Where Is My Mind?

Endiselt sellest koolitulistamisest traumeeritud, jõudis Jocelyn kuidagimoodi lõpuks koju. Autos väsis ta mõneks ajaks röökimisest ja nutmisest ning jäi magama, aga nüüd jälle samamoodi edasi, korrutades aina "Kõik on surnud, kõik on surnud." Vaene Rae, mida tema pidi tundma, kui õel katus ära sõitis. Võtnud kingad jalast, loopis Jocelyn need lihtsalt kuhugi laiali ning röökis täiest kõrist nagu metslane, vajudes lõpuks kingariiuli juurde maha ning puhkes nutma. Need pildid jooksid endiselt silme ees ja kõrvus kõlasid lasud. Jo ei suutnud seda lihtsalt enam taluda.

OT: @rae

Rae üritas kõigest hoolimata rahulikuks jääda, kuigi Jo tundus tegevat selleks kõike, et läheks vastupidi - mitte et tüdruk selles ise süüdi oleks. Igale inimesele võib taoline kohutav sündmus jätta oma jälje. Raelyn polnud küll kunagi ise midagi nii ränka läbi elanud, kuid ometi suutis ta ette kujutada, mida Jocelyn praegu tunda võis. Ei olnud enam mingit kahtlustki, et tema väike õde sai närvivapustuse.

Kui nad lõpuks koju jõudsid, jätkus ikka sama stsenaarium: Jocelyn karjus, korrutas ikka sedasama lauset ning hakkas jälle nutma. Kõndinud õe juurde, põlvitas Rae tema kõrvale ning haaras nutva Jocelyni endale kaissu. "See on nüüd läbi. Sina oled endiselt elus... Kõik... saab korda," üritas Rae oma õde lohutada, kuigi ta ei uskunud, et nendest sõnadest palju abi on.

Jocelyn lihtsalt ei suutnud hetkel mõistust pähe võtta, sest juba see, mida ta näinud oli, oli liiga palju. Ja neidist piinas mõte sellest, et tema oleks vabalt võinud olla üks neist, kes pihta saavad ja siis kas surevad või piinlevad seal põrandal, kuni pildi tasku viskab. Kui Raelyn neiu kaissu haaras ja teda rahustada üritas, haaras Jo tugevalt õe särgist kinni. "Ma ei taha enam kooli minna, Rae," nuuksus tüdruk. "Äkki tulevad nad tagasi ja lasevad mu ikka maha. Ma tahan ema juurde." Mine tea, nende seas võib ju veel potentsiaalseid tulistajaid olla ja järgmine kord ei pruugi sugugi nii hästi minna.

Raelyn kuulas, mida Jo rääkis, hoides õde ikka oma embuses. Ta mõistis Jocelyni suurepäraselt - ka Rae ise ei tahaks enam kooli minna pärast nii jubedat kogemust. Võib-olla olekski kõige parem mõte tüdruk tagasi Californiasse vanemate juurde saata, kuigi praegu oli Raelynil juba märgatavalt raskem sellist otsust vastu võtta. Kui Jo mõne kuu eest talle siia järele jooksis, ei puudunud palju, et Rae oleks ta sama teed pidi koju tagasi kupatanud, aga praegu ei kujutanud näitsik seda endale ette, et ta peaks jälle õest nii kaugel olema... Raske. Küll aga kavatses ta tegutseda pigem Jocelyni huvides, mis tähendaks, et lahkumine on parem variant. "Sa ei lähegi enam sellesse kooli. Ma helistan meie vanematele ja ütlen, et sa tuled Californiasse tagasi," teatas Rae. Praegu ei näinud ta lihtsalt muud võimalust.

Võis ju arvata, et Jocelyn teadis (ja uskus) ise ka, mida ta hetkel räägib, aga tema emotsionaalse seisundi põhjal seda just väita ei saanud. Ta ei teadnud, mida ta räägib ja ta ei andnud endale isegi mitte aru, mida ta hetkel tegi. Kui tegi. "Ma ei taha Californiasse," käratas Jocelyn ning tõukas tugevalt Rae endast eemale. Oih, seda küll vaja polnud, et õde end kuhugi ära lööb ja ise ka haiget saab. Silmis hirmunud pilk, vaatas Venus hetkeks Rae'd ning võttis kahe käega enda peast kinni. "Ma ei taha kuhugi kooli minna, sest äkki on seal Californias ka mingid pahad inimesed, kes julmalt pool kooli maha lasevad," vuristas neidis väriseval häälel. Noh, nüüd ei julge enam kooligi minna.

Kui Jocelyn jälle häält tõstis, Rae võpatas kergelt. Enne kui ta jõudis üldse midagi ütlema hakata, tõukas õde ta endast eemale, mistõttu Raelyn ennast vastu kingariiulit ära lõi. Noh, korraks oli nagu mingi valu, aga mitte midagi hullu. Ja kohe kindlasti ei saanud ta Joce'i peale pahaseks - oli ju näha, et tüdrukul puudus kontroll selle üle, mida ta ütles või tegi. Siis hakkas Jo juba rääkima midagi "pahadest inimestest, kes pool kooli maha lasevad", mis muutus Rae taas murelikuks - selline jutt sai tulla ainult inimese suust, kes vajas psühholoogilist nõustamist. "Ma ei saadagi sind praegu kooli, ära muretse," alustas Rae ning otsis telefoni välja. "Küll aga kuluks sulle professionaalne abi ära," jätkas ta, lootes, et õde selle jutu peale jälle endast välja ei lähe.

Jah, Jocelyni mõistuses olid ikka veel need samad pahad inimesed, kes pool kooli maha lasevad ja tüdruk arvas, et kui ta sinna jälle läheb, on nad platsis ja eriti veel Venuse enda järel, sest ta suutis kuidagi ellu jääda ja ilma vigastusteta pääseda. Kui Rae ütles, et ei saadagi Jocelyni praegu kooli, muutus tüdruk rahulikumaks võttis kätega oma jalgade ümbert kinni, tõmmates need tugevalt enda vasut. "Professionaalne abi?" lausus tüdruk imevaikselt, vaadates vägagi imestunud pilgul õele otsa. "Keegi ei saa mind aidata," tõstis Jo jällegi häält ning ajas end püsti, virutades seejärel rusikaga vastu peeglit nii, et sinna kerge mõra jäi.

Professionaalse abi all mõtles Rae otseloomulikult psühholoogi, kuid Jocelyni reaktsiooni arvestades oli näha, et tüdruk sai ise ka sellest aru. Nagu Rae juba eeldas, ei meeldinud tema õele see mõte. Peegli lõhkumine oli neidise jaoks aga liiast. Ta ei hakanud parem mainimagi, et see toob õnnetust, kuna neid sõnu kuuldes võiks Jocelyn veel rohkem endast välja minna. Pealegi polnud Raelyn ebausklik. "Ära mõtle, et psühholoogi juures käivad ainult raskete vaimsete probleemidega inimesed. Sa tead, et see pole nii," kasutas Raelyn võimalikult rahulikku ja justkui lohutavat hääletooni. "Ja loomulikult saaks psühholoog sind aidata, kui sa talle kõik ära räägid, mida tunned," lisas näitsik, valmistudes juba uueks röökimishooks Jocelyni poolt. "Jäi su käsi ikka terveks?" küsis ta seejärel, astudes õele sammukese võrra lähemale.

Jah, mis mõttes psühholoog? Jocelyn ei olnud hull, ta oli lihtsalt natuke...omadega kohas, kuhu päike ei paista. Seda poleks isegi võinud arvata, et Jocelynile kogu see möll niimoodi mõjus, aga professionaalne abi tundus siin tõesti ainus lahendus. "Aga ma ei taha talle rääkida," kisendas Jocelyn. "Ma tahan lihtsalt, et see asi mu peast kaoks," sõnas ta, hääl murdumas. See oli täpselt nagu ilmsiks saanud õudusunenägu. Kuulnud küsimust oma käe kohta, heitis Venus hetkeks pilgu sellele ning nägi, et sõrmenukid olid verised. "Ouch," suutis ta lihtsalt õele vastata.

"See asi sinu peast ei kaogi, kui sa abi vastu ei võta," oli Rae üsna kindel. "Sa võiksid kordki elus mind kuulata, mitte kõike risti vastupidi teha," lisas Raelyn, üritades mitte kõlada etteheitvalt. Soovis ta ju alati oma õele parimat, kuigi ei kippunud just Joce'i liigselt nunnutama. Vahel said nad hästi läbi, siis jälle tülitsesid - kõik sõltus olukorrast. "Seda ma arvasin," ohkas Rae, kui noorema õe veriseid sõrmenukke märkas. Mis tal siis ikka muud üle jääb - tuleb Jocelyni tohterdama hakata. Kadunud korraks kööki, võttis näitsik kapist vajalikud vahendid ning läks seejärel Joce'i juurde tagasi.