Another year has gone by :)

"Ma tahan ka näha," kargas Sierra enda kohalt püsti ning tatsas Lizardi juurde, kelle käes olev maal tõesti väga ilus välja nägi. See oli ju täitsa Lizandra. Oh, seda tagasihoidlikut Sayerit. "Ja sa ütlesid mulle kunagi, et sa ei oska maalida. Prsh," tõukas Mel kergelt poissi õlast, "ma tahan ka endale portreed. Palun." Sierra silmitses seda kunstiteost veel mõnda aega, pöörates tähelepanu ka pisidetailidele. Noh, ise ta ilmselt sellise tööga hakkama ei saaks. Melody pööras ringi ja jalutas enda kohale tagasi. Jason, kes ennist ruumi oli sisenenud, sai tüdrukult ühe õrna naeratuse. Nad rääkisid viimati nii ammu ja olukord nende vahel oli pisut veider.

"Liz, su geniaalsus on mind alati üllatanud," turtsatas Sayer, kui tüdruk sisaliku Sisalikuks nimetas. Kui tüdruk maali karbist välja tõstis, ootas noormees huviga tema reaktsiooni. Ise nägi ta pildil mitmeid vigu, kuid loodetavasti on see siiski piisavalt hea. Tundub, et oli. Vähemalt Lizzie reaktsiooni põhjal öeldes. "Ei oskagi," lausus Rufus õlgu kehitades, "kui ma endale kunagi aega saan ja viitsimist, siis ma võin teha sulle. Mul kulus sellele mitu rasket magamata ööd." Mnjah, mitte just täitsa nii, aga ega palju puudu ei jäänud. Ta oli kogu aeg viimane, kes stuudiost lahkus.

Mitu magamata ööd? Kurat! Seda Jessica küll ei tahtnud. Sai ju öeldud, et see pilt tuleb siis, kui Sayeril aega on. Ja sellest, et Say praegugi väsinud on, saab Jessie aru, kuigi noormees seda otseselt välja ei näita. Oletada võib, et näljane ka. Vaene mees. Jessica jõi klaasi tühjaks ja asetas selle oma taldriku ja kahvli juurde. Seda klaasi läheb tal veel vaja. Seejärel läks ta tagasi teiste juurde ja istus oma padjale tagasi. See ei ole üldse tore tunne, kui su kihlatu on samas ruumis, aga sa oled viimane, kes tema tähelepanu saab. Aga see oli Lizandra sünnipäev ja Jessie andis endast parima, et Say saaks end tõesti tunda nii, et ta tuli sõbranna sünnipäeva tähistama ega pea mõtlema sellele, ega Jessie end kuidagi kõrvalejäetuna ei tunne.

Liz kuulas Sayeri ja Sierra jutuajamist ning tal oli hea meel, et nad kõik siin olid. Saanud viimaks enda silmad maalilt, võttis ta selle endale paremini kätte ning asetas elutuppa põrandale vastu valget seina. Esialgu võib ta seal olla. Kui õige koha leiab, siis saab üles panna. Näitsik jalutas teiste juurde ning istus sinna kuskile maha, kus veel ruumi oli. Ta tõstis ka endale natuke süüa ning hakkas seda siis hävitama. Näljane laps.

Sayer jalutas samuti teiste juurde ning jai alguses Jessica juurde seisma, enne kui tema juurde maha istus. "Hei," sõnas ta talle tasaselt tervituseks, vaadates talle otsa. Ta ütles, et ta tuleb ja siin ta oli. Suudlema ei tahtnud Rufus teiste ees hakata, küll aga asetas ta enda käe ümber enda kihlatu ning vajutas lihtsa musi tema põsele.

Jes kallutas oma pea kuklasse, kui Say tema juurde seisma jäi, öeldes pilguga, et istu maha. Jessica kinkis Sayerile tervituseks naeratuse. Saanud noormehelt põsemusi, toetas Jessie oma pea tema õlale. "Vaata Danielit," juhtis Jes oma kihlatu tähelepanu sünnipäevalapse poiss-sõbrale, "lubas mul täna oma autot kasutada, kui ma trennidesse lähen. Mis sa arvad, mitu närvirakku tal praegu pinges on?"

"Oh, boy," lausus Sayer selle uudise peale, vaadates Danielit, "ma kardan, et tal on hetkel kõik närvirakud pinges ja selleks ajaks kui sa tagasi jõuad ei ole tal neist enam ühtegi alles. Tead, ma oleksin palju rahulikum, kui sa jala läheksid." See viimane oli justkui nii muuseas öeldud. Muidu on varsti hoopis tema see, kes siin pingul närvidega istub. Kuigi ei saa öelda, et Jessica nüüd nii kohutav autojuht oleks... loodetavasti. "Millega sa temalt selle auto üldse välja teenisid?" tahtis Rufus teada.

Sayer pabistab, kui Jessica roolis on? "Mis ajast sa mu autojuhtimisvõimetes kahtled?" küsis Jessica kulme kortsutades. Raske jalaga Jessie ei ole ja tähelepanust tal puudu ei jää. Auto tunnetuse kättesaamine ei valmista ka raskust. Kui keegi sisse ei sõida, jäävad nii auto kui Jessica terveks. "Tüüp soris mu rahakotis," vastas Jes naeratusega, "üllal eesmärgil, aga asi on põhimõttes."

"Ei ma ei kahtlegi," vastas Sayer väga kiiresti ja võibolla natuke vähe usutavalt, "lihtsalt sul tuleb ilmselt kogemusest natuke puudu, aga ei, pole sa nii kehv sõitja midagi. Kuule ma lasin sul juba roadtripi ajal autot juhtida...kui sul lube ei olnud. Seega ma ilmselt ikka usaldan sulle rooli." Muidugi toimus seda reisi ajal vähe ja põhiliselt pisematel teedel, aga siiski. Hetkel oli ilmselt asi rohkem niisama nokkimises. "Ohhoo, keegi on eriti julge...või siis lihtsalt loll," muigas Rufus, kui Jes teatas, et Daniel tema rahakotis soris.