Suitsupaus.

Sayer istus promenaadi piirde peal, jalad toetumas alumisele pulgale. Tema käes oli suits, millest ta aeg-ajalt mahve tõmbas. Noormehe pruunid silmad olid suunatud jõele ja teisel pool kallast olevale Rivercourtile, mis kauguses läbi puude õrnalt näha oli. Kell oli kusagil kaheksa ringis, mis tähendas, et Sayeril oli veel aega küllaga. Mõne aja pärast peab ta Westsideil olema ja reede õhtuseid kliente teenindama.

Lauren oli jalutamas. Ta lihtsalt vajas värsket õhku ning seega oli jalutamine alati parim kuidas värkset õhku nautida. Ta märkas eemal promenaadi piiril kedagi istumas. Vaikselt lähemale jalutates oli tegelane päris tuttav. Siiski korvpallist ja korvpallureid Lauren teadis.
"Suitsetamine on kahjulik," tüdruk muigas kergelt ning toetas ennast veidi eemale vastu promenaadi piiret.

"Yeah nagu ka joomine, trenn ja kõik muu siin elus," sõnas Sayer pilk endiselt vastas kallast uurimas. Viimaks keeras ta enda pea tüdruku poole ning muigas kergelt. "Mida sa reede õhtul siin promenaadil üldse teed? Kas sa mõnel peol ei peaks olema?" küsis Sayer pisut tögavalt, sest enamasti oli igal reedel ja nädalavajetusel Eastside'il vähemalt üks pidu kui mitte rohkem ja see ei olnud kellegile saladuseks.

"Võibolla tuli mul mõtte, et nüüdsest olen ma korralik," Lauren naeratas laialt, "ma ei tea, mul pole täna erilist peotuju." Seda juhtus küll harva, et tüdrukul peotuju polnud kuna ta armastas tohutult pidusi, kus sai nalja ning mõnusalt aega veeta. "Sama küsimus sulle, miks sa siin istud?"

Tüdruku esimese lause peale tõi Sayer kuuldavale sellise turtsatuse, et keegi ei oleks saanud selle tagamaad valesti mõista. No offence, aga seda juhtus küll harva, et keegi üleöö korralikuks hakkas. "Sinul ja pole peotuju. See on küll midagi uut," vangutas noormees pead nagu tegemist oleks suure-suure probleemiga. "Mind ootab töö," vastas Sayer neidise küsimusele.

"See on täiesti võimalik, kui mu isa suudab mu tuju rikkuda," tihtipeale suutis ta isa seda teha, kui ta tuli töölt ning oli halvas meeleolus ning siis häiris teda kõik, mis oli valesti. Muidugi pidi kõige rohkem selle all kannatama Lauren, sest tema kallal suutis isa alati kõige rohkem vinguda.
"Mis töö?" Christabel tõstis küsivalt kulme ning kõndis noormehele veidi lähedamale ja toetas siis ennast uuesti vastu piiret.

"Tell me about it..." turtsatas Sayer mõrult ning võttis enda suitsu, mis oli juba unustusse vajunud, ühe suure mahvi, puhudes hetk hiljem õhku heleda suitsu vine, mis õhku laiali vajus. "Ma olen baarman, you know. Sellises creepys kohas nagu Greeb Poison Bar. Oled kunagi sinna juhtunud? Seal saab tätoveeringuid ka kui tahad," muigas noormees. Üldiselt sattus sinna harva kedagi Eastside'ilt.

"Kui tal on halb päev, siis ta suudab kõigi kallal ainult vinguda ja eriti minu," Lauren pööritas kergelt silmi. Ta sättis ennast samuti mugavalt istuma ning vaatas korra noormehe poole, "Võimalik, aga ma ei mäleta seda kohta," neid kohti oli palju, kus tüdruk oli käinud ning ta ei mäletanud kõigi nimesi.

"Raske elu, mis teha. Ega muu ei aita kui kannatad ära ja ühel päeval lihtsalt kolid välja," sõnas Sayer tuntava tõsidusega. Ta oli juba pikemat aega raha kogunud, et Westside'ilt enda vanemate juurest välja kolida ja kuskile ookeani äärsesse väiksemasse majja kolida. See oleks muidugi ideaal, aga esialgu sobiks ka lihtsalt oma korter. "Olid liiga täis," naeris Sayer Laureni üle. Ega ta ei imestaks küll. Seal olid kõik enamus ajast ülimalt purjakil.

"See väljakolime tuleb alles peale kooli lõpetamist," nüüdseks olid kõik Laureni õed välja kolinud kuna nemad olid ka kõik kooli lõpetanud. Vanemate soovil peavad kõik lapsed seni kodus elama kuni kool on läbi ja siis võivad nad iseseisvat elu alustada. "Teiste üle muide pole ilus naerda," Lauren vaatas Sayeri poole, "ma pole kunagi nii täis olnud, et ma unustaks koha ära kus ma käinud olen."

"Seega sinul puhul praktiliselt veel kaks aastat," sõnas Sayer tüdrukule, pidades meeles, et too on temast klass allpool. Õnneks puudusid noormehe perekonnas mingisugusedki reeglid. Kõik tulid ja läksid nii nagu ise tahtsid. "Kui sa nii väidad," lausus Say, tõstes käed alla andvalt ülesse. Võtnud enda suitsust viimase mahvi, kustutas ta sigari vastu promenaadi piiret ning lasi konil vette kukkuda.

"Toimub täna seal baaris midagi põnevat ka?" Lauren tõstis küsivalt kulme. Vaevalt ta kodus viitsib istuda, kui isal halb tuju ning terve aja ta väljas jalutada vaevalt viitsib. "Ma mõtlen, et astuks täna sealt korra läbi või midagi sellist," purju ta ennast ei kavatse kohe kindlalt juua.

"Nalja teed või? Green Poison Baaris juhtub alati midagi põnevat. Keegi saab endale tätoveeringu, keegi saab tavaliselt tappa ja pool rahvast pihib sulle enda probleeme ja kõige selle taustaks mõni hea muusika, mida sa muidugi vahepeal absoluutselt üle selle kära ei kuule. Oh, ja ärme unusta suitsuhaisu ja kergelt tossust õhku," seletas Sayer sealsest tüüpilisest olukorrast. Vaevalt ta millegiga väga mööda pani. Sellised asjad lihtsalt toimusid seal ja kellegil ei olnud selle vastu midagi. "Aga palun, me ootame alati uusi inimesi," muigas kutt.

"Oh tore, raudselt saan ma kuidagi endale seal tätoveeringu või siis satun ma nii kogemata kuskile kaklusesse," vahel ikka jutus, et tüdruk sattus kohtadesse kuhu ta ei peaks sattuma. "See baar tekitab surmahirmu" Lauren väristas kergelt õlgu, "aga eks ma õhtul vast hüppan sealt läbi ning kuulan kellegi muresi ja naudin seda muusikat mida ei kuule."

"Jah, see on üsna tõenäoline," noogutas Sayer tõsiselt, kuid turtsatas peagi naerma. Noh, muidugi oleneb sellest kui palju alkoholi neiu tarvitab. Kuigi kaklustesse sattumiseks võisid sa olla ka täiesti kaine. "Tubli tüdruk, tee seda. Eks ma siis vastutasuks kaitsen sind nende tülikate inimeste eest," lubas Sayer.