Vahepeatus

Scott peatas oma musta volvo teeääres, ning lükkas päikeseprillid ette. Aprilli algus, ning väljas kihas kerge kevadine elu. Lumest polnud enam peaaegu jälgegi. Mehel oli kindel siht, kui ta masinast välja astus, ning selle ukse kinni lükkas. Pilgu kellale viinud pidi ta nentima, et on veel paar tundi, selleni kui Ness lõpetab, ning ta koju peaks liikuma hakkama. Javasse sisenenud lõi ta ninna tugev kohvi aroom, ning mees muheles. Prillid ninalt lükanud tellis ta omale musta kohvi, ning maandus aknaäärsesse lauda. Kuna kell oli alles pool 12 ei olnud seal palju rahvast, ning tõsine sumin, alles hakkas end varsti javasse meelitama. Scotler jäi pilk aknast välja suunatud kohvi jooma.

OT:Kes tahab, võib liituda.

Ariel oli paar tundi enda jaoks ära jätnud ning koolist ära tulnud. Nüüd sisenes ta kohalikku parimasse kohvipoodi ning sammus leti äärde. Tüdruk tellis endale kako, sest kohvi ta tegelikult ei joonudki. Saanud enda joogi kätte ja selle eest ka ära maksnud, vaatas ta ringi, et kuhu saaks istuda. Siis märkas ta lauas tuttav nägu. Nende oma kohalik kuulsus. Scott. "Keda üle pika aja näha on!" lausus Ariel lõbusalt, kui oli mehe laua juurde jõudnud.

ot: ma loodan, et ok, kui me oleme natuke juba tuttavad?!

Scotleri silmad olid liikunud päikese valguselt neiule, kes ta laua juurde jõudis, ning teda tervitas justkui. ''Tere, tere. Pigem peaks vastupidi ütlema. Mina olen alati olemas olnud, aga lihtsalt teistsugustes kohtades.'' Tervitas ta noogutusega neidu, ning kergitas siis küsivalt oma kulmi. ''Istu, mul pole su seltskonna vastu mittemidagi.'' Viipas ta enda vastas olevale toolile, ning rüüpas siis vaikse lonksu oma kohvist. Silmad hetkeks uuesti välja viinud juhtis ta ka neiu tähelepanu sinna. ''Üsna meeldiv ilm, võimis?'' Küsis Scotler Arielilt, ning naeratas siis õrnalt. Mees oli kuidagi tuimaks muutunud üldsuse vastu.

OT:Sobib ikka.

Ariel kergitas lõbusalt kulmi ning istus siis mehe vastu. "Mina olen ka alati olemas olnud," vastas ta Scottile, kes tundus kuidagi hajevil. Rüübanud enda kohvi, viis tüdruk ka enda pilgu aknale. Tõesti ilus ilm oli, kuid kas see oli ikka teema, millest rääkida. "Jaah," venitas Ariel vastuseks. "Räägi parem, kuidas sul läheb?" Kindlasti hästi, kuidas sai halvasti minna, kui sul on hea karjäär ja sadamiljon inimest, kes sind armastasid?!

Scotler suunas mõtlikult silmad tagasi aknast välja, kui Ariel kuidagi seda jaa'd välja venitas. Kuulnud küsimust kehitas mees õrnalt oma õlgasid. ''Nii ja naa, ei saa kurta. Elu on suhteliselt värviline.'' Muheles ta õrnalt, ning toetas seejärel oma käed lauale suunates nii ka pilku neiule. ''Ja kuidas Senioril siis viimane aasta ka möödub. Sul peaks ju viimane aasta olema?'' Uuris mees kiirelt, et jututeema endalt mujale viia, ning neidise eluga end rohkem kurssi viia.

Ariel muigas veidike ja rüüpas kakaod, mis oli tõeliselt hea. Võis tõesti värviline olla. Temal küll oli. Ta uuris huviga meest ja naeratas. "Jah, viimane aasta," vastas ta Scotti küsimusele. "Ikka õppides, veedan palju vähem aega väljas, kui muidu." Mis oli ka tõsi, varasemalt ei olnud ta peaaegu, et üldse kodus, koguaeg veetis aega sõpradega pidutsedes või niisama ringi trippides. Nüüd aga oli ta pidevalt kodus. Sam oleks kindlasti tahtnud hetkel siin olla, et enda suurele iidolile käppa visata. "Sa väsinud ei ole pidevast ringireisimisest?" päris ta mehe käest. Kuigi vaevalt aga juttu oli vaja ju edasi viia.

Scotleri silmad olid liikunud oma kohvitassilt Arieli näojoontele. Nii noor ja nii süütuke. Mees muigas kergelt oma mõtte üle, ning libistas käega üle oma abielusõrmuse. ''Mõnigi tark nooruk, kes ei pidutse ega unista suuri mõtteid.'' Ilmus naer mehe nägu kiirelt kaunistama, kui ta uue lonksu oma topsist võttis. ''Enam ei reisi palju. Trennidesse, kuid see maa pole pikk. Noh ja võistlused need lihtsalt tuleb sõita. Pole midagi teha. Ja sina, mis edasi saab?'' Uuris ta kiirelt neiu käest tema edasist elukäiku. Mees kortsutas vaid üsnagi mõtlikult kulmi, kui seejärel taas oma mõtete lendu uurima hakkas.

Ariel noogutas mõtlikult. Tegelt oli ta ikka peoloom aga ta suutis ka vajadusel mõistlikult käituda. Mehe küsimuse peale kehitas tüdruk õlgu ja vastas: "ma tõesti ei tea veel, mida ma edasi tahan teha. Ma ei suuda otsustada, mida edasi õppida. Ma ei tea isegi, kas ma tahan siit linnast ära minna." Ta oli enda elu jooksul nii palju reisinud, kuid Tree Hill oli tema jaoks kodu. Siin tundis ta ennast kõige paremini. Võib olla ei tahtnudki ta siit enam kunagi lahkuda, vaid leida endale hea mees ja elada pereelu?! Ta ei teadnud veel midagi kindlalt.

Scotler mõtles hetke, ning sügas seejärel õrnalt oma põske, kui silmad taaskord välja rändama viis. Käe ümber kohvitopsi viinud surus mees haigutuse alla, ning köhatas kergelt. ''Mnjamh, kes meist ikka teab mis ta tahab. Me kõik ole nooruses unistanud, kuid kas ka nii välja kukub.'' Sõnas ta kiirelt, ning liigutas alles siis oma pead niipalju, et silmadega Arielit jälgida sai ja lonksu oma kohvitopsist rüübata võis. ''Siin ma olen, elus ja õnnelik. Muud meil ju polegi vaja. Tahad ma näitan sulle midagi?'' Tegi ta neiule üsna järsku pakkumise, kuid noh - ka temale oli seda seeniori aastal näidatud, ning see tõi Scottile endale vaid kasu. Miks siis seda saladuses hoida.

Arielvaatas ka aknast välja, tundus, et Scott nägi seal palju väga huvitavat. Tema ei näinud hetkel ja seega viis ta pilgu hoopis mehele. Ta rüüpas kakaod. Imemaitsev. "Mida? Muidugi tahan," vastas ta Scotti küsimusele. Huvitav, mis see oli? Aril ei olnud õrna aimugi. Elus ja õnnelik. Jah, Ariel oli ka elus aga kas just kõige õnnelikum, ta ei osanud hetkel ühelegi küsimusele vastata. Ta rüüpas veel enda kuuma jooki ja ootas, mida Scott nüüd edasi tegema hakkab.

Scotler kergitas vaid õrnalt oma kulmusid, seda ka harjumusest. Silus kiirelt üle oma pea, ning rüüpas lonksu kohvist. ''Aga lähme siis, ma loodan et sul on aega.'' Teatas ta vaikselt, ning lükkas end lauast püsti. Andes enne oma sõnadega märku, et selle nägemiseks peab selle juurde minema. Pilgu kellale viinud oli ta üpris kindel, et nad jõuavad enamvähem õigeks ajaks, ning pealegi, ega Scottil muud endal ka hetkel teha polnud. Oligi hea aegu meenutada ja lihtsalt tore olla.

Ariel jõi enda kakao viimase sõõmuga ära ning tõusis siis samuti püsti. Huvitav, kuhu me läheme?, mõtles tüdruk, kui mehele järgnes. Põnev põnev. Tema huulil püsis muie, kui ta Scotti järel kohvikust välja lonkis. "Kas see on kaugel?" päris ta huviga mehe käest.