Vara-vara.

Alyssa oli tänu unetusele varahommikul kiirelt üles saanud. Kell oli tiksumas kuue poole, kui neidis enda noorema õe kuue kuuse kuldse retriiveri rannale jalutama viis. Aly ei kasutanud enam Royce' jaoks kaelarihma, kuna koer oli juba piisavalt suur ning tuli kutse peale tagasi. Ta luusis juba kaugel eemal, kui Alyssa enda maja juurest eemale jalutas. Tema maja asus rannal, nagu paljudel Eastside'i elanikel.

Lõbuks, kui Royce uuris ringi kuskil kaljude juures ringi, istus Alyssa maha liivale. Tal oli seljas hallikas pusa ning valged lühikesed teksapüksid. Kapuuts oli neidisel pähe tõmmatud, kuna tuul oli tugev ning lained olid suured. Aly nautis taolist ilma.

OT: Vaba.

Vanessa jalutas mööda Wrightsville randa edasi, jättes enda uue maja kaugele enda seljataha. Naine oli alles kolm päeva tagasi Tree Hilli jõudnud, kuid kõikide kohtadega seostusid tal mingid mälestusid, olid need siis paremad või halvemad. Ta oli jõudnud külastada enda lemmikkohti linnas ja nüüd kui tal hommikul uni kiiresti kadus, otsustas ta ka ranna üle vaadata. Ta isegi nägi enda vana maja, kus ta siis elas kui ise siin keskkoolis käis. Maja oli pime, aga tundus, et seal on uued elanikud juba sees. Nessa isa oli maja müüki pannud kui näitsik ülikooli läks. Mehel oli mugavam võtta endale elamiseks lihtsalt üks Hiltoni hotelli sviit. Vanessale pole aga kunagi hotellides ööbimine meeldinud ja seega ostis ta endale ranna äärde väiksemat sorti maja.

Kuidagi hea tunne oli jälle tagasi olla ja nendel tänavatel jalutada. Eriti nostalgiline oli muidugi kooli siseneda. Mõned aastad tagasi oli ta seal õpilane ja nüüd hakkab seal töötama kisakoori treenerina. Kõik oli praegu hästi.

Van oli jalutanud juba mõnda aega, kui märkas eemal rannas kuldset retriiverit. Ta muigas ja hakkas silmadega koera omanikku otsima. Ta ei pidanudki teda kuigi kaua otsima. Eemal liival istus üks blond neiu. Tundus, et Nessast noorem ja ilmselt Tree Hill High õpilane. Tunde ei olnud Vanessa veel andnud, seega ei tundnud ta ühtegi õpilast.

Kui võõras koer talle toki tõi, hakkas V temaga mängima, kuni viimaks liikumise ja mängimisega koera omanikuni jõudis. "Tervist, ta on sinu koer? Õudsalt armas," sõnas Nessa koheselt ülima sõbralikkusega nagu talle kombeks.

Välimus. Kingade asemel hallid vansid ja peas seda liblikat ei ole.

Alyssa teadis, et Royce temast väga kaugele ei lähe. Samas, vahel kippus ta ära kaduma, kuid tuli alati koju tagasi. Tark loom, mis muud ikka öelda. Tõusev päike paistis pilvede vahelt, enamused päikesekiired langesid merele. Tundus, et pilved hakkasid järjest hõrenema. Kui poleks sügis, arvaks Alyssa, et tuleb perfektne ilm suframiseks. Tugev tuul tahtis kapuutsi neidise peast maha lennutada, seega hoidis ta kahe käega seda külgedelt kinni.

Ta polnud isegi vaadanudki, kuhu Royce enda järjega jõudnud oli. Viimaks kuulis Aly häält enda läheduses, ringi pöörates seisis seal naine ning Alyssa kuldne retriiver, kes rõõmsalt saba liputas, tema läheduses. "Jap, minu koer. Royce on ta nimi," lausus Alyssa samamoodi sõbralikult. "Leidsid sa ta väga kaugelt? Tal on halb harjumus vahel pisut kaugele uidata," uuris neidis. Aly mõtles, et too naine oli Royce'i kuskilt leidnud ning seejärel omanikuni tagasi toonud.

"Tere, Royce," sõnas Vanessa, silitades koera pehmet kasukat ning silmitsedes tema imearmast nägu. Koerad olid alati neiule meeldinud. Kunagi oli tal ka endal koer, kes kahjus tema ülikoolis oleku ajal ära suri. Aga Nessal on loomast vaid head mälestused alles. "Ei ta ei olnud väga kaugel, aga uhkelt tokiga tormas kohale küll," muigas näitsik ning istus siis võõra tüdruku kõrvale, silmitsedes metsikuid laineid, mis olid tingitud tugevast tuulest.

"Ma olen Vanessa," sõnas V tutvustuseks. Kui olukord linnas oli täpselt selline nagu siis, kui ta siit lahkus, siis ilmselt võis tüdrukuga rääkima jääda. Vaatamata sellele, et ta oli kaua aega ära, tundis ta end siin endiselt nagu kodus.