what if i skip the first 2 steps?

Kuidas leida üles inimene, keda sa oled otsinud juba umbes 10 aastat ning kes ei ole siiamaani välja ilmunud? Selleks on kolm lihtsat sammu: 1. Leia üles tema lähikondlane ning tee tutvust. 2. Teeni tema usaldus. 3. Asu asja kallale. Kaks esimest ei ole küll üdljuhul vajalikud, kuid sellistel juhtudel, kui sul on üldse vaja kindlaks teha, kas tegu on tolle isiku lähikondlasega, tuleb ka nendega tegeleda. Kuigi Jethi andmeallikas peaks olema üsnagi usaldusväärne, tekitas talle mõte, et tema isa kolmandal mõrvaril on tütar, pisut kahtlust. Selles suhtes, et.. Miks ei olnud varem sellest midagi teatud? Selline info ei saanud olla mitte kuidagi ülimalt saladuses, kui ollakse enda laps üles kasvatatud. Niisiis pidi ta kindel olema, et kahtlusalune nimega Scarlet Zaxc on oma isa tütar, sest vastasel juhul ei ole tal tüdrukust mitte mingisugust kasu. Kuigi ta oli selle nime isegi sotsiaalvõrgustikesse sisse trükkinud, ei leidnud ta mitte mingisugust vastust selle kohta, et tüdrukul üldse oleks isa. Oli mingisugune teine Zaxc, kuid tema oli ilmselgelt liiga noor, et olla tüdrukule isaks. Ilmselt oli tegu vennaga, kuid ta otsustas esialgu temale mitte väga tähelepanu pöörata, sest tütardega on üldjuhul vähem jama. 

Esmalt oli vaja täide viia esimene samm. Peaks ütlema, et Jeth oli vägagi üllatunult, kui talle ühel hetkel helistati ning öeldi, et "meil on infot". Tuttav number ning tuttav hääl tähendasid ainult üht - ta saab midagi teada kolmanda mõrvari kohta! Kui juba see, et teadsaamine mehe tütre kohta tegi Spenceri ülimalt rõõmsaks, siis fakt, et too elas Tree Hillis, oli veel uskumatum. See kahtlane väikelinnake sai automaatselt tema uueks lemmikkohaks. Milline on võimalus, et ta just selle elukoha omale valis ja kohe ka teada sai, et seal elab niivõrd tähtis inimene? See oli raudselt saatus! Jeth tegi endale selgeks, missugune too tüdruk välja nägi - Internet for the win! - ning edasi oli ainult vaja teada saada, kus ta üldjuhul hängib. Tegu ei olnud siiski enam keskkooliõpilasega, nii et koolist ta teda ilmselt leida ei saanud, kui ka töökohta ei paistnud tal Tree Hillis olevat. Oli ainult märgitud "works as a photographer", mis andnud just kuigi palju juurde. Niisiis tuli loota sellele, et ta taolises väikelinnas temaga lihtsalt kokku juhtub. Selleks oli vaja külastada kõige populaarsemaid kohti nagu park, rand, mõned söögikohas ja kolmandaks Tree Hillis elamise päevaks oli mees ennast sättinud ühte suurde kaubanduskeskusesse. Mingit erilist šhopinguvajadust tal ei olnud, kuid õnneks oli seal piisavalt istumiskohti, kuhu ennast sisse sättida. Ühe sellise mees leidiski - ilma seinteta kohvikunurk, millest möödusid ilmselt kõik poekülastajad vähemalt korra. Olles äärmiselt mugavalt ennast riidesse pannud - helesinised teksad, tennised, halli värvi T-särk, mille peale oli sätitud eest lahti musta värvi dressipluus ning peas musta värvi nokamüts -, istus mees kohvikunurgas ühe laua taga, käes päris paks raamat, mis oli kusagil poole peal oma järjega ning ees juba neljas aurav kohvitops. Kuigi kõrvalvaatajale võis tunduda, nagu ei paneks ta mitte kedagi ega midagi tähele, olles süvenenud oma lugemisse, märkas ta tegelikult absoluutselt iga noort ja vana, kes tema nurgakesest möödus.

Ot: Kinni!

Kaks nädalat oli möödunud sellest päevast kui Scarlet oma kihlatust lahku läks ning nende neljateist päeva jooksul oli Scarlet oma koopast umbestäpselt kolm korda väljunud. Nüüdseks oli asi piisavalt kaugele läinud, et neiul ka viimane pakk kiirnuudleid otsa saaks ning ta lihtsalt p i d i end lõpuks poodi vedama. Kodus istumine lihtsalt ei olnud ilma söögita sama mis enne. Niisiis ajas Scarlet end hommikul püsti, kattis enda veidi väsinud näo pisikese krohvikihiga, mis ta koheselt mitu levelit säravamaks muutis, lükkas juuksed üles hobusesabasse ning viskas selga esinduslikud riided. Kuna valge pluus ja mustad discopantsid ei olnud just kõige rõõmsam ja kirevam valik, siis viskas tsikk jalga oma mustad kontsad ning voila, täiskasvanu valmis.
Scarlet ei olnud kavatsenud pikemaks linna jääda, kuid mingil hetkel toidupoest väljudes ning 'hetkeks' riidepoodi sisse jalutades, oli see tal ununenud ning nüüd, paar-kolm tundi hiljem, jalutas brünetitar tuttava kohvinurga poole ühes käes kaks toidukotti ning teises kolm kotitäit riideid ja muid kulinaid, mida ta ilmselt kord elus kannab ning siis kapi nurka viskab. Diivanil lebotamisega ära harjunud näitsik oli riiulite vahel jalutamisest absoluutselt kurnatud, hommikul esinduslikuma väljanägemise tõttu varba otsa visatud kontsad tundusid nüüd halvim idee maailmas ning dressid ja ketsid mitu korda meeldivam väljavaade. Neid tal muidugi polnud ning ühtlasi ei olnud tal ka energiat: koos oma hommikuse mittesöömisega oli tal päeva jooksul kokku olnud toidukordi täpselt null. Tassi piparmünditeed ning ühe puuviljasalati tellinud jõudis Scarletile kohale, et viie kilekotti käes hoidmise ajal maksmine tal väga vaimustavalt välja ei tule, nii et mingit raamatut lugevale noormehele vabandavat naeratust saates oma asjad tema vastastoolile ladunud, läks näitsik oma asjade eest maksma.
"Hei," oli Scarlet aga peagi nokamütsikuti juures seekord koos oma toiduga tagasi ning naeratas siis talle absoluutselt ilma igasuguse tagamõtteta. Jep. Asi ei olnud selles, et ta enne istumist isegi oma kilekotte kõrval lauani ei oleks viitsinud vedada, nope, tegemist oli lihtsalt väga suhtlemist armastava ja sõbraliku neiuga... Kes valis pooltühjas kohvikus just selle laua, kus keegi rahus lugeda üritas. Gawd. Okei, nüüd oli igaljuhul vestlus juba alustatud ja see teekruus tema käes hakkas tiba liiga kuumaks muutuma, nii et Scarlet toetas selle lauale ja viipas ainsa tühja tooli poole: "On see koht vaba?"

Tegelikult oli selline istumine ja passimine ülimalt tüütu tegevus, kuid aeg-ajalt tuli seda ikka ette ja õnneks sellega harjub ära. Vähemalt suutis ta samaaegselt raamatut lugeda. Tegu ei olnud küll eriti põneva teosega, sest paksud raamatud üldjuhul venivad kohutavalt, kuid mingisugune tegevus siiski. Ja hea maskeering - miks peakski ta ära minema enne kui tal raamat läbi on? Ja neid lehekülgi jätkus veel päris mitmeks tunniks.. Järgmisel hetkel silmas ta aga nägu, mida ta kogu see aeg oodanud oli. Ta oli neid pilte nii tükk aega vahtinud, et iga detail jäi meelde, kuid loomulikult oli too päriselus siiski reaalsusega natukene erinev. Kuid kahtlemata oli tegu sama isikuga. Ta oli valmis juba püsti tõusma ja mingisuguse "oih, ma koperdasin sulle otsa" näitemängu tegema, kui neidis aga ise tema istumisnurka koos oma hunniku kottidega tuli. Next thing he knew, ta asetas oma kilakola kenasti tema laua juures asetsevale toolile, mis Jethi kergelt muigama pani. No kui mugavalt saab veel minna? Ta asetas rahumeeli enda raamatu koos vahele sätitud järjehoidjaga lauale, võttes kohvitopsi kätte. Jah, ta oli tavalise tassi asemel topsi võtnud, lihtsalt sellepärast, et vajadusel koos sellega koheselt püsti tõusta. Üsna kiirelt oli aga neidis tema juures tagasi ja Jeth tõstis oma pilgu talle, naeratades kergelt. "Hei," sõnas ta vastu. Noh, tundus, et nüüd ei kavatsenud ta küll kusagile kaduda, kuigi kohvikus oli väga palju vabu kohti. Isegi kui ta oleks teise lauda ära läinud, oleks Jeth lihtsalt ise seal maandunud. "Ikka, võta istet," sõnas ta, ootas natuke, kuni tüdruk oli ennast sisse sättinud, et kohe peale seda talle pisut lähemale kummarduda, et terekäsi välja sirutada. "Spencer Jeth," tutvustas ta ennast koheselt.

Scarleti huulil olev naeratus muutus tiba siiramaks kui kutt raamatu lauale pani ning tal istuda lubas. Olenemata sellest, et ta väsinuna veidi cranky oli, siis tegelikult ta tõesti-tõesti oli suhteliselt viisakas ning kui selle nokamütsi alt oleks teda vaadanud mingi väga kuri ja häiritud nägu, oleks ta end kogu ülejäänud päeva üsna halvasti tundnud. Õnneks tundus esmapilgul tegemist olevat üsna sõbraliku ja sümpaatse tüübiga, nii et Scarlet sättis ka oma salati kenasti lauale ning istus siis vabale toolile. "Scarlet," lausus näitsik pisikese muigega, sest ta ei mäletanud millal ta viimati kellegagi tutvumisel nende kätt surunud oli, ning lisas siis "Scarlet Zaxc," kui talle meelde tuli, et ka mees oli oma täisnime öelnud. Seejärel laua keskelt saadud suhkrupakikesest osa oma teesse kallanud võttis neidis joogist pisikese sõõmu, kissitas veidi silmi, sest see oli ikkaveel kuum, kuid samas oli ta seda oodanudki, nii et mitte mingit üllatust. Ta oleks hea meelega juba ka sööma hakanud, kuid tal oli lihtsalt selline tunne nagu ta peaks midagi ütlema, vestlust alustama, enne kui lihtsalt oma sööki kaevus. "Te ei ole siit kandist?" uuris Scarlet lõpuks, uuriv pilk teetassilt tagasi Spencerile liikumas, keda ta nüüd esimest korda nagu p ä r i s e l t vaatas. Ta ei olnud teda tõepoolest varem siin näinud, kuid kui aus olla, siis kuigi tegemist oli küllaltki väikse kohaga, ei teadnud Scarlet siit paljusid, nii et see oli täiesti huupi pakkumine. Samas ei tundunud mees liiga palju vanem temast endast, nii et kui ta oleks noorena siin elanud, oleks ta ilmselt Scarletiga samas koolis käinud ja seda oleks ta mäletanud. Vist. Selles mõttes, et kui nüüd välja tuli, et tegemist on Scarleti mingi algkooli klassivennaga, siis on see küll tiba piinlik. Salatist ühe viinamarja kahvli otsa saanud viis neidis pilgu tagasi vestluskaaslasele, sest ei tasunud liiga palju ette ja üle mõelda, ning sõi siis selle marja ära. Nom.

"Meeldiv tutvuda," ütles Jeth väikese muige saatel, kui siis neidise käest lahti lasi ja tagasi toolileenile ennast toetas. Nii et tegu siiski oli Scarlet Zaxciga. Mitte, et ta üldse selles kahelnudki oli. Kuid tore oli siiski sajaprotsendilist kinnitust saada. Ta võttis enda kohvist lonksu, tõstes aga silmad, kui küsimust kuulis. "Ei, ei ole," raputas ta pead, "kolisin siia kõigest mõned päevad tagasi. Siiamaani paistab päris tore kohake." Eriti, kui seal sellised meeldivad üllatused ees ootavad! Eks muidugi oli iga positiivse juures ka negatiivseid, kuid niikaua, kuni talle järjekordselt mõni "ma ju tean sind!!"-isik vastu ei tule, peaks kõik okei olema. "Ja mind ei pea teietama. Ma olen praegu siin nii informal kui vähegi olla saab, nii et ma loodan, et sul ei ole midagi selle vastu, kui me kenasti sina-vormi peale üle läheme," lisas ta juurde. Pealegi, kuidas sa ikka inimesele külje alla poed, kui too sind pidevalt teietab ja sa ise pead sedasama tegema? "Ma oletan, et sa ise oled kohalik," sõnas ta, hääl lõpupoole küsivamalt kõlades. Kuidas muidu oskas ta küsida, kas Jeth oli sealtkandist või mitte.

"Hmm.." noogutas Scarlet jutule vaid kaasa, sest ta oli selline hästi aktiivne kuulaja, kes alati midagi ütlema või mõmisema pidi. Ja siis muidugi veel see fakt, et tegemist oli fotograafiga, kes oma põhilised noorusaastad - mitte, et ta praegu ka noor ei oleks - fotokaga ringi reisis ning seda ilmselgelt ühe koha peal passimisele eelistas, kuid noh... Lõpuks oli ka tema siia pidama jäänud ja isegi kihlunud, nii et ta võis isegi samastuda selle 'päris tore kohake' jutuga. Sest see oligi tore kohake. Lihtsalt veidi imelik oli seda kuulda inimeselt, kes siin üles ei olnud kasvanud. Ju siis kolis oma tüdrukuga vaiksesse kohta kokku elama võimiskit. "Harjumus," kehitas Scarlet aga vabandavalt õlgu kui Spencer ta teietamisele tähelepanu pööras. Tööalaselt oli alati palju lihtsam kõigiga teietada enne kui nad kõik sellest midagi valesti välja lugesid ja neid momente oli Scarletil paaaalju olnud. "Jep, east side'ilt.. Ja sa? Kust kandist sa siia sattusid?" uuris Scarlet pisikese muigega, sest see ilmselt kõlas nagu väga obvious 'kas sul on tüdruk' küsimus, kuigi teda päriselt ka huvitas, kust kandist Spencer tuli. Inimeste lugude kuulmine oli lihtsalt alati supervärskendav ning Scarlet oli kord juba kunstiinimene, nii et enda peas oli ta välja mõelnud juba umbes kolm teooriat, kust ja kuidas ta tulnud oli, üks kreisim kui teine.

See "hmm" ei andnud just kuigi palju teavet selle kohta, kas Scarlet nõustus tema jutuga või mitte. Noh, Jeth ju ei teadnud sellest kohast suurt midagi - tegu võis täiesti vabalt mingisuguse suuremat sorti pommiauguga olla. Koolitulistamised and stuff.. Päris igalpool sedalaadi massimõrva ei toimunud. Toimusid ainult väiksemat sorti mahanottimised.. Jethi poolt.. Mitte, et ta ainuke endasugune oleks, eksole. Ta hoidis oma silmi mütsi alt neidisel, ise mõeldes, kas ta peaks mingisugust vahet sellel eastside'il ja westside'il ka tegema.. Tema maakler vist mainis jah midagi, et seal idapool olevat palju ilusamad ja uhkemad majad ja kindlasti ka väga kallid.. Seda viimast oli ta veel eriti rõhutanud, ise kõõrdpilke Spencerile saates, kes maakleriga kohtumiseks oma casuali teksad+pusa jaoks oli otsustanud. Nojah, vahet pole. Talle meeldiski see omamoodi tahaplaanile jäämine Westside'il. Mitte, et ta juba oma väga mittemidagiütleva korteri täielikult pahupidi pööranud poleks.. "Ma olen pärit.. siit ja sealt," vastas ta umbmääraselt, mis tegelikult vastas tõele ka. Tal ei olnud erilist kohta, mida ta päris sajaprotsendiliselt "home sweet home"'iks kutsuda oleks saanud. "Omamoodi rändaja," lisas ta kergelt naeratades juurde, võttes seejärel kohvist lonksu. "Aga räägime parem sinust. Oled sa siin kogu elu elanud? Millega sa üldse siin tegeled?" lükkas ta jututeema sujuvalt mujale, toetades samal ajal ka küünarnuki lauale, pea ise maandumas sama käe peopesas, huvitunud pilk Scarletile pööratud.

Scarleti kulmud kerkisid veidi, mitte pilkavalt, vaid just vastupidi huvitatult, kui kutt teatas, et ta siit ja sealt on. No anna andeks, aga see kõlas peaaegu sama huvitavalt kui ta enda peas olnud ideed. Kui suur on võimalus, et kahe nädala jooksul lõpuks oma kodust välja astudes jooksed sa otsa inimesele, kes enda kohta OMAMOODI RÄNDAJA ütleb. Gawd. Miks ta Tree Hilli tuligi? Aga siis pööras kutt teema täiesti peapeale ehk suunas selle Scarletile ning naise ilmest oli ilmselt näha, et ta oli selles veidi pettunud, kuid samas ta mõistis, et kõigile ei meeldinud enda minevikust rääkida. Talle endale ka ju mitte, kuid ta oli lihtsalt imelike põhimõtetega inimene, teised võiks ikka ju oma fantastilistest seiklustest siin ja teisel pool tiiki rääkida. Nojah, aga kui ta ei tahtnud, siis ei tahtnud. Arusaadav. "Ma käisin siin koolis ja kasvasin üles, jah, aga kui viimased seitse kuud välja arvata, siis olin ma viimased viis aastat... kuskil," noogutas Scarlet mehe oletuse peale, et ta siin kogu elu olnud on. Mõnes mõttes on küll, jah. "Ma olen fotograaf," lisas ta siis juurde, teadmata, et Spencer sellega tegelikult juba kursis on. "Loodusfotod ja muu selline. Siin olen rohkem nagu stuudiopildistaja," tõmbus neidise kulm veidi kortsu kui ta selle viimase sõna ütles. Noh, kuidagi pidi ju elatist teenima, kuigi ta eelistas professionaalset fotograafiat tuhat korda mingile inimeste sinisel taustal pildistamisele. Õnneks oli tal piisavalt võimalusi ja raha, et oma lemmikstiiliga ka tegeleda. Scarlet jõi paar lonksu oma nüüd juba lihtsalt soojast teest ning tassi tagasi lauale pannes, mainis ta lihtsalt: "Sa ei ole rekkajuht, ega ju?" Niipalju siis viisakusest. Talle lihtsalt tuli hetkeks see idee pähe - nokamüts ja omamoodi rändaja ja siit ja sealt - ning talle ei meeldinud see, nii et see tuli kähku tee pealt eest saada, et ta uuesti kutist kui laia silmaringiga maailmarändurist mõelda saaks.

Ta küll märkas seda kerget pettumust tüdruku näol, kui Jeth teema kenasti kõrvale veeretas, kuid ta ei teinud sellest väljagi. Ta lihtsalt ei viitsinud praegu mingisugust mulajuttu suust välja ajama, millest pool oleks tõde ja pool vale. Palju lihtsam oli teistel lasta rääkida ja seda ta üldjuhul esimestel kohtumistel harrastaski. Õnneks enamus aegadest sellega nõustuti ja hakati rõõmsal ilmel enda elust plärama. Nojah, oli ka muidugi juhtusid, mil mõni oli kohe eriti uudishimulik, kuid lõpuks sai ka nende suud küsimuste koha pealt kinni, sest Jeth jhtus olema üsnagi hea valetaja. Väga pikaaegne harjutamine siiski. Ta kuulas neidise juttu, silmi talt ära pööramata. Viis aastat mujal.. Kui suhtlusportaal ei eksinud, siis tema mäletamist mööda oli neidis 23-aastane ehk.. Ta ei käinudki kõik klassid läbi? No need kohustuslikud küll, aga.. Nojah, vahet pole. Spencer ise ka ju mitte. Seda, et tüdruk fotograaf oli, ta muidugi teadis, kuid rohkemat ta selle kohta uurinud ei olnud. Paar pilti jäid silma, kuid teda ei huvitanud sel hetkel nii palju, et neid kõiki kohe lähemalt vaadata ja tema mingisugused portofooliod netist - kui tal need üldse eksisteerisid - üles otsida. Märgates siiski neidise igat näoilmet, pani ta ka seda kulmukortsutust tähele, küsides kohe: "Sulle ei meeldi stuudiotes pildistada? Miks mitte?" Üks pildistamine kõik ju. Okei, päris nii kitsarinnaline ta ka ei olnud, aga siiski.. Kuuldes aga küsimust, et suutnud ta kerget turtsatust ära hoida. "Ei, ei ole. Kas ma meenutan rekkajuhti?" küsis ta, endal lõbus muie näol. Tema silmis olid rekkajuhid siiski vanad ja habetunud, kohati isegi robustse väljanägemisega mehed. Aga see oli ainult stereotüüp ja äkki oli Scarlet näinud teistsuguseid rekkamehi..

Scarlet saatis kutile sellise poolhumoorika pooltõsise reaaaalllly pilgu kui tema küsimust stuudios pildistamise kohta kuulis. "See on nagu sportlase treeneriks tööle panemine või kunstniku põhikooli õpetajaks hakkamine. Sa saaks nii palju absoluutselt kõike teha ja luua, aga sa pead lihtsalt tegelema inimestega, kes end ebamugavalt tunnevad. Muidugi on tore inimestega tegeleda ja nende emotsioone jäädvustada, kuid stuudios on see rohkem nagu pressitud feiknaeratuste paraad kui mingi reaalse emotsiooni näitamine," põhjendas näitsik lihtsalt, kuid muigas siis: "Vähemalt ei pea ma passipilte tegema." Tal polnud õrna aimugi palju Spencer fotograafiast mõikas ja palju ta nüüd Scarleti seletustest aru sai, kuid passipildid olid tema jaoks küllaltki viimane aste ametiredelil. "Hm, nojah, võib-olla mitte, aga keda siis?" uuris Scarlet aga peale veel ühe viinamarja ära söömist kui siis huvitunult üht kulmu kergitades naeratavat kutti silmitses. Armas. Äkki oli ta lihtsalt mingi rikkurpoiss ja tal polegi ametit? Mkm, see siiski ei seletaks, miks ta Tree Hillis on. Ärimees siis? Nii noorelt? Nojah, Alec oli ka tema vanuselt arst juba.

Jeth muigas, kui Scarleti nägu tema küsimuse peale nägi, kuulates seejärel huviga tolle seletust. Noojah, tuli tõdeda, et fotograafiast ta tõepoolest suurt midagi ei jaganud - kui välja jätta see, kui suurt objektiivi on vaja, et võimalikult kaugelt võimalikult head pilti saada -, kuid ta sai umbes aru, mida tüdruk mõtles. Nagu sportlase treeneriks tööle panemine.. Tema oli muidugi arvanud, et sportlased pannakse treeneriteks peale seda, kui nad on oma võistlused ära võistlenud ning nende suhtes pensionile jäänud. Kas Scarlet oli oma pildid nii ära pildistanud, et pidi lõpuks lõpetama stuudiotes? "Hea modelli korral peaks ju stuudiotes ka lõbus pildistada olema," arvas ta, kuigi ta isegi ei teadnud, kas ootab sellele vastust või ei, sest ta tõepoolest ei jaganud fotograafiast suurt midagi ja ilmselt oli see mingisugune fotograafide enda inside värk, millest ainult nemad ise aru said. Iga tööga oli nii. Kui ta praegu peaks enda elutööd siin neidisega lahkama hakkama, siis oleks ilmselt üsna raske talle mõista anda, millal on tore ja millal ei ole tore. Ta ilmselt hirmutaks neidise juba enda ameti mainimise ajal ära. "Miks sa stuudiotes pildistad, kui sulle see ei meeldi?" küsis ta. Raha pärast? See võis vahest isegi päris tugev motivatsioon olla. Kuuldes neidise vastust/küsimust tema rekkajuhistaatuse kohta, muigas ta, vaadates talle otsa. "Enda arust näen ma välja nagu iga teine tänavalt. Või on sul veel teisi pakkumisi?"

"Kas see on mingi ettepanek või?" muigas näitsik kui Spencer õige modelli kommentaariga lagedale tuli. Tal oli muidugi täiesti õigus, õiges meeleolus ja õige modelliga võis iga fotoshuut nauditav olla, olgu see siis tõesti stuudios või kus iganes mujal. Spencer tundus enamvähem avatud inimene ka, kuigi seda rohkem lihtsalt suhtlemiselt kui päriselt enda kohta millegi avaldamiselt. "Sest et nii teenib elatist ja see on kõige lihtsam paikne töö, mida üks fotograaf omada saab." Ühtlasi ka peaaegu ainus. Vaevalt, et sa väga arened kui sa ainult Tree Hillis istud ja majanurkadest pilte teed. Scarlet oli juba kord viis aastat oma fotokaga ringi reisinud, nii et see siin oli tõesti vaid elatuse teenimine. Et tal enam teoreetiliselt põhjust paikne olla ei olnud, ta kihlus oli ikkagi katkenud, sellele Scarlet eriti ei mõelnud. Võib-olla oli ta ikkaveel ajult mingi teismeline, kuid tal oli vaja rohkem kui neljateist päeva, et endale selgeks teha, et tegelikult võis ta absoluutselt kõike teha ja et ta reaalselt hoidis end praegu lihtsalt tagasi. Scarlet raputas vaid muiates pead kui kutt talle ameti kohta mingit kindlat vastust ei andnud. Mysterious. Või lihtsalt kinnine. Ta polnud veel päris kindel kumb siin suuremat rolli mängis. Viimase tilga oma teest ära joonud viis Scarlet pilgu tagasi vestluskaaslasele, kuid otsustanud, et ta tõesti midagi pakkuma ei hakka - äkki ta veel solvub, kes teab, onju - siis ütles brünetikene lõpuks ka kõva häälega "ei" ära.

Esimese hooga ei saanud Jeth päris täpselt aru, mida Scarlet selle ettepaneku all mõtles, kuid kui talle kohale jõudis, hakkas ta naerma. "Ei, ei, kindlasti mitte. Ma võin päriselus küll ilus välja näha, aga fotodele ma raudselt ei kõlba," lausus ta muiates. Kuigi tal oli väikestviisi arvamus küljes küll, et hea väljanägemine pildil sõltus tublisti ka fotograafist, siis tema puhul.. Eeeih. Enesekindla palgamõrvari all oli tegelikult peidus üks väike häbelik poisike, kes tõmbus krampi, kui keegi tahtis temast pilte tegema hakata. Hehe. Kuuldes vastust, noogutas ta mõistvalt. "Millest ma võin vist eeldada, et sa kavatsed Tree Hilli pikemaks ajaks paikseks jääda?" sõnas ta, jättes hääletooni siiski küsivaks, sest tegelikult ei pruukinud see nii olla. Samas, milleks võtta endale ikka võimalikult paikne töö, kui kohe kavatsetakse nagunii edasi liikuda? Ja mis ta ütleski.. et oli seitse kuud Tree Hillis olnud? See on päris pikk aeg. Okei, mitte päris pikk, aga pikk siiski. Huvitav, ta ei olnudki oma uurimuse käigus tähelepanu sellele pööranud, kas neidisel oli mingisugune poiss-sõber olemas või mitte. Abikaasat tal raudselt ei olnud, sest tal oli endiselt sama perekonnanimi, mis ta vennal. Mitte, et see 21. sajandi ühiskonnas eriline argument oleks olnud.. Jeth oletas, et ta saab mõned huvitavad pakkumised enda kohta Scarletilt, kuid talle üllatuslikult tuli sealt lihtsalt üks "ei". Mis vist oligi tegelikult parem. Ta oleks vist kuulamisega nii ametisse läinud, et oleks unustanud, et ühel hetkel pidanuks ta "jah, täpselt selline ma olengi" vastama. Niisiis ta ainult muigas kergelt, tõstes kohvitopsi huulile, et sealt üks lonks võtta.

Scarleti huulilt kõlas vaikne naeruturtsatus, kui ta kuti vastust kuulis. Smooth. Olen nii kena, aga samas tagasihoidlik. Tal ei olnud õrna aimugi, kas ta peaks Spencerit nüüd häbelikuks, enesekindlaks või lihtsalt hea huumoriga meheks pidama. Probably 3in1. "Noh, Tree Hillis on ainult üks fotostuudio, nii et kui sa ümber mõtled, siis tead, kust mind ja mu fotokat leida," naeratas brünetitar lõbustatult, kui siis järgmisel hetkel aga järsku tõsiseks jäi. Kas see polnud mitte küsimus, mida tema Spencerilt küsima peaks? Tema oli ikkagi see, kes siia alles kolis. Ebamääraselt õlgu kehitanud manas tsikk uuesti huulile naeratuse, mitte küll väga kindla, kuid täitsa korrektse. "Oleneb, mida sa pikema aja all silmas pead. Järgmiseks kaheks nädalaks kindlasti, jah," viis Scarlet vastuse poolhumoorikasse kategooriasse, sest ta tõesti ei teadnud. Ühtpidi tundus turvaline siia terveks eluks jääda, isegi kui neil Aleciga enam mingit võimalust ei olnud ning teisalt tundus absoluutselt kohutav kogu ülejäänud elu vaikses turvalises Tree Hillis veeta ning õhtuse lennuga lihtsalt kuhugi ära lendamine maailma parim idee. Avastanud, et ta parem käsi automaatselt tühja sõrmuse sõrme juurde oli liikunud, kus ta tavaliselt oma kihlasõrmust keerutas, läks Scarleti pilk kuti silmile, et näha, ega ta seda märganud ei olnud, sest ta kohe päris kindlasti ei kavatsenud esimesel kohtumisel kellegagi oma olematut kihlust lahkama hakata. "Miks sa küsid?" tuli Scarletile aga nende endine teema uuesti meelde ning selline veidi tögav naeratus oli naise huulil tagasi: "Tahad ikkagi fotosessiooni aega kinni panna?"

Ohhoo, nii et ta sai teada, kust ta vajadusel Scarleti hängimas leiab. Fotostuudiost. "Jätan meelde," lausus Jeth muiates, olles kindel, et peab oma sõna.Enda huvide pärast peamiselt. Ta üllatus pisut, kui neidist järgmisel hetkel nii tõsisena nägi, mõeldes, kas see oli nüüd tema küsimuse peale või tuli talle äkitselt hoopiski midagi muud meelde. Enda arvates oli ta täiesti süütu küsimuse esitanud. "Noh.. Rohkem kui paar nädalat ikka," vastas ta õlgu kehitades, oskamatagi tegelikult päris täpset vastust anda. Aastaks? Samas oli juba mingi 7 kuud ka tema arvates päris pikk aeg. Olenes muidugi, missugune elu sul oli. Ühtse rutiiniga kippus aeg üldjuhul kiiremini minema ja siis võis see sama 7 kuud nagu silmapilgutus olla. Ta hoidis küll oma pilku jätkuvalt neidisel, kuid sellest sõrme näppimise asjast ei osanud ta midagi arvata ega üldse mõelda. Ta ei pannud seda õieti tähelegi, sest inimestel kippusid erinevad harjumused olema. "Ei, päris kindlasti ei taha," lausus ta naerdes, enda kohvitopsile lõpu peale tehes. Kaua ta ikka seda lurbid. Nüüd ei olnud tal vaja teeselda ka, nagu ta istukski seal ainult sellepärast, et seal oli kohvi, mis oli nii suurepärane raamatu kõrvale. "Ma rohkem nagu lihtsalt uudishimu pärast uurisin. Kuna sa mainisid seda, et stuudiotöö on paikne," selgitas ta.