Suitsupaus.

"Vaevalt minuga seal midagi juhtub kuna täna olen ma ju täiesti korralik," vahepeal oligi nii just kõige parem. Lõbutsemiseks ei pea tarvitama ilmtingimata alkoholi. "See on sinust väga armas," Lauren naeratas sõbralikult ning lükkas tuulega näkku tulnud juuksed silmade eest ära.

"Õigus jah. Ma juba unustasin. Sa hakkad meil ju korralikuks," sõnas Sayer tüdruku lause peale, viies enda silmad jõelt otse Laurenile. "Kui soovid võid koos minuga kohe praegu kohale tulla ja kui üle viskab saad rahulikult koju jalutada. Sa ju tead, et Westside'i tänavad ei ole kõige ohutumad ja eriti veel reede õhtul," kõlas nagu tahaks Say meelega tüdrukut ära hirmutada, aga tegelikult ei olnud asi üldse nii.

"Mul on täiesti ükskõik, aga oma kindluse mõttes koos sinuga," ega keegi ei soovi kuskil kõrvaltänaval peksa saada või veel midagi hullemat. "Ma ei tea kas sa soovisid mind hirmutada või mitte, aga selles oled sa kindlapeale väga osav. Sa suutsid mu ära hirmutada," tavaliselt tüdruk ei kartnud kõike kuna juba väiksena meeldis talle hulljulgeid asju teha.

"Hea valik," noogutas Sayer tüdrukule, tõmmates käega läbi enda niigi sassis pruunide juuste. "Tore, see oligi mu eesmärgiks," sõnas ta ilmselge irooniaga. Say keeras end käepidemel ümber ja asetas jalad kindlalt promenaadile, toetudes endiselt kergelt vastu piiret. Äkitselt süttisid kõik Tree Hilli valgustid ning pimedus kadus nende ümbert. "Noh, nii on ju kohe palju parem," muigas tüüp.

"Muidugi," Lauren naeratas korraks ja vaatas enda jalgu. "Millega me lähme?" tüdrukul polnud aimugi, kui kaugel see täpselt olla võiks. Ta vaatas küsivalt korra Sayeri poole ning siis kuskile kaugusesse lootes midagi põnevat näha.

"Ikka kannataksoga. Nii kurb kui see ka pole, mul puudub auto," sõnas Sayer lõbustatult. Ilmselgelt oli kisakoori tüdruk oodanud mõnda korralikku autot, millega saaks kiiresti kohale sõita. Tänu sellele, et Say käis kogu aeg jala, teadis ta linna väga hästi. "Minu ainukesed liikumisvahendid on kas jalad või rula, aga viimane neist on kodus," sõnas noormees, surudes käed enda teksade taskutesse ning vaadates Laurenile otsa.

"Ei väga tore," Lauren hüppas piirdelt maha ning naeratas kergelt. "Me olemegi spordiinimesed ja peame kõndima," ta ise küll kõndis ainult siis, kui tuli vahepeal tuju bensiini kokku hoida. "Ma ei mõista siiani inimesi, kes püsivad sellel ratastega laual püsti," ta oli seda ka ise proovinud, aga asi lõppes lihtsalt ühe kukkumisega.

"Täpselt," sõnas Sayer ja tegelikult oli tüdrukul ju õigus. Nad olid spordiinimesed, kuid siiski, vaatamata sellele suitsetas Sayer üsna intensiivselt ning tarvitas parajas koguses ka alkoholi. Kus siin sportlane jäi? "Kui selle käppa saad, siis sa lihtsalt muud ei tahagi. Ja pealegi on see mõtete mujale viimiseks super tegevus," seletas Say.

"Muidugi see viib mu mõtted vigastustele, mis ma saan kui selle rulaga kukun," Lauren turtsatas kergelt ning vaatas nüüd noormehe poole. "Jalutamine on poole turvalisem ning see on ka super tegevus, kuigi ma seda eriti tihti teha ei viitsi."

"Kui sind hirm kogu aeg kammitseb, siis on su elu küll päris kurb," sõnas Sayer, viies hetkeks pilgu Laurenile. "Jalutamine on okey, aga rulatamine on põnevam," arvas Roof. Enamasti sõitis ta rulaga nii kaua kui võimalik ja alles talvel peitis ta enda rula voodi alla, kus see kevadet ootama jäi.

"Mind ei vald koguaeg hirm," vähemalt ta arvas nii. "Ma ei tea, sul võib õigus olla," tüdruk kehitas kergelt õlgu. "Sa käid tööl ainult õhtuti?"

"Tore, sulle endale parem," sõnas Sayer tüdruku lause peale. Ega tema ei teadnud tüdrukut nii hästi, et öelda kuidas ta enda elu elab. "Ei, siis kui pean. See võib olla lõuna, hommik, õhtu või lausa öö," seletas noormees lihtsalt õlakehitusega. Tal ei olnud suurt valikut kuna minna. Mõnikord õnnestus tal enda vahetus muidugi kellegi teisega ära vahetada, kui see tema kooli häirima hakkas.

"Aga kool?" tüdruk vaatas küsivalt Sayerile otsa. "Ma tahaks ka tööl käija, see tundub päris põnev," muidugi siis mitte, kui ta peaks kuskil kontoris istuma ja arvutis trükkima. Talle meeldiks midagi sellist teha, kus ta saaks pidevalt inimestega suhelda nagu näiteks kuskil baaris.

"Kool on kool. See ei ole elu. Ma õpin nii palju kui ma saan ja enamus ajast üritan ma siiski kohal käia. Ma ei puudu kunagi ilma põhjuseta. Ja eks ma tegelen kodus ka õppimisega," rääkis Sayer enda kooli ja töö jagamisest. Ta ei olnud küll klassi priimus, aga ta hinded olid enam vähem. Võibolla olid tal mõningad raskused reaalainetega, aga see eest humanitaarained olid tal alati tugevad. Ta lihtsalt panustab rohkem sellele, mis talle meeldib ja mida tal tulevikus vaja läheb. "Ma ei tea, kas ta just põnev on, aga oma moodi kogemus küll," sõnas kutt.