Peppermint Night

Tina isa oli märganud, et tüdruk on alati õhtul koju jõudes täitsa õnnelik ja lisaks väga jutukas. Tundus, et see väikelinn täitsa istus talle. Siiski lootis mees, et tütar sellesse kohta liialt ei kiindu, sest üsna tõenäoliselt on nad nii kahe või kolme aasta pärast uues kohas, kui Tina just ülikooli ei kavatse minna, kuigi ka sellega kaasneb uus elukoht. Täna oli tüdruk päeva hoopis kodu juures metsas veetnud, kuni paps pärast õhtusööki teatas, et ta läheb linna ja Tina võib temaga kaasa tulla. Miks mitte? Tüdruk sättis endale kiiresti midagi korralikumat selga ning mõne minuti pärast astus ta juba Westside'il autost välja. Esimesena ostis ta Port City Javast endale joogiks mingi piparmündi külma kokteili. Ta oli avastanud, et selle kohviku asjad on ikka eriti head ja seega üritas ta igakord sealt midagi uut proovida. Alguses jalutas ta niisama sihitult linnas ringi, kuid viimaks jõudis ta sillale, kus ta piirdel istet võttis. Jalad jättis ta hetkel veel kenasti sõidutee, mitte jõe poole. Vaikselt ühte jalga kõigutades toetas tüdruk enda selja vastu mingit sillaposti ning jõi enda jooki, pilk ookeanil. Mõnusalt vaikne õhtu oli. Ta näppis enda mobiili, sest saatis isale sõnumit, uurides, kui kaua tal veel linnas aega on. Siis teab, mida ette võtta. Pealegi pidi nad kuskil kokku ka saama hiljem.

SPOILER: Click to show

OT: Noah L. Daniels

Noah on veetnud kõik enda päevad ja sageli ka õhtud äsja avatud muusikapoes Finkelstein Music, mis müüb põhiliselt muusikainstrumente. Koha sai noormees endale tänu faktile, et ta teab vägagi palju kitarridest, mängides siiski ise üht juba oma 10 aastat. Mõni asjatundja sellises kohas on ainult kasuks. Ning nagu sellised suht fancy'd poed ikka, asuvad nad Eastside'l, kus võimalus kasu teenida on suurem ning Leonil on iga õhtu võimalus jalutada läbi linna teisele poole jõge. Pärast paari nädalat oli tee talle nii selge, et ta võis selle läbida kinni seotud silmadega.

Ka täna õhtul tuli Noah töölt. Laimirohelised kõrvaklapid kõrvas, püsisid noormehe silmad küll enda ees teel, aga ta ei jälginud seda otseselt, olles rohkem süvenenud muusikasse. Seekord kuulas ta bändi nimega Rise Against, mis esindab Ameerika punk rokki. Tavaliselt Leon ei kuula sellist muusikat, aga alati tasub uusi asju proovida, sest elame siiski ainult korra ning uut võimalust ei pruugi enam kunagi tulla.
Pööranud ühelt peatänavaga ristuvalt kõrvalteelt, mille kaudu ta igakord on teekonda lühemaks teinud, peatänavale, võttis noormees suuna silla poole. Siit polnud enam kuigi palju käia, võib olla jagus kõndimist oma veerand tunniks veel. Küll aga tiirutamist majade vahel jagus. Tundnud kerget värinat enda pükste taskus, lülitas Leon muusika välja, tõmbas ühe kõrvaklapi kõrvast ning asetas selle asemele mobiili. Hetk hiljem oli üllatavalt vaiksel sillal kuulda noormehe Šoti aksenti, kui ta oli telefoni otsas enda ülemusega, kes püüdis poisilt kaubelda välja mõne tööpäeva koos ületundidega juurde, kuna inimene, kes peaks ise samal ajal töötama, suutis astuda nii õnnetult auto ette, et istub kodus murtud käeluu ja jalaluuga.

SPOILER: Click to show

Kuigi Tina oli juba üsna omas mullis, oodates enda papsilt sõnumit, ärkas ta sellest kohe, kui tuttavat keelt kuulis. Ükskõik, kui kaugel mõtetes ta ka ei oleks, selle tunneks ta ikka ära. Täiesti jultunult keeras tüdruk enda pilgu võõrale ja isegi ei varjanud seda. Veel vähem varjas ta seda, et kuulab noormehe telefonikõnet praktiliselt pealt. Tina mõistis peagi, et see ei ole puhas inglise keel, kuid siiski oli see tuttav. Kuna tüdruk kasvas üles väikeses linna nimega Berwick-upon-Tweed, mis asub praktiliselt Šotimaa piiri ääres, suutis ta lõpuks võõra päritolu kindlaks teha. Seal linnas oli inglise keel kohalike suus kõvasti Šotimaa aktsendiga rikastatud. Ja just siis, kui tema endale huvitava inimese leidis, saatis tema paps lõpuks sõnumi, teatades, et tal läheb veel vähemalt tunnike ja ta helistab, kui ta koju hakkab minema. Tina vaatas veel korraks võõrast ning libistas ennast siis sillapiirdelt maha. Natuke naljakas oli poisile järele jalutada, aga ta ju rääkis telefoniga... Awkward.

Noah mitte nii põnev telefonikõne kestis veel umbes kaks minutit, jõudes selle ajaga liikuda vähem kui sada meetrit. Toru ära pannes, seisatas noormees, et telefon taskusse lükata ning uuesti uppuda vägagi huvitavasse muusikasse. Selle artisti peaks küll enda playlisti pikemaks ajaks ning suuremas koosseisus lisama.
Justkui tunnetanud, et keegi tal järel käib, pööras Leon enda pruunid silmad üle õla ning tema suule ilmus üks pisikene naeratus, kui ta märkas ühte blondi tüdrukut. "Terekest," tervitas ta võõrast, keerates ennast täielikult üle kanna, "kas ma saan sind millegagi aidata?" küsis noormees kohe järgi, kuna näitsikul oli lihtsalt selline nägu, nagu ta tahaks midagi öelda või küsida.
Leon kandis muidu lihtsat musta riietust, mis koosnes mustast vabaaja triiksärgist, mis oli küünarnukkideni üleskeritud ning püksi pandud, mustadest teksastest ning mustadest ketsidest. Must sobis talle üllatavalt hästi.

Kui võõras ennast järsku ringi keeras, jäi tüdruk seisma, tundes ennast nagu mõne spioonina, kes vahele jäi, kuigi eks ta seda lootnud oligi. Õnneks hakkas noormees ise temaga rääkima. "Terekest," sõnas tüdruk lõbusalt, näol lai naeratus, justkui oleksid nad juba vanad semud. Sellest oli siiski asi kaugel, sest tüdruk nägi poissi esimest korda. "Ma ei tea. Ma olen siin linnas uus, ma arvan, et kõik saavad mul aidata seda linna paremini mõista," kehitas näitsik enda õlgu, "aga täiesti ausalt - ma jäin lihtsalt su tuttavat aktsenti kuulama. Šotimaa?" Tina vaatas noormehele otsa ning mõõtis teda kiire pilguga pealaest jalatallani.

Noah kuulas tüdruku vaikides ära, noogutades endamisi. Kui jutt läks kiirelt üle aktsendile, muigas noormees õrnalt, kui näitsik selle ära tuvastas. "Tõsi. Ning kuna ma eeldan, et tegu on asjatundjaga ning oma aktsendi varjamisega sa veel väga ei hiilga, siis ma pakuksin Inglismaad," sõnas poiss, ristades käed rinnal ning vaadates blondiinile otsa. Leon on tähelepannud ka teisi pisikesi erinevusi brittide ja ameeriklaste vahel, peale nende kahe keele häälduste vahe on pisikesi erinevusi ka käitumises. Vähemalt poisi jaoks tunduvad britid viisakamad ja rohkem vaoshoitumad kui ameeriklased. Aga võibolla see ainult tundub talle nõnda olevat.
"Aga kas sa soovid, et ma aitaksin sul siin orienteeruda või soovid lihtsalt linna tundma õppida?" tundis šotlane huvi. Noah pakuks, et tüdruk pole siin just kuigi kaua olnud. Tree Hill ise pole üldse suur linn tegelikult ning raske on siin ära eksida, kui just väga pisikestele Westside tänavatele ei lähe hulkuma. Aga kuna tüdruk mainis linna mõistmist, siis ei saa ta just väga pikaajaline elanik olla.

"Kes ütles, et ma enda aktsenti varjata tahan? Ma olen uhke, et ma inglane olen," laiutas tüdruk lõbusalt enda käsi ning jalutas noormehele lähemale, jäädes lõpuks tema kõrvale seisma. "Tegelikult olen ma pärit suhteliselt Šotimaa piiri äärest, aga geograafiliselt jään ma Inglismaale küll, jah," täpsustas Tina, "sellepärast ma su inglise keele ära tundsingi." Kuulnud võõra pakkumist, vaatas näitsik alguses ringi, lõpetades siiski silmad noormehel. "Noh, mul on nii tund või poolteist aega. Mida ma saaksin siin teha, et mul igav ei hakkaks?" pöördus Tina poisi poole.

Noah hakkas näitsiku sõnade peale kergelt naerma. Endamisi pead vangutanud, viis noormees enda pilgu momendiks kõrvale, kuid peagi oli see uuesti tüdrukul. "Ning naaber või mitte, kuid ega seda šoti aktsenti nii raske ka pole ära tunda, nagu oleks silt kaela pandud, mis ilmub, kui rääkima hakkame," muigas Leon lõbusalt.
"See on hea küsimus. Ma olen siin pea poolteist aastat elanud ning isegi mina ei oska sellele vastata. Aga kui sa tead, mis sulle meeldib, siis midagi leiab siin kindlasti teha. Ning juhul kui tahad kohalike noortega sõprust soetada, siis soovitan Rivercourt'i, aga põhiliselt ... I have no idea. Aga kui sa ütlesid, mis sulle huvi pakub, siis ma oskaksin küll midagi soovitada," sõnas Noah, silmad tüdrukul. Siin nad räägivad ning mingil määral soetavad sõprust, aga üksteise nime ei tea. Nice.

"Noh, eks see ole üldse meie probleem - nii kui suu lahti teeme, teavad kõik kohe, kust me tuleme," muigas Tina lõbusalt. Vähemalt oli ta enda päritolu ja keele üle uhke. Tal pole kavaski meelega enda inglise keelt moonutama hakata, et sisse sulanduda. "Sport ja muusika, kui lühidalt vastata," kehitas näitsik enda õlgu, "aga enne kui sa küsid, siis ei, ma ei oska ühtegi instrumenti mängida." Tina jalutas lihtsalt selle võõraga kaasa, lootuses leida endale midagi, millega enda aega parajaks teha.

"Tõsi, ainukene nõme asi on see, et nad panevad meid kõiki ühte patta - yeah we may be from Brittain, but we all aren't the same nation," turtsatas Noah valjult, tuues viimaste sõnadega kuuldavale enda šoti aktsendi. Nüüdseks on Ameerika hakanud talle niivõrd peale suruma, et koolis ei kuulegi poissi just tihti aktsendiga rääkimas. Tal on see küll olemas endiselt, kuid lihtsam on suhelda ameerikapäraselt, kuna šotlaste hääldus annab vahepeal soovida. Mitte just kõik ei pruugi sinust esimene kord aru saada. "Welcome to the club," noogutas Leon heakskiitvalt, kui tüdruk mainis, et huvitub muusikast ja spordist. "Ning juhul kui sa vajad head kitarriõpetajat, siis ma tean ühte tüüpi, kes ei küsi palju ning on alati saadaval," lisas korvpallur, silmad momendiks näitsikut silmitsemas, kuid peagi olid need uuesti jõel. "Sportimisvõimalused spetsiaalsetes kohtades on meil suht kasinad - noh kui sa just korvpalli ei mängi, kuid iseenesest on siin kõikjal võimalik spordiga tegeleda. Rand on meil suur ning jõgi pikk ja lai, loomulikult park ning ümberkaudsed metsad. Linna parim muusikapood on Westsidel ning suht ainukene ka, kui just seda pisikest kasti kaubamajas ei arvesta, parimaid pille saab Eastsidelt," sõnas noormees, kõndides aeglasel sammul Westside poole. "Kui väga igav hakkab, siis tegevust on alati meie kohalikus lõbustuspargis, Westside raamatupoes ei hakka samuti kunagi igav, kui sulle raamatud meeldivad, aga kõige parem moodus on leida endale siin tuttavaid, kes tunnevad ümbrust rohkem kui mina," hakkas Noah enda jutu lõpetuseks naerma. Poolteistaastat siin linnas ja ikka tunneb ennast turistina.

"Täiesti nõus," lausus tüdruk agaralt kaasa noogutades, "vähesed saavad aru sellest, et Wales, Šotimaa ja Põhja-Iirima ei asu Inglismaal, vaid Suurbirtannias." See võib tunduda väike geograafiline apsakas, aga mine ja ütle seda mõnele inimesele, kes on näiteks kogu elu Šotimaal elanud. Temale võib see sinust üsna halva mulje jätta. "Ah, et alati saadaval ja ei küsi palju raha ka," noogutas Tina kaasa ja hakkas lõbusalt naerma, "tead ma jätan selle meelde, sest tegelikult oleks päris tore mõnda pilli mängida osata." Enne tuleks aga muidugi vaadata, kuidas neiul kooli kõrvalt selle ajaga saab. Tal oli juba päris palju asju, mis röövisid aega pärast kooli. "Sellest muusikapoest Westsode'il olen ma mööda jalutanud. Eks siis astun mõnikord sisse ka," mainis inglanna, "lõbustuspargis olen põgusalt käinud ja seal raamatupoes olin ka. Ostsin saelt isegi paar raamatut. Täitsa lahe koht on, aga aega peab olema, et midagi leida." Tüübi viimane lause pani näitsiku naerma, "kaks tutvust olen ma juba lisaks sinule sobitanud. Seega teejuhtidest mul puudust ei peaks tulema," arvas Tina.

"Siin kuulub see juba kõrgema geograafia alla," muigas Noah lõbusalt. Ta on korduvalt pidanud enda sõprade seas parandama seda pisikest viga, kuigi lõpus on noormees hakanud seda pigem ignoreerima. Paljud lihtsalt ei õpi seda ära ning sinna pole midagi parata. "Väga mõistlik inimene. Kannatlik. Ei tee valju kurja häält ning on nõus ise kohale tulema," noogutas noormees lõbusalt. Kuid eks septembri algul näeb, kui palju vaba aega tal korvpalli ja Glee kõrvalt jääb. Ning loomulikult ka veel tema paar korda nädalas kolm-neli tundi poes. Päevakava hakkab noormehel olema vägagi tihe.
"Seda on tore kuulda. Ning ma eeldan, et sa pole just väga kaua siin kandis olnud?" tundis Noah huvi, tumedad silmad näitsikul, kellega nad jagavad põhimõtteliselt ühist kodumaad, aga kelle nime ta endiselt ei tea. Momendil pole väga vaja ka olnud.

Tina turtsatas ja hakkas lõbusalt naerma Noahi sõnade üle. Tõepoolest kõrgem geograafia. "Suurepärane," lõi näitsik kaks kätt kokku ning vaatas noormehele otsa. Nii et üks lahke kitarriõpetaja on tal vajadusel siit samast võtta. Väga tore. "Ma tulin siia 24. juulil, aga esimene nädal kulus põhiliselt sisseseadmisele. Alles pärast seda hakkasin linnas käima," seletas näitsik võõrale täiesti vabalt enda sisseelamis protsessist. Siiani oli see pisike kohake endast päris hea mulje jätnud.