midagi laulmas. Visanud enda kergelt lokki keeratud meekarva juuksed üle õla, võttis Marie kitarri selga ning lahkus kodust, seekord ilma koerata, sest koer sai hommikul juba piisavalt palju joosta. Jõudnud kohale, oli neiu seal Colinit nähes veidi rohkemgi kui üllatunud. Pisut kiirendatud sammul kõndis ta mehe juurde ning tõi kuuldavale ühe köhatuse. "Looky, keda ka siin ei näe," sõnas ta.

SPOILER: Click to show

Colin oli just ametis ämblikuvõrgu ja ämbliku jäädvustamisega, sest päike paistis täpselt õige nurga alt kõigele peale, pannes pildi elama. Ta oli jõudnud mõned klõpsud ära teha, kui korraga liigagi tuttavat häält kuulis. "Ma võiks öelda, et samad sõnad," lausus Colin, kui oli kaamera enda silma eest ära tõstnud ning ennast korralikult välja sirutanud, et neiule otsa vaadata. Märganud kitarri tema seljas, oletas tüüp, et ilmselt lootis Helena siin täna üksi olla, et mõne enda lauluga tegeleda. "Ja ma oletan, et tegelikult tahaksid sa, et ma parema meelega lahkuksin, sest siis saaksid sa enda muusikaga tegeleda," sõnas noormees üsna leppival häälel, vaadates kergelt muiates tüdrukule otsa.

Kuigi Colin ei paistnud olevat eriti üllatunud, et Helenat seal kohas nägi, siis tüdruk küll ei osanud arvata, mida mees seal tegi... või noh, mitte enne, kui tüübi käes kaamerat nägi. Ju siis tuli pildistama või midagi, kuigi pidi tõdema, et kohavalik oli küll kuradima hea. Mehe sõnade peale hakkas Helena kergelt naerma. "Näed sa siin kuskil silti, millel oleks kirjas "eravaldus"?" esitas tüdruk muiates noormehele küsimuse ja vaatas hetkeks ringi. See koht peakski Helena oma olema, kui ta tahakski Colinit sealt ära ajada. "Mina igatahes ei näe ja sa ei sega mind, kui sa ka jääd," sõnas ta, ehkki teadis väga hästi, et neil kahel on selle kohaga ajalugu. "Tegelikult paneb mind imestama, et sa just selle koha täna pildistamiseks valisid, kuigi ma pean tunnistama, et hea valik," lausus näitsik, vaadates Colinile küsivalt otsa.

"Mitte veel, kuigi ma arvan, et sa peaksid selle siia panema," sõnas Colin samuti muiates, minnes Helena jutuga lihtsalt kaasa. Tüdruk käis siin vist päris tihti. Vähemalt noormehele jäi selline mulje. Mees ise käis siin viimati Helenaga, aga hetkel ei tasuks seda ilmselt meelde tuletada. Colin oli siiski kindel, et jätab tüdruku rahule, aga enne kui ta ühtegi sammu teha jõudis, esitas Helena talle küsimuse, mis ta paigale jättis. "Mul oli siin üks sessioon koos paari kliendiga. See oli nende valitud koht ja nagu sa juba ütlesid - see on hea valik. Seega ei hakanud ma neile muid kohti pakkumagi," vastas Colin täpselt nii nagu asi oligi. Tundub, et nad ei ole ainsad inimesed linnas, kes siin käivad.

Kuuldes Colini sõnu, lasi Helena kuuldavale uue naeruturtsatuse. Kas mees tunduski naljakam kui ta mäletas või oligi tüüp naljatujus? Naer on terviseks. "Ma arvan, et see nii kergelt ka ei tule. Kõigepealt pean ma välja uurima, kes selle maatüki omanik on ja siis temaga mingi diili tegema, et just see koht ära osta, ning siis vaatab juba seda eravalduse-sildi asja," rääkis näitsik ning raputas naerdes pead. Kuidagi kerge oli täna selle kõigega kaasa minna. "Tore, et sa minuga vähemalt selles osas ühel nõul oled," lausus näitsik, kuid jäi siis hetkeks teksajaki taskutes kobama, sest talle meenus, et oli sinna midagi kodust lahkudes jätnud. Lõpuks tõmbaski neiu taskust välja uhiuue plaadi, mille kaanel ilutses tema autogramm. "Nagu lubatud. Sa oled esimene õnnelik, kellel see Tree Hillis on," lausus ta ning ulatas plaadi Colinile. "Loodan, et oled reede õhtul TRICis ka kohal."

Colin hakkas tüdruku sõnade peale lihtsalt naerma, sest tal ei olnud nende kohta enam midagi öelda. Eks see üks niisama jama suust välja ajamine oli, aga vähemalt oli neil lõbus ja nad naersid koos. Seda iga päev just ei näe. Colin ei olnud täitsa kindel, mida tüdruk enda sõnadega mõtles, kuida oli enam kui kindel, et need olid suhteliselt kahemõttelised ja vihjasid nende ühisele ajaloole. Saanud neiu käest tema esimese plaadi, vaatas Colin mõnda aega lihtsalt seda albumikaant. Selle saamine oli justkui külm vesi kaela, sest see näitas selgelt, et Helena suutis enda sõna hoida, aga tema ei suutnud isegi talle truu olla. "Aitäh, mitte igal inimesel ei oleks see meelde jäänud," lausus noormees. "Tule siia, ma tean kui kõvasti sa selle plaadi kallal töötasid - palju õnne," lausus Colin ning kallistas tüdrukut ilmselt esimest korda üle pika aja. "Reede õhtul olen TRICis... mis kell?" uuris mees, olles täiesti kindel, et läheb sinna kohale.

See oli ikka väga ammu, kui nad Coliniga koos nii palju naersid, aga Helenale tunduski, nagu oleks see nähtamatu sein nende vahelt kadunud. Ära leppimine oli vist midagi ikka muutnud, sest pärast seda oli ka Helenal endal kuidagi kergem, ehkki ta teadis, kuidas Daniela, isa ja Sam sellesse suhtuvad, et näitsik selle tüübiga ikka suhtleb. Samas sai Helena ise ka aru, et võib-olla ongi ta rumal, et Colinit oma elust pärast juhtunut täielikult ei kustutanud ja talle lõpuks ikkagi andestas, aga vihkamine polnud just tema loomuses. Ta ei saanud niimoodi, sest kõigele vaatamata hoolis ta endiselt Colinist. "Ma ei luba kunagi midagi, kui ma tean, et ei suuda niikuinii sõna pidada, aga kuna selle lubaduse pidamine polnud just mission impossible, siis palun väga. Võta heaks," lausus ta, näol õrn naeratus. "Aitäh," sõnas tüdruk vaikselt, kui Colin teda õnnitles ja ta kallistusse haaras. Helena kallistas meest tugevalt vastu ning sulges hetkeks silmad, enne kui eemale tõmbus. "Kell üheksa," vastas ta mehe küsimusele, kuigi ei saanud temalt oodata, et ta väga kindlalt kohal oleks, sest kindlasti vajas see lapseootel naine meest rohkem ning Marie sai sellest aru. "Seda tunnet ei anna lihtsalt millegagi võrrelda, kui su pingutused on midagi ikka väärt ka olnud. Mul on endal ka väga hea meel esimese plaadi üle," rääkis näitsik. Colinile peaks ju ka see tunne tuttav olema, sest tema avas suvel fotostuudio, mille kallal ta ka ikka kõvasti vaeva pidi nägema. Igatahes oli Helena selline tunne, et võiks täitsa tähistada, kuigi see suurem tähistamine jääb siis ilmselt reedeõhtusele afterpartyle.

Helena jutt sõna pidamise kohta ei teinud just noormehe olekut paremaks, aga ta sai aru, et tüdruk ei mõelnud seda kõike õelalt või kurjalt. See lihtsalt ei oleks helenalik. "Reedel kell üheksa olen TRICis," kordas Colin ning noogutas selle peale, et see kõik ikka meelde jääks. Vähemalt seda lubadust võiks ta ju pidada. Pealegi teda täitsa huvitas, millised laulud lõpuks näitsiku albumile jõudsid. Tema esimene muusikavideo oli juba suurepärane, kuig see... khm... tundus Colinile kohati tema kohta käivat, aga ta teadis, et Helena kirjutas seda laulu juba varem, enne kui mees kõik nende suhte kihva keeras. "Ma olen kindel, et neid tuleb veel hulgi," sõnas mees, "varsti oled maailmastaar valmis." Colin vaatas tüdrukule otsa, kerge uhkuse sära silmis.

Muidugi ei mõelnud ta seda kurjalt, vaid ütles nii, nagu asi oli. Jah, võib-olla oligi Helena natuke muutunud, sest see oli juba märgatav, et tüdruk on otsekohesem ja ütleb asjad keerutamata välja. Samas mõtleb ta nüüd iga oma sammu hoolikalt läbi, enne kui mingi otsuse langetab, katsudes kõike ikka mõistusega võtta. "Eks sa võid selle siis kuhugi endale kirja panna," lausus tüdruk, kui Colin seda veel üle kordas. Noh, Helenal oli selliste asjade jaoks tavaliselt kas nutitelefon või märkmik, antud hetkel nutitelefon, mis tüdruku jaki taskus oli. "Kindlasti tuleb," noogutas Helena. "Kuigi saladuskatte all võin öelda, et kunagi uuel aastal loodan juba mingile väiksele tuurile saada," rääkis ta oma edasistest plaanidest. Noh, seda võis juba võtta kui väga varast uusaastalubadust, ent sellisel juhul oleks see ka ainuke, sest tavaliselt tüdruk endale uueks aastaks mingit lubaduste nimekirja ei teinud. See oligi nüüd üks suurem eesmärk, mille poole noor lauljatar püüdles. Noormehe sõnu kuuldes puhkes Helena naerma, kuid jäi Colinile hetkeks otsa vaatama. "Kas mulle tundub või ma tõesti näen, et su silmad säravad?" küsis ta lustakalt. Seda nägi ta küll esimest korda. Kellelgi on hea päev, või mis?

Käitunud tüdruku sõnadele vastavalt, libistas Colin enda taskust välja mobiili, kuhu pani endale reede hommikuks meeldetuletuse. Kui ta selle kodus enda märkmikusse kannab, siis on ta kindlasti kohal. "Unistada tulebki ju suurelt," kiitis noormees Helena sõnu takka. Alguses pisikesed tuurid, siis juba suuremad. Kui näitsik samasuguse innuga jätkab, siis on kõik võimalik. "Minu silmad? Ei ole võimalik," turtsatas Colin lõbusalt, "ju mul on lihtsalt sinu üle nii hea meel, et paneb lausa silmad särama." Eks ta ilmselt mingil määral tõsi oligi.

"Sellele ma ei vaidlegi vastu," noogutas Helena. "Kusjuures ma olen kuulnud ütlust, et kui unistused sind ei hirmuta, pole nad piisavalt suured," tuli tüdruk ühe tarkuseteraga jälle lagedale. Eks temalgi olid omad hirmud unistuste poole püüdlemisel, aga need ei olnud Helenale takistuseks. Nojah, näis muidugi, mis nende tuuridega saab, aga Marie ei kavatse mitte mingil juhul võimalust käest lasta, kui see peaks tekkima. "Eee... okei, su sõnad kõlavad tõesti nagu mingi väga andunud fänni sõnad, aga ma hindan seda, mis sa just ütlesid," lausus Helena kerge muige saatel ning võttis kitarri seljast, sest see hakkas juba natuke segama ja tüdruk kavatses niikuinii jõe äärde jääda, kui tema plaanidesse just mingeid viimase hetke muudatusi ei tule.

"Jah, see on üks kõva ütlus. Isegi mina olen seda kuulnud," lausus Colin, kes käitus tegelikult päris pimesi, kui loobus suure NY fotostuudio lepingust, et luua stuudio, mille jaoks tal ei olnud veel mitte midagi rohkemat, kui mõtted tema peas. "Ma olengi andunud fänn," sõnas noormees, "näed, isegi esimene plaat koos autogrammiga on käes." Colin naeris kergelt enda sõnade peale, aga hetkel paistis see siiski nii välja küll. Eks ta üks neidude fännidest oli kindlasti, aga kas just andunud. Küll seda näitab aeg. "Kui sa tahad, siis sa võid vabalt laulda või kitarri mängida. Ma jalutan veel enda kaameraga natuke ringi ja küll ma su siis rahule jätan," sõnas Colin, kui Helena kitarri maha pani, sest ta luges selles liigutusest välja justkui selle, et neidis tahaks juba muusikaga tegeleda, mitte niisama juttu puhuda.

"Jah, see on tegelikult üks neistt ütlustest, mis mind inspireerivad. Ma olen selle kuskile vist isegi välja kirjutanud," rääkis Helena. Kui ta õigesti mäletas, oligi seesama lause suurelt ja ilusas käekirjas ühe tema laulusõnade kaustiku esikaane sisemisele poolele kirjutatud. "Paistab sedamoodi küll," lausus Helena naerdes. Eks tal oligi mingi fanbase juba, kuid see polnud ka veel teab kui suur. Marie oli ise veel muusikamaailmas üsna uus nägu. "Tead, sind võib selle kaameraga vabalt paparatsoks pidada," naljatas tüdruk, sest temagi oli täna ikka eriti lõbusas meeleolus. "Jah, enne õhtust proovi noortekeskuses peaks tõesti hääle soojaks laulma, aga õhtuni on veel aega. Ma tegelikult tulingi siia, et inspiratsiooni koguda ja võib-olla oma uue laulu kallal natuke veel töötada, aga kui mul on kuulajaid, võin mõne laulu ka teha, enne kui uhkesse üksindusse jään," rääkis näitsik, kuigi tegelikult ei mõelnud ta üldse sellist signaali endast anda, nagu ta Colinist juba lahti tahaks saada. Mees ei seganud teda üldse.

"Võiks tõesti, aga ma pean ennast siiski natuke kõrgemaks kui tavaline kõmupiltnik, kes teiste järel luuramise eest endale raha taskusse kühveldab," lausus Colin, "nii et sul ei ole vaja karta, et ma mõne sinu pildi kuskile avalikkusele müüksin." Neid pilte oli ju noormehel tegelikult päris palju. Kuigi nad läksid lahku, olid nende koos tehtud pildid endiselt noormehe arvutis täiesti olemas. Need olid ilusad ja seega ei raatsinud mees neid ära kustutada. Miks peakski? "Kust teil muusikutel küll neid uusi laule tuleb? Peaeagu iga kord, kui ma sind näen, on sul mõni uus laul käsil," muigas Colin. Noormees vaatas korraks ringi ja astus siis neiust mõne meetri kaugusele ühe puutüve juurde, mis oli natuke maaga paralleelselt kasvanud ja seega ideaalne koht istumiseks. Sättinud ennast sinna istuma, klõpsas Colin ettehoitamata tüdrukust ühe pildi.