Jube, jube, jube päev

Tara oli uinunud, kuid nägi nüüd unes, et kukub kuristikust alla. Kerge võpatusega ärganud, silmas naine esimese asjana Nathanit. Hea vaatepilt ärgates. "Mis kell on?" küsis neiu, saades aru, et mees ei maganud. Kui Nate magas, siis ta nohises vaikselt.

Nathan tundis naise järsku võpatust ning lasi enda silmadel Tarale vajuda. Lükanud ühe blondi juuksesalgu tema näolt eemale, vaatas ta talle soojalt naeratades otsa. "Ma ei tea...palju," kehitas Nate nii palju õlgu kui antud asendis sai. "Tahad ülesse kolida?" küsis ta neiult. Voodis oli ikka parem magada, ei jäänud luud-kondid valusaks.

"Võiks vist küll...," arvas Tara. Uni oli küll võimas, aga voodisse jaksas ikka ära kõndida. "Tänane või ehk juba eilne päev lõppes küll kordades paremini, kui algas," ei saanud naine mainimata jätta. Sellist romantikat neil iga päev ei toimunud.

"Seda võib öelda küll," sõnas Nate mahedalt ning suudles kergelt tüdruku nina otsa. "Lähme siis," pakkus mees, kuid ega ta selleks eriti end ei liigutanud küll. Viimaks korjas ta enda asjad kokku ning asetas need nii kauaks diivanile kui ta nende eilse õhtuse veini ära koristas ja ära pani. Ilmudes tagasi elutuppa, korjas ta kokku ka neidise asjad, võttis need kõik endale kätte ning viimasena tõstis Tara endale sülle. "Kui juba siis juba," muigas Nathan ning viis naise süles trepist ülesse, kus neiu otse voodisse asetas. Riided asetas ta toolile, ühinedes seejärel Taraga.

Tara ei viitsinud üldse end põrandalt üles ajada. Nathani poolt süllevõtmine oli meeldiv üllatus. Naine naeris ja võttis kätega ümber mehe kaela, et mugavam oleks. Pilk liikus natuke tumedamale laigule Nate´i kaelal ja kui nad lambist möödusid...."Nate, kuule, ma läksin vist natuke kaugele," tunnistas tüdruk naeratusega.

Nathan naeris ning tegi mõttes märkuse, et peab homme koolis kõrgema kraega särki kandma, kui ei soovi just uudishimulikke pilke saada. "Ai sind küll," vangutas Nate pead ning nihkus voodis neiule lähemale, võttes ta enda käte vahele. "Tahad ka väikest märki enda kaelale," turtsatas mees, puudutades huultega õrnalt Tara kaela.

"Vabandust," sõnas Tara ja naeris vaikselt. "Miks mitte," lisas naine kavala muigega. Peitepulk oli täitsa olemas ja ka sallid, aga teadmine, et "maasikas" on kaela peal tegi päeva kuidagi huvitavamaks.

"Ega sa selle eest ilmselt õppejõult paremat tagasisidet ei saa," muigas Nathan, tekitades neiu siidisele nahale ühe punase märgi. Vahepeal võis ju. "Tead, me peaks tegelikult magama jääma. Mis kell sa homme lähed?" uuris Nate, hoides silmi suletuna.

"Ei saa jah," vastas Tara ja nautis Nathani tähelepanu. "Peaks küll, aga homme algab esimene loeng kell pool kümme. Sa pead vist varem ärkama, jah?" küsis neidis üle. Või jäi esimene tund ära? Seda parem.

"Ma pean üheksaks minema," sõnas Nathan pärast lühikest vaikushetke, kus ta üritas enda tööplaani meelde tuletada. "Ma siis ei ärata sind hommikul ülesse. Lasen sul puhata," pakkus Nate tasasel häälel. Nad olid siiski kahekesi vaikses korteris ja pealegi nii lähestikku, ei olnud vaja enda häält kurnata.

"Ärata ikka," palus Tara vaikselt ja tundis, kuidas ta hakkas unenägude maale tagasi hõljuma. "Ilusaid unenägusid, kallis," lausus naine veel. Silmalaud vajusid juba iseenesest kinni ja mõtlemine muutus väga kergeks.

Nathan ei vastanud tüdruku soovi peale midagi, kuid jättis selle endale meelde. "Ilisaid unenägusid, kallis," kordas Nate tüdruku sõnu. Kohendanud kätt naise ümber, sulges ta enda silmad ning vajus samuti unne.

OT:Kõik?

OT: Ilmselt, sest hommikul ei ole midagi erilist vist teha nende vahel.