All the SHIT he put me through

Pärast seda nõmedat sünnipäevapidu ning teada saamist, et Colin Helenat pettis, oli tüdruk täiesti murtud. Sellel õhtul oli neiule toeks Daniela, kes järgmise päeva hommikul lahkus, aga edaspidi - Helena ei suutnud seda valu enda sees lihtsalt taluda ja ometi oli see seal. She was dying inside. Igasugune rõõmsameelsus ning positiivsus oli kadunud samamoodi nagu sära Helena hallikassinistest silmadest. Need silmad olid muutunud tuhmiks ning pilk neis oli tühi ja üldse nägi tüdruk üsna närune välja. Viimastel päevadel polnud Helena isegi oma toast lahkunud, ta ei söönud enam, vaid elaski põhiliselt suhkruvee peal. Öösel magada ta ka ei saanud, sest alati ärkas ta üles kas karjudes või avastas silmi avades, et padi on märg. Ta oli nutnud. Mures olid nii tüdruku perekond kui sõbrad, aga Helenal oli täiesti ükskõik. Ta ei teinud midagi, vaid lihtsalt oli. Nii, neljapäev. Jälle see päev, kui Luke nende juurde basseini peaks tulema puhastama ja siis ilmselt ei jäta ta külastamata ka Helenat. Praegu oligi neiu oma toas üksi, öökapil kandik võileibadega, mis neiu ema toonud oli. Helena polnud neid puutunudki ja ainus asi, mis paistis tühjenevat, oligi võileibade juures olev veeklaas. Ta lihtsalt lebas külili oma voodil, kaenlas kaisukaru. Polnud mingit tuju isegi kitarri kätte võtta ja muusikat teha. See valu oli lihtsalt talumatu ning Helena ei teadnudki enam, mida teha. Lõpetada lihtsalt enda elu, et enam kannatama ei peaks?

OT: @luke

Käes oli neljapäev, mis tähendas, et Fieldingite majas oli mehele tööots pakutud. Ega selle eest kuigi palju ei saa, kuid Luke on endale varunud mitmeid väiksemaid teisi tööotsi, seega kuupalk kokku on üsna talutav. Väljas oli juba üsna soe, päike paistis, seega polnud Luke end paksult riide pannud - vaid t-särk ning lühemad püksid. Nagu kombeks, tervitas ta alati pererahvast enne, kui tööle asus. Seistes siis ukse taga peale uksekella helisemist tuli vastu Helena ema. Naine tervitas Luke'i soojalt ning lasi mehel muidugi sisse tulla. Luke oli neile osalt juba nagu neljapäevane pereliige, kuna Fieldingite perekond oli see, kellega Luke kõige paremini läbi sai. Isegi enda perega ei saanud ta niivõrd hästi läbi. Kuna Helena ema oli tüdruku pärast mures, jagas ta oma muret Lukega ning kutt lubas siis tüdrukut külastada ning temaga pisut vestelda. Basseinipuhastamine võis oodata, pr. Fieldingi enda sõnul. Ja nii siis Luke tatsaski trepist üles, koputas kolm korda tüdruku toa uksele ning avas selle, pistes pea ukse vahelt sisse. "Hei. Kas võin sisse tulla?" küsis ta ettevaatlikul toonil, kuid näost oli näha, et tema tuju oli hea, samas kerge mure vaevas meest Helena pärast.

Tegelikult oli see Helenale siiani mõistmatu, miks Luke peaks nende basseini puhastamas käima, kui ta ise ka Eastside'il elab ja Eastside'il tavaliselt see jõukam rahvas ikka on. Lisaraha? Ka võimalus. Igatahes oli mõnikord päris tore temaga juttu ajada ja noored olid saanud väga lähedaseks. Neil olid omad naljad ja Helena hoolis noormehest väga.

Mingi hetk hakkas Helena kuulma, kuidas sammud trepist üles tulevad. Luke teeb vist tööd, seega said need olla vaid ema sammud, sest isa enne õhtut täna koju ei tule. Kahjuks ei osanud isegi ema Helenat aidata ja tüdruk eelistas parem üksi oma toas olla. Aga Lana tavaliselt ju ei koputa? Kuulnud tuttavat häält, ajas Helena end istuli, võttes kaisukaru põlvedele. "Jah, tule edasi," vastas ta. Tegelikult oli hea Luke'i näha ning Helena ajas end üldse voodist püsti, sammus noormehe juurde ja kallistas teda tugevalt, tundes, kuidas pisarad silmadest voolama hakkavad.

Kui Helena voodile istukile tõusis ning kutile vastu vaatas, tahtis ta vaid selle Colini surnuks taguda. Kes tahaks Helenale niiviisi haiget teha? Tüdruku nägu oli morn ning see kandus edasi ka Luke'le. Kutt oli lahkuminekust kuulnud ennist tütarlapse ema käest ning see oli reaalselt üllatav, kuna Colin ja Helena nägid alati õnnelikud välja. Mitte, et Luke neid palju koos näinud oleks. Paar korda ehk kindlasti. Luke kallistas Helenat tugevalt vastu ning peagi tundis, kuidas ta õlg pisut märjaks muutub. Helena nuttis. "Ma kuulsin, mis juhtus. Tea, et mul on nii kahju," lausus Luke tasasemal toonil. Kallistuse lõppedes noormees vaatas Helena märgadesse silmadesse ning pühkis pöidlaga näolt tema pisarad. "Ta ei ole seda väärt. Ma tean, et sul on valus, aga sul on sinu perekond, sõbrad ja ka mina toeks. Ma tean, et sa saad sellest üle ning kõige parem oleks algust teha praegu."

Noh, Helenal olid üldse natuke segased tunded. Esiteks oli ta murtud, kuid samas Colini peale väga vihane ning loomulikult tahaks ta mehele samamoodi haiget teha, nagu tema tegi talle. Ta tahtis ta samamoodi murda, kuigi polnud ise selline inimene, kes väga kätte maksaks. "Ma tean, aga..." sõnas Helena luksatades, kuid jättis oma lause lõpetamata. "Palun aita mind," anus näitsik. Ükskõik, kuidas, aga peaasi, et see valu ära kaoks ja kõik jälle korras oleks. "Ma ei taha enam nii tunda ja ma olen väsinud kannatamast." Poleks Luke'i, oleks Helenal eluisu võib-olla ammugi otsas ja varem või hiljem oleks ta lihtsalt oma veenide kallale läinud. Noormehe kohalolek tegi midagi natukene justkui paremaks. "Ma tahan, et keegi ta samamoodi murraks," lausus Helena, hääles kõlamas justkui kerge tigedus ning tagus lihtsalt õrnalt vastu Luke'i rinda. Ta keeldus lihtsalt Colini nime üldse nimetamast.

Kui Colin oleks kuskilt nurga tagant praegu välja hüpanud, lõpetaks see mees haiglas ka. Aga ta ei teadnud Colinist suht midagi, peale selle, et too on Helena eks kutt on. "Helena, ma tulingi siia selleks, et sind aidata. Ma pean küll praegu tööd tegema, aga sa võid mulle basseinipuhastamisel seltsi tulla ja hiljem.. vaatame edasi," arvas ta. "Sa võiksid vahelduseks midagi süüa ning toast välja tulla," lisas kutt ning nägi seejärel öökapil seisvat taldrikut koos võileibadega. "Võid alustada nendest võileibadest," sõnas Luke juba kerge muigega, lootes et tema lõbusus võib Helenale edasi kanduda. "Kunagi tuleb see kõik talle tagasi," lausus nooruk. Luke ei hakanud küll mingit kättemaksuplaani hauduma, kuid kui tüüp tänaval vastu tuleks, siis Luke end tagasi ei hoiaks.

Eks Helena just väga poistest Luke'ile rääkima ka ei kippunud, ta rääkis neist tavaliselt Danielale või mõnele teisele sõbrannale. "Olgu, ma tulen sulle seltsiks," lausus Helena. Olekski parem, kui ta oma toast natukeseks välja saaks. Ongi liiga kaua juba seal olnud. "Ma lihtsalt võtan selle taldriku kaasa, sest Luke, ma praegu tõesti ei taha süüa," sõnas Helena. Noh, võiks muidugi tahta, kui arvestada seda, et tüdruk pole päris mitu päeva midagi söönud. Noormehe sõnade peale Marie ainult noogutas, kuid võttis taldriku kätte ja vaatas Luke'i selgetesse sinistesse silmadesse. "Nii et lähme siis alla?" pakkus neidis.

Luke'i näole ilmus koheselt naeratus, kui ta Helena nõusolekut kuulis. Esimesed sammud vähemaltki, äkki saab kuidagi tüdruku mõtted Colinilt eemale. "Arvesta sellega, et kui sa minu töö lõpuks ühtegi võileiba ära söönud pole, siis ma sunnin sind sööma," nentis Luke. "Ma viin su kohvikusse ning tellin sulle kolm burgerit ja kaks kaussi friikaid. See peaks asja ära ajama," arvas ta. See oli pigem ikka naljana mõeldud, kuna ta ei saanud Helenat sööma sundida, kui tüdruk tõesti ei tahtnud. Aga natuke ikka võiks ju, Luke jäi vähemalt lootma sellele, et Helena sööb ühe võileivagi ära. "Ja, lähme," sõnas noormees noogutusega ning väljus Helena toast, minnes alla korrusele basseini juurde. Koristuskapist vajalikud tarbed võtnud, asus Luke seda vähest koristama, mis seal koristada oli. Selles majas vist palju basseini ei kasutada. "Räägi siis mulle, mis sa täna teha tahaksid? Sest ma loovutan end täna sulle."

Jah, Luke on õigel teel, sest võiks öelda, et ta oli ainus inimene, keda Helena hetkel kuulas ka. "Sa räägid minuga nagu anorektikuga, kes lihtsalt nõutu näoga oma pudrukaussi jõllitab," sõnas Helena, huuled kergeks muigeks kaardumas. Tjah, söömishäiretega pole Helena õnneks kunagi pidanud maadlema, sest tavaliselt sõi tüdruk päris palju, ehkki paksuks ta ei läinud. Praegu polnud lihtsalt selle emotsionaalse olukorra pärast isu, aga Luke'i pärast Helena ehk isegi püüaks. Noormees tegi juba praegu oma kohalolekuga ju enesetunnet natukene paremaks. Selle peale, kui Luke Helenale burgereid ja friikaid tellima lubas hakata, ei suutnud Helena naerugi tagasi hoida. Jah, ta naeris üle pika aja, kui seda kuut päeva saab pikaks ajaks nimetada. Helena jaoks see oli igatahes pikk aeg. "Siis ma arvaks, et tahad mind juba nuumata ja pealegi sellise õgardina, nagu sa mind ehk mäletad...ma ei jõuaks ikka seda kõike ära süüa," sõnas Helena ning läks noormehega esimesele korrusele. Ta võttis istet basseini ääres põrandal ning hakkas ühest leitud paberijupikesest laevukest voltima, et see siis basseini ujuma panna. Võileivataldriku asetas tüdruk lihtsalt praegu enda kõrvale. "No ma sain sünnipäevaks kaks piletit vormelitega proovisõidu tegemiseks ja ma mõtlesin, et ehk tahad kaasa tulla?" pakkus Helena. Üks tore päev kodust eemal aitaks tal ehk neid valusaid mõtteidki eemale peletada ning päev Luke'iga kõlab päris hästi. Miks mitte minna ja vähemalt üritada siis end vabaks lasta?

Luke naeris tolle lause peale. "Teadmisega, et sa mitu päeva söönud pole ja sellise kurva ilmega võiks küll arvata, et püüad ennast anorektikuks muuta. Ära muretse, ma ei arva nii, aga sinu olukorra puhul tuleb nii rääkida," arvas Luke ning kehitas selle peale õlgu, kuna ei suutnud välja mõelda, kas tema mõte oli õige või vale. Helena jutt ajas mehe taaskord kergelt naerma. "Ma ei suudaks ilmselt vastu panna, nii et aitaksin sul friikaid ja burkse vähendada. Kuigi ma arvan, et see on kokku kolme inimese ports. Võimalik, et ka kahe, kuid siis peaks kõhus must auk olema," rääkis Luke. Basseini juures vaatas ta üle kõik nurgatagused, korjas sodi kokku ja viskas selle suurde musta prügikotti. Seejärel koristas veest kõiksugused ülearused asjandused ära, kaasaarvatud ka Helena tehtud laevukese. "See on päris hea kink, aga kindel, et tahad neid pileteid minu peale raisata?"

"Tõesti, aitäh sulle...nende sõnade eest," vangutas Helena neid sõnu kuuldes pead. Ehk oli Luke'il tõesti õigus, sest vastasel juhul jääb Helena varsti väga nõrgaks ja võib-olla isegi haigeks. "Su enesekindlus on vähemalt imetlusväärne," lausus tüdruk ning võttis väikse ampsu oma taldrikul olnud võileivast. Kuna see maitses hästi, sõi Helena veel ja varsti oligi üks võileib juba otsas. "Aga siis ei ole ju vaja hammustada rohkem kui sa närida suudad. Suur tükk ajab suu lõhki," sõnas Helena kerge muige saatel. Pealegi oleks see raiskamine, kui tellitakse mitu burgerit ja suur hunnik friikartuleid ning seda kahepeale ka ära ei sööda. "Luke, sa oled mu sõber ja sa oled mulle väga kallis ning kuna sa pakkusid, et võiks täna midagi teha, siis pole minu jaoks mingi probleem see üks pilet sulle anda. Võib-olla aitaks kodust mõneks ajaks eemale saamine mu mõtted mujale viia," vastas Helena noormehe küsimusele. Hea oli veel muidugi see, et see koht asus Tree Hillist väljas ja võib-olla teeks ka Tree Hillist välja sõitmine head.