Laiali on kõik mõtted ja tunded...

Enda tantsijate meiliaadressid on Vanessal kindlasti olemas. Eriti kui nad on just äsja lõpetanud. Nüüd peab naine ainult kõige juures, mis praegu toimub, meelde jätma, et peab Jessicale graafiku saatma. Päris jama oleks, kui ta selle ära unustaks. Kui tüdruk korraga rääkima hakkas, kuulas naine vaikselt tüdruku juttu, segamata kordagi vahele. See oli ilmselt esimene kord, kui Jessica ennast naisele natukenegi avas. Alguses ei vastanud Vanessa midagi, sest ta lihtsalt seedis kõike kuuldut. "Täiesti ausalt öeldes ma arvan, et sa lasid käest suurepärase võimaluse saada imeheaks professionaalseks tantsijaks, aga kuna sa ütlesid, et tantsimine pole sulle kunagi olnud midagi, mida sa tööna arvestaksid, siis arvan ma, et hea, et sa seda praegu avastasid, mitte siis kui sa juba mõned kuud või koguni aasta kuskil koolis higi ja pisaraid valanud oled," lausus Nessa, "mis puutub sellesse, et sa ei taha, et Sayer sellest kuuleks, arvan ma, et on parem, kui sa seda talle ise ütled, kui et see kuskilt kogemata välja peaks tulema. Pealegi tunneksid sa ilmselt ennast tema seltsis paremini ka, kui sul mingeid saladusi ei ole. Eriti kui te millalgi abielluma hakkate, mis peaks põhinema täielikul usaldusel ja aususel." Kõik see oli aga Nessa arvamus ja soovitused. Jessica ei ole kohustatud midagi tegema, mida ta ei taha.

"Ma kadestan inimesi, kellel on kindel siht. Ainus, mida ma tahan, on see, et mu perel ja lähedastel kõik hästi oleks. Ma teen alati kõik, mis minu võimuses, et mulle tähtsatel inimestel kõik korras oleks, aga mida iseendaga peale hakata, seda ma ei tea. Mind on alati isekaks peetud, aga praegu olen ma küll selles punktis, et ma ei saa absoluutselt aru, millest selline arvamus. Ma lootsin, et pärast lõpetamist jookseb kõik ise paika, aga kõik läks ainult keerulisemaks. Ma tunnen ennast nagu orjana kasvanud laps, kes vabadusse pääsenuna ei tea, kuhu poole joosta," rääkis Jessica, "kõik rõhuvad praegu sellele, et ma olen täiskasvanud inimene ja pean ise oma otsused langetama. Ma tean ainult seda, et ma tahan terve oma ülejäänud elu Sayeriga veeta, aga kas ma saan seda, kui talle ükskord kohale jõuab, et ma olengi ainult kaunis näolapp ja sedagi mitte igavesti. Ja mu ema on kuradi psühholoog, aga isegi tema ei oska mulle muud öelda, kui et ma pean ise teadma, mida ma tahan. Mida ma teeks praegu, kui sa poleks mulle eelmisel aastal andnud võimalust väikestele tunde anda? Ma ei usu, et ma poleks siis Inglismaast loobunud. Miks mul unistusi ei ole?"

"Kui minu sõnad sulle midagi loevad, siis sa ei ole isekas. Üldiselt ei saa minu loogika järgi kellegi kohta öelda, et vot see inimene on kogu aeg isekas või sõbralik või halb või hea või mis iganes. Inimesed võivad vastavalt olukorrale mõnikord käituda mingit moodi, aga see ei tähenda, et nad ongi just täpselt sellised," lausus Vanessa, olemata kindel, kas Jessica saab tema sõnadest aru, sest tema arvates läks asi natuke pikaks, "pealegi ütlena ma sulle üht - ära kuula kõike, mida inimesed räägivad." Nessa kuulas Jessicat pinksalt. Praegu kuluks küll Roberti abi ära, sest naisel ei olnud väga aimu, mida selle kõige peale kosta. Tüdruk oli esimest korda temaga nii siiras ja nüüd ei osanud ta mitte midagi vastata. "Vaevalt Sayer sinuga ainult su välimuse pärast koos on," sõnas Nessa alustuseks, lubades enda näole õhkõrna muige, "ma arvan, et sa ei ole ainuke keskkooli lõpetaja, kes ennast niimoodi tunneb. Mitte keegi ei ole minult vist kunagi varem raskemat küsimust küsinud, kui see. Ja ma tunnistan täiesti ausalt, et sellele vastust leida on raske, kui mitte võimatu. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et sa ei julge endale unistusi luua, sest sa kardad enda ümber olevatele kallitele inimestele pettumust valmistada või haiget teha. Kuidas see ütlus ongi... If your dreams don't scare you then they aren't big enough. Võib-olla ongi sinu unistuseks lihtsalt Syeriga elada. Ka sellel poleks midagi viga. Aga võib-olla vajad sa lihtsalt natuke aega iseenda jaoks, et kõik asjad välja mõelda." Vanessa vaatas tüdrukule otsa ning viis siis aeglaselt enda pruunid silmad joonistusele vastas seinas. "Kui ma sain teada, et ma ei tohi enam professionaalsel tasemel tantsimisega tegeleda, olin ma üsna samas seisus. Mul ei olnud õrna aimugi, mis edasi saab, sest tantsimine oli minu jaoks tol hetkel praktiliselt kõik. See on alati olnud midagi, mille kaudu ma olen saanud enda emotsioonid välja elada. Selleks, et endale uued sihid luua, läksin ma terveks aastaks lihtsalt Itaaliasse ja ma veetsin seal imelise aja, mille lõpus mulle treenerikoht praktiliselt sülle kukkus. Kuna ma ei saanud ise enam tantsida, siis leidsin ma, et õpetada teisi tajuma seda, mida tajusin mina tantsuplatsil, on ka kindlasti midagi imelist. Ja nüüd on üsna selge, et tantsimine jääb jälle mõneks ajaks minu puhul kõrvale ja hotelli juhtumine tuleb aina enam minu ellu. Kuigi mu töökohad ja huvid aina muutuvad, on mul vähemalt olemas abikaasa, kellega me peagi perekonna loome... minu jutu point on selles, et unistused muutuvad ja mõnikord saad sa alles tagasi vaadates aru, et vot see ja too asi olid unistused, mis läksid täide. Paljud unistused lihtsalt kukuvad sulle sülle, nii et sa ise sellest arugi ei saa. See eest armastus, kui see jääb püsima, on alati üks suur unistus, mis ei kao kuhugile. Ja kui sellest tuleb veel midagi nii imelist nagu uus elu, siis ma arvan, et sellest paremat asja elus ei olegi võimalik kogeda."

Jes sai aru küll, mida Nessa mõtles. Põhimõtteliselt see, et Jessicale näib Scott sitapeana, aga ta ei pruugi seda tegelikult olla, aga kuni ta vastupidist Jessie silmis ei tõesta, siis see arvamus jääb. Ja neid näiteid on tegelikult palju. Tõstke käsi, kes ei uskunud, et Sayer on tegelikult hea poiss, mis siis, et trellide taga rohkem istunud kui mõni paadunud varas. "Kui ma mõtlen oma tulevikule, siis ma ei näe seal iseennast. Kui sa nüüd aru saad, mida ma silmas pean," ütles Jes. Lahti seletada ta seda igatahes ei oska. "Ma ükspäev mõtlesin, et ega Tree Hillis erilisi karjäärivõimalusi minu jaoks ei olegi. Kui ma oleks otsustanud ikkagi koreograafiks õppida, siis mul olekski olnud kaks varianti - uuesti väikesed ette võtta või kisakooritreeneri koha pärast kakelda. Pisikesena, kui ma vibuga mööda metsi jooksin, olin ma veendunud, et minust saabki maastikuvibus kõva käsi. Aga ma tulin Kanadast ära ja kogu vibuasi sinnapaika jäigi. Siin ei ole mul vibuga muud teha, kui niisama oma lõbuks kätt soojas hoida. Rohkem mul hobisid polegi, ma ei oskagi midagi muud. Mul ei ole mingeid selliseid huvisid ka, mis mind kuhugi poole suunaks. Ja nüüd sind raudselt huvitab, miks ma Tree Hillist väljapoole ei vaata. Sellepärast, et ma ei taha siit ära minna. Ma ei taha enam kolida. Sellest on lõpuks välja kujunenud mu kodu ja ma ei taha siit ära minna ja minu jaoks on välistatud, et ma ei saa igal õhtul koju tulla ja magada oma voodis. Seda enam, et nüüd on mul päris oma kodu." Jessicale täitsa meeldib neid trenne siin anda, aga sellest tööst ta ära ei ela. See on tal hobi, millele peale makstakse. "Ma arvan, et ma lappan natuke siinseid töökuulutusi ja katsun selle aastakese lihtsalt üle elada. Eks elu ise näitab, mis mulle kõige parem on. Kusjuures meil tuli Sayga pereloomine ka jutuks mõned nädalad tagasi ja selles oleme me ühel meelel - katsume kõigepealt iseendaga hakkama saada. Meil on Styles ja Kyle, keda nunnutada ning pealegi Sayer juba on poole kohaga isa - juba see, et tal Mary-Lou jaoks aega pole, näitab, et selliseks asjaks on veel vara." Jessica vaatenurgast poleks see sugugi paha mõte, aga Jessica tahab, et Sayer ka lapse esimestel eluaastatel kodus oleks, mitte ühikas.

"Ma arvan, et saan," lausus Vanessa, kuid ei osanud ka ise seda just paremini lahti sõnastada. See on see hetk, kui sa mõtled ette, mis su elus ilmselt juhtub, aga sa ei näe ennast... või noh, näed ennast, aga saad aru, et see ei ole sinu koht. "Kindlasti oskad sa ka midagi muud. Sa lihtsalt ei ole seda 'muud' võib-olla proovinud veel," arvas Vanessa, sest ta oli täiesti kindel, et seal peab olema midagi, mis tüdrukule veel meeldib ja millega ta näeks ennast siduvat. "Kui sa endale kuskilt tööd ei leia, siis võid alati Hiltonisse tulla," pakkus naine õlgu kehitades. Ja ta ei pea ainult silmas koristaja tööd nagu inimesed alati hotelli puhul arvava. Seal on mitmeid ametikohti, kus enda kätt proovida. "Tore, et te teineteisega sellel teema rääkinud olete," lausus Nessa, "noorte puhul on alati parem, kui see kõik toimub planeeritult, mitte 'kogemata'." Pealegi oli neid teismelistest emasid Tree Hillis juba nii palju.

Eks kindlasti ole asju, mis Jessicale meeldivad, aga ta veel ei tea seda. Tantsiminegi oli tema jaoks tühi maa, kuni ta sinna läks ja välja tuli, et ta on selles väga hea. "Jätan meelde," lubas Jessica. Millega ta Nessa abi ära teenis? Miks Vanessat üldse huvitab, kuidas tal läheb? "Sa räägid nagu sa oleksid ise juba vanainimene," muigas Jessica. Palju neil vanusevahet on üldse? Kuus-seitse aastat? Vanessa on ise ka noor alles. "Tree Hilli iive on praegu kenasti positiivne, niiet ma ei hakka sellele veel niipea oma panust andma," sõnas Jes naeratades. Kui see kogemata juhtuma peaks, siis, noh, juhtub, aga ega nad esialgu selle üle ei rõõmustaks. "Millal sinu tähtaeg on?" uuris Jes. Pulmas Jes küll ei käinud, aga katsikule läheb ikka. Talle küll ei meeldi, et laps pole Roberti oma, aga on vist targem oma suu kinni hoida. Nessa niigi teab, et Jes ei salli Scotti ja ei hakka teda ilmselt ealeski seedima.

"Mulle jäi endale ka hetkeks selline mulje, aga noh kaugel see kolmkümmend ikka enam on," lausus Nessa üsna lõbusalt, sest ta ei olnud veel sellises hetkes, et tunneks ennast vanana või arvaks, et elu libiseb käest, kui kolmkümmend ette tuleb. "Tundub küll nii," oli Vanessa tüdrukuga täiesti päri, sest viimasel ajal sündis peaaegu iga kuu mõni uus laps. "Noh, hetke seisuga on tähtajaks pandud nii kaheksanda jaanuari aegu," vastas naine tüdruku küsimusele, kuigi ta ei olnud väga seda aega kellelegi öelnud peale lähedaste, sest pole vaja, et igaüks seda teaks.

"Mulle tundub see kaks, mis varsti ette kukub, juba päris hirmutavana," lausus Jessica. Talle on jäänud mulje, et kui inimene saab kakskümmend, siis juba eeldatakse, et ta on piisavalt elukogenud selleks, et elus õiged valikud teha ja ise hakkama saada. Lollus. Alles siis elu hakkabki, kogemusi on küll omajagu, aga kuni vanematest sõltud, pole iseseisvusest juttudi. Jes elas ka aasta emast eemal, aga kas see näitas, et ta on iseseisev? Absoluutselt mitte. Isata poleks ta seda endale lubada saanud. "Ilus algus uuele aastale," arvas Jessica. Hirmutav kindlasti ka. Esimene laps neil siiski. Samas, Claire on ühe lapse üles kasvatanud, aga ikkagi on Styles'i pärast mures, et kas ikka kõik hästi on.

"See kaks on alles algus usu mind. Siis elu alles algab ja üldiselt öeldakse, et inimene on vana siis, kui ta ennast ise vanana tunneb," lausus Vanessa, kes nagu öeldud ise ennast küll vanana ei tunne. Tal on siiski loodetavasti rohkem kui pool elu veel ees. Aega küll igasuguste asjadega hakkama saada. "On tõesti," oli naine Jessicaga päri, "noh, lapse saamisega te Sayeriga ei kiirusta, aga kuidas siis nende pulmadega on? Olete kuupäeva paika pannud või naudite endiselt veel kihlust?" Enamik inimesi muidugi eelistas suvel abielluda ja kuna see suvi on möödas, siis võib oletada, et pulmad jäävad järgmisse aastasse, kui nad just muul aastaajal ei abiellu.

"Kuni ma elada jaksan, on vist iga vanus okei," arvas Jessica. Kuuekümneselt ka krapsakas olla, siis võib ju täitsa elada...vist. "Nendega ka ei kiirusta," kehitas Jessica õlgu, "ega ma ei raatsigi veel kihlasõrmust sõrmest võtta, see on nii ilus." Jes naeratas kergelt ja tõsines siis taas. "Me ei ole sellest Sayeriga rääkinud, aga ma usun, et ta tahab sellega veel oodata. Oleks minu teha, siis oleks me juba abielus, aga jah, ma ei tea, mida Sayer sellel teemal mõtleb või mida ta ootab." Eks see tema uhkus ole, mis abielluda ei lase. Pulmad on kallis lõbu ja vaevalt Sayer tahab lasta kellelgi teisel maksta. Noormehel endal seda raha ei ole, seda enam, et metsamaja on korralik röövel olnud.

Ilmselt on Jessica arvamus täitsa õige. Siis kui ise enam midagi teha ei suuda, siis oleks tõesti natuke jama elada. Teistele koormaks ei tahaks ka nagu olla. "Ma vaatasin juba ammu, et see sõrmus on väga kena," avaldas Vanessa enda arvamuse, mis tal juba ammu olemas oli. Varem tal lihtsalt ei avanenud õiget võimalust, et seda öelda. "Sellisel juhul oleks viimane aeg see rääkimine ära teha, saaksite võib-olla mõlemad rahu. Sul on muidu mingeid ideid ka kus ja kuidas?" tundis Nessa huvi, "igatahes kui asi nii kaugele peaks jõudma, siis mul on kodus enda pulmadest veel kõvasti katalooge ja asju alle, kui sa inspiratsiooni või mõtteid tahad ammutada." Kusjuures ega need pulmaajakirjad ja asjad ei olnudki kõige odavamad.

Jessica naeratas Nessa arvamuse peale. Ta ei osanud selle peale midagi kosta - tema seda sõrmust ei valinud, niiet aitäh oleks vale öelda. Aga midagi muud ka öelda ei oska, niiet naeratamine tundus kõige lollikindlam tegevus. "Praegu on muid muresid ja asju nii palju, et pole üldse pulmadele mõelnud. Kihluminegi tuli minu jaoks üllatusena, ma ei osanud seda üldse oodata. Me polnud aastatki koos olnud ja me nagelesime koguaeg täiesti mõttetute asjade üle." Nüüd nad ei ole enam tükk aega tülitsenud ja Jessica ei igatse ka neid sõnelusi. Kõik on hästi, välja arvatud see, et nad üksteist nii harva näevad. "Mul on vist lihtsam meelde jätta, et kui mul milleski abi vaja on, siis esimesena on mõistlik sinu käest küsida," lausus Jessica kergelt muiates.

"Ju siis tundis Sayer, et oli just õige aeg see ettepanek ära teha," lausus Vanessa, "vaidlete siis ikka veel või on see nüüd vaibunud?" Kui noored ikka endiselt kogu aeg vaidlevad, siis on üsna küsitav, kui kaua nad üldse abielus olles vastu peaksid ja kas üldse. "See on hea mõte, sest tavaliselt ma alati aitan enda sõpru, kui neil midagi vaja on ja meeldib see sulle või mitte, aga ma pean sind enda sõbraks," sõnas naine kergelt naeratades. Tüdrukule võib natuke imelik tunduda enda treeneriga sellisel tasemel suhelda, aga Nessale on see täiesti tavaline.

"Üsna keeruline on vaielda, kui teda pole," lausus Jessica, "aga ei, meil on hästi kõik." Kurta pole millegi üle, mis puudutab nende suhet. Kui siis tõesti ainult see, et nad nüüd jälle nii harva üksteist nägema hakkavad, aga see on hetkel vältimatu. Sayeril tuleb siiski koolis käia ja lennupileteid niisama ei jagata. "Aitäh sulle," lausus Jeanette. Ta vaatas hetke naisele silma ja kallistas siis teda.

Tore, kui noortel kõik hästi on. Seda Vanessa kuulda tahtiski. Ta mäletas veel väga selgesti, kuidas Tree Hilli rahvas Jessica ja Sayeri suhte alguses arvasid, et see noormees on tüdrukule täiesti vale ja viib ta halvale teele, aga vot mis välja tuli. Need kaks hakkavad hoopis varsti abielluma. Saanud Jessica poolt kallistuse osaliseks, vastas Vanessa sellele põgusalt, vaadates veel korraks neiule otsa, enne kui püsti tõusis ja kingad jalaotsa tagasi pani. "Tead, ma räägiks sinuga veel hea meelega, aga töö tahab tegemist. Ma pean Wilmingtoni veel täna jõudma ja kena oleks, kui ma restorani ka õhtul õigeks ajaks jõuaks," muigas naine, "kui sa tahad, siis ma võin su kuskile ära visata."