Ronk ja skorpion

Kui väikene jama Deedsiga välja arvata on Raven üllatavalt hästi hakkama saanud. Ta läbis viimaks võõrutusravi ning lõpetas enda diileriameti. Tüdrukul viskas lihtsalt üle kõik see jama, mille keskel ta pidi hommikust õhtuni olema. Ning tänu teatud inimestele õnnestus näitsikul välja saada, kuid nüüd osutades Brandonile teenet, on ta põhimõtteliselt tagasi sees. Ühe jalaga kindlasti. Püstolit pole Faye'le veel kuklasse surutud, kuid pussitada on ta saanud päris mitu korda, mis olid meeldetuletusteks hilinenud võlamaksete puhul või lihtsalt meeldetuletuseks.
Võtnud lonksu viskit, sulges Raven hetkeks silmad. Ta nautis alkoholi tekitatud petlikku soojust. "Mmmm.. I have my reasons. Pealegi ma olen suht kindel, et sa pole selline tõbras, kellena sa püüad ennast teistele näidata," kehitas Faye kergelt õlgu. Juhul kui mehel poleks seda tööd, sobiks pereisa amet talle suurepäraselt. Valge lippaiaga suur maja, mille ees on paar lillepeenart ning maja taga käsitsi ehitatud lastemänguväljak liivakasti ja puu otsas oleva majakesega.

Kõige lähemal oleks Brandon sellisele idüllilisele elule mõnda sellist maja ja aeda maha põletades. Ta ei teadnud, mis on hea elu. Detroit ei olnud Tree Hilli taolisest linnakesest, mis kui kärbsemust gloobusel, tulnud perekonnale helde ka siis, kui nad korralikult oma maksud ära maksid ja liiga kõvasti muusikat ei lasknud. Ta sai koolis küllalt peksa ja vanemad ei osanud midagi peale hakata. Kui jõudis kätte aeg, mil nad oleksid saanud midagi reaalselt teha, lasti tema isa maha. Sealt sai tema pere allakäik alguse ja Brandonil selle sees ei jäänud muud üle kui püüda omal jõul hakkama saada. Sellisena oli ta välja kukkunud... "Kui see nüüd oli kompliment..." mainis mees Ravenit silmitsedes. On's ta siis tõbras? He's just doing what he does best... "Ma lähen enne hauda kui lasen end issiks kutsuda." Mingis mõttes oli see naljana mõeldud, mingis mõttes täiesti surmtõsine lubadus. Papa Brandon. Tere hommikust.

Raven muigas kergelt, pöörates enda pruunid silmad Brandonilt baarile. Tüdruku põskedele ilmusid õrnad lohukesed, mis andsid neidisele omamoodi lapselikuma ja süütuma välimuse. Daddy's little girl - not. Pigem vanaisa pisikene printsess. Faye pärisvanemad olid tüdruku siiski hüljanud, jättes plika vanavanematele kasvatada. Selle tööga sai vanapaar tegelikult hästi hakkama. Lihtsalt Aaren suutis paari vale otsusega õige teeotsa maha magada ja sattuda vägagi valesse õhkkonda, mis viis ta nii põhja kui võimalik. Nüüd on näitsik õnneks leidnud tee, mida mööda sealt välja ronida ja õige teeots ülesse leida või lihtsalt uuristada üks käik, mille abil hüpata kõrval rajale.
"Papa Brandon ei kõla ju nii jubedalt. Issi Brandon ... so sweet," pöördusid Raveni sügavpruunid silmad tagasi mehele, võttes enda klaasist lonksu.

God damn it, woman. Justkui oleks Raven tema mõtteid lugenud. Brandon nõjatus ettepoole, läbilõikavate siniste silmade pilk neiule kinnitatud. "Mõnitad?" küsis ta kergelt silmi vidutades. Kuhugi hauda ei hakka ta praegu astuma, aga ilma lahinguta ei kavatse ta ka alla anda, eks. "Ma sulle teen siin issit," tegi mees kergelt ähvardavat häält, naerukurrud silmanurkades, kui ta end taas sirutas.

Raven muigas õrnalt ühe suupoolega, nõjatudes samuti ettepoole, sügavpruunid silmad mehe siniseid silmi jälgimas. "Võib-olla. Do you have a problem with that?" kallutas näitsik kergelt pead ühele küljele, tundes ennast hetkel vägagi enesekindlalt ja mugavalt. Eks nad ole mehega ka varem selliseid jõllitamismänge mänginud ning teadagi, kes on need võitnud. "And that sounds very dirty. Aga vähemalt suutsin ma sinult ühe kena paari naerukurre välja meelitada," turtsatas Aaren lõbusalt, lastes ennast uuesti mugavalt istuma. Tema pilk püsis hetke veel Brandonil, ennem kui pöördus baarile. See koht meenutas talle natukene Los Angelest ning ühte pubi, kus ta ikka õhtuti töötas. Puudu on ainult väga nappides rõivastes ettekandjad ning elav muusika.