Let's just start it over

Valentinipäeva ballist polnudki väga kaua aega möödas, kui Helena oma kitarriga noortekeskusesse oli tulnud ning bändiruumis lava serval istudes oma uue laulu jaoks selliseid rokilikumaid riffe juba harjutas. Ta teadis, et muusikuna tahab ta kindlasti pop rocki viljeleda ning hea oli näha, et YouTube'is nii palju vaatamisi on ning nendest järjest juurde tuleb...isegi, kui ta hetkel on veel aspiring musician. Selle pärast, mis ballil tema ja Colini sõbranna vahel juhtus, tundis tüdruk end halvasti, sest tegelikult ei olnud tõesti põhjust arvata, nagu lööks Selena Colinile külge. Kergelt ohanud, tegi Helena oma laulusõnade kaustikusse pooliku laulu juurde veel mõned märkmed ning alustas sama riffi uuesti. Ta riietus ka täna veidi teistsugusemalt kui tavaliselt, kandes kitsaid tumedaid teksapükse kõrge kontsaga saabastega. Seljas oli tal must varrukateta top ning selle peal musta-punase ruuduline pluus, mille hõlmad olid eest lahti. Neiu randme ümber oli must pärlitest käevõru ning tema küünedki olid lakitud mustaks. Huultel kandis ta punast huulepulka ning Helena pikad tumedad juuksed olid otstest kergelt lokki keeratud. Kuigi bändiruumi uks oli lahti ja sisse võis marssida ükskõik, kes, oli Helena hetkel siiski oma muusikale keskendunud.

Outfit:

SPOILER: Click to show

OT: Für Selena

Valentinipäeva ball lõppes Selena jaoks eriti huvitavalt, kui ta oli kokku põrganud enda vana tuttava ja hea sõbra Shane'ga, kellega sai päev lapsikult lõpuni saadetud ja uus vastu võetud. Tüübiga on nad alati nagu kaks pisikest lasteaiatatti, kes teevad kõike, mis pähe tuleb. Seega üpriski huvitav oli.
Täna hommikul pidi nätsik siiski varakult tõusma ning minema Red Bedroom Recordsisse, kus ta töötas enda uue laulu kallal, mis oli peaaegu valmis, et leida enda tee nende esimesele albumile. VersaEmerge on varem andnud välja küll paar üksikut singlit, tänu millele teatakse neid North-Carolinast kaugemalgi. Järgmised viis tundi veetis Lemon ühes toas, käies vaid paar korda väljas, et endale kohvi ja midagi süüa tuua. Selle aja sees jõudis tüdruk valmis põhimeloodia ning Blake abiga ka kitarrile mõeldud akordid. Näitsik on küll kunagi muusikakoolis kitarri ja klaverit õppinud, kuid keelpillid on pigem Jerry ala.
Õhtul leidis Selena enda tee aga Noortekeskusesse, kus ta käib vahel abiks. Kunagi ammu gümnaasiumi ajal oli ta õppinud psühholoogiat ning tänu sellele on ta täna abiks noortele mõeldud tugiprogrammis, kus on just need lapsed, kes kannatavad koduvägivalla all või on kaotanud ühe või mõlemad vanemad. Peale kahetunnise tugiprogrammi lõppu, jäi Sel veel majja, kasutades võimalust istuda pisikeses stuudios, et enda laul lõpuni kirjutada. Sõnu oli veel vähe. Leidnud ülesse õige ukse, avas ta selle, leides eest tuttava tüdruku.

outfit

Helenal polnud aga erilist muusikakooliharidust ja kitarri oli ta ka täiesti ise õppinud, see vilumuse kujunemine on olnud vaid aastate küsimus ning selleski aitasid neidu tavaliselt kitarriõpikud ja igasugused õppevideod, mida internetiavarustest võib leida. Praegu oli ta aga mitu tundi juba oma uue laulu viisi kallal töötanud ning tundus, et asi hakkas viimaks ilmet võtma ja saab lähiajal ehk valmiski. Kuulnud kellegi samme bändiruumi sisenemas, katkestas Helena kitarri mängimise ning tõstis pead, et vaadata, kes see tulija siis oli. Selge, Selena. Ta on õigel ajal ja õiges kohas. "Selena, kas ma saaksin sinuga rääkida?" kasutas Helena kohe võimalust. Nüüd saab siis vähemalt asjad selgeks räägitud ja ehk sõbralikumalt alustada.

Kuigi Selena käis aastaid muusikakoolis, alustades klaveriga, lõpetas ta selle siiski põhiliselt solistina, olles jätnud kõik muusikainstrumendid pooleli. Erinevalt Lemonist oli Blake palju korralikum ning lõpetas muusikakoolis klaveri, kitarri, trummid ja laulmise. Küllap sellepärast jääbki näitsikule bändis laulude kirjutamise ja leelotamise osa. Endamisi võib ta vaikselt küll tinistada ning mõnikord harva ka klaveri peal paari pala mängida või uue laulu jaoks põhja valmis kirjutada, kuid ta pole eriti meister sellel alal.
Lauljanna astus pisikese sammu tagasi, olles uuesti koridoris ning oli just edasi liikumas, kui Helena hääl pani ta peatuma. Enda pruunid silmad tagasi tüdrukule viinud, viskas Selena küsimust kuuldes kiire pilgu kellale. "Jahm, keegi ei keela sind," lausus Sel vaikselt, astudes uuetsi bändiruumi, sulgedes enda taga ukse.

Helena oli jällegi lapsest peale laulmisega tegelenud ning alates lasteaiast juba erinevatel lauluvõistlustel käinud. Nüüdki oli üks teda juba ootamas ja tüdruk kaalus ka mõtet see aasta American Idolisse minna. Kas või proovimagi. Kuulnud Selena vastust, viis ta oma hallikassinised silmad tüdrukule ja hingas hetkeks sügavalt. "Sellest, mis valentinipäeva ballil juhtus," alustas ta. "Ma tean, et see polnud minust kõige viisakam ja me ei alustanud kuigi sõbralikult, aga...tead, ma tahaks vabandada selle pärast. Mul ei olnud mingit põhjust nii käituda ja ma tõesti ei tea, mis mulle sisse läks," lausus neiu ning vaatas siis Selenale otsa, silmis täiesti tõsine pilk.

Sellisel juhul on neil kahel päris palju ühist. Selena alustas samuti vägagi noorelt laulmisega. Ta ei osalenud küll eriti lauluvõistlustel, kuid juba 14-aastasena hakkas tüdruk koos enda vennaga bändi tegema, olles algusest peale neile solistiks. Loomulikult pidi Sel neli aastat ootama, et nendega koos laval esineda, sest tema venna polnud lihtsalt nõus enda pisikest õde ära rikkuma. Vähemalt nii sõnastasid selle nõnda nende vanemad.
Kõndinud Helenale lähemale, toetas Sel ennast peagi vastu mingit posti, hoides enda silmi näitsikul. Ta noogutas õrnalt. "Pole midagi ... mingil põhjusel on mul selline mõju inimestele ... ma kipun olema liiga semulik iga inimesega, kellega ma kõnelusse satun ... ma arvan, et Jerry sõnastas vist seda selliselt ... igastahes no hard feelings," laiutas Lemon õrnal naeratusel käsi. Ta on juba sellega harjunud, et iga tüdruk vaatab teda kotkapilguga, kui näitsik satub mõne poisiga rääkima. Tavaline asi.

Tüdrukutel tundub tõesti midagi ühist olevat peale nende sarnaselt kõlavate nimedega. Esmapilgul võib neid nimesid kuuldes ilmselt arvata, et tegu on kaksikutega, kuigi see polnud kaugeltki mitte nii. Noh, kui neist just nii head sõbrannad ajaga ei saa, et nad ise end kaksikuteks nalja pärast nimetama hakkavad. Kuulnud, et Selena Helena vabandust aktsepteeris, tüdruk noogutas ning tema punased huuled kaardusid sõbralikuks naeratuseks. "Okei, tore teada," muigas Helena. "Igatahes meeldiks mulle su sõber olla, saangi rohkem Colini sõpru tundma õppida. Tema õega olen ma juba kohtunud ja mulle see tüdruk täitsa meeldib. Aga muidu...mis sind täna siia tõi?"

Peagi jäi Selena pikemaks ajaks seisma musta kergelt kulunud klaveri juurde, istudes selle taga olevale toolile, millel puudus seljatugi ning põhjaks oli ümmargune kerge lohuga iste, millega oli tore ennast keerutada. Sellistega sai lapsepõlves kõvasti nalja.
Helena sõnade peale naeratas Sel õrnalt, lükates klaveri klapi ülesse, silmitsedes musti ja valgeid klahve. Möödas oli juba aastaid, kui tüdruk ühe õige ja korraliku klahvpilli taga mängis. Süntesaator on olnud hale vari ja asendusallikas viimased kaks aastat. "Koduvägivalla all kannatavate laste tugirühm," lausus ta lühidalt. Juhul kui näitsikut huvitab, siis võib ta lähemalt küsida, aga praegu tahtis Helena otsest ja lihtsat vastust ning selle Lemon talle ka andis.

Klahvpille Helena aga mängida ei osanud, kui välja arvata mõni üksik lihtsam lastelaul, nagu näiteks Twinke, Twinkle Little Star või siis mingi suvakas meloodia, mis ka pigem klimberdamisena kõlas. Neiu sättis end väikse lava äärele rätsepaistesse ning võttis kitarri sülle, lastes hetke sõrmedega üle selle keelte. "Oota, räägi lähemalt," palus Helena, kui Selenalt vastuse sai. Mis laste tugirühm?

Õrnalt sõrmedega üle klahvide libistanud, tõi Selena kuuldavale õrna meloodia. Nii meeldiv oli jälle seda häält kuulda. Palju meeldivam kui süntesaatori oma. Kõlas tõeliselt ja puhtalt. Nagu päris.
"Ma võtsin keskkooli ajal nii koolis psühholoogia valikainet aasta kui ka avatud ülikooli raames kohalikus kõrgkoolis psühholoogia kursusi. Kuna mul on põhimõtteliselt psühholoogia bakalaureus käes ja VersaEmerge toetas koduvägivalla ning kas ühe või mõlema lapsevanema kaotanud lapsi, siis käin ma paar korda nädalas läbiviimas tugigrupi teraapiat kui nii öelda saab," seletas näitsik rahulikult. See oli paras uudis kõigile tema sõpradele ja eriti veel vennale, kes oli küll kergelt šokeeritud, kuid kiitis siiski selle mõtte heaks. Üllas eesmärk.

Helena kuulas hetkeks meloodiat, mida Selena klaveril mängis ja talle isegi meeldis see. Võiks kunagi kokkumängu proovida, võib-olla isegi kohe, kuna Helenal on kitarr ja sealsamas on klaver, mida Selena nähtavasti suurepäraselt mängida oskab. "See on väga lahe," sõnas neiu Selenat kuulates. "Ma lõpetan alles keskkooli, aga kui ma suudan muusikuna mingi läbilöögi teha, olen minagi heategevusele mõelnud," rääkis neiu. "Et jah, ülikool jääb see aasta ilmselt vahele, kuna ma tahan muusikaga tegeleda, aga samas ei taha ma ka Colinist väga palju eemal olla...või noh, ma tahan, et mul oleks tema jaoks ka ikka aega," Ülikooli minnes tuleks võib-olla väga pikalt noormehest eemal olla ja tal ei pruugigi noormehe jaoks siis aega olla ning see võis omakorda probleeme tekitada. "Pealegi ma ei teagi, mida ma seal ülikoolis üldse õppida tahaks. Selle koha pealt on täitsa tühi maa," lisas Helena."Aga kui juba heategevus, siis ma ilmselt toetaks vaeseid või kaaluks isegi kuskile katastroofipiirkonda vabatahtlikuks minemist," rääkis neiu. See vabatahtlikuks minemine kõlas alati põnevalt, kuigi sealgi on omad riskid.

Selena naeratas õrnalt, kui Helena mainis, et tema omamoodi heategevus on lahe. Millegi sellisega on näitsik alati tegeleda soovinud - kuna ta ise sündis suht rikkasse perre, omades turvalist ja mugavat elu, puutus ta sellegi poolest kokku inimestega, kellel polnud nii väga vedanud. Koos esialgse bändiga käisid nad tihti varjupaigas sööki jagamas ning aitasid kodututele puhtaid ja sooje riideid koguda. Nüüd kui nad on tuntumad, on heategevuslik eesmärk natukene lihtsam. Juba tookord TRIC'sis kogusid nad piletimüügist teenitud raha noortekeskuse ehituseks või noh ... selle algkapitaliks, kuigi suurema osa andis linn.
"Kuigi mu vanemad käisid pingsalt peale, et ma läheksin edasi ülikooli, ei andnud ma peale keskas kunagi pabereid sisse, vaid peale lõpetamist läksime kohe bändiga Ameerikat avastama ja head muusikat kirjutama. Viiekesi meie trummari vanas hipideaegses minibussis sündisid päris huvitavad palad," hakkas Sel kergelt naerma, kui ta meenutas vanu häid aegu. Juba keska ajal kuulus ta VersaEmergi, kuid ei esinenud kunagi nendega avalikult, vähemalt mitte ennem kui ta sai 18. Tüdruku ema oleks lihtsalt kreepsu saanud. Päris korralik närvivapustus tuli juba siis, kui neidis 16-aastaselt tuli koju enda esimese ninaneedi ja tätoveeringuga.

Helenagi vaesesse perre ei sündinud ja Fieldingud elasid üldse tegelikult päris hästi. Basseiniga uhke maja ja puha, kuigi neiu ise polnud tüüpiline rikas ja ärahellitatud plika. Noh, samas ei saa valida ju perekonda, kuhu sünnid ja võib-olla nii mõnigi võõras inimene võis Helenast just seda arvata, aga tüdrukul oli sellest täiesti savi. Kõigile ei saagi meeldida. Samas vabatahtlikuna mõnda aega töötamine tundus ahvatlev, aga see jääb ilmselt kuhugi kaugemasse tulevikku. "Aga millal sa siis ikkagi arvasid, et oleks tore nüüd ülikooli ka minna?" uuris Helena. Selena oli just maininud ju, et õppis psühholoogiat.

Selena puhul pole inimesed kunagi osanud arvata, et tüdruku vanemad on vägagi kõrgepalgalised kirurgid, teenides aastas sama palju kui tippfirmade juhid. Näitsik on alati käitunud vastupidiselt sellele, mida tema vanemate seisusest järeldatakse, milline tüdruk peaks olema. Küllap sellepärast jäid paljud pikkade nägudega, kui tuli jutuks, et Seli vanemad on rikkurid. Miski Lemoni olekus, riietuses ega asjades ei väitnud sedasi. Seega polnud ka tema mingi ära hellitatud jõmpsikas. Kuigi tal oli alati kõik olemas ja ta sai alati mida tahtis. "Keskkooli alguses ... tänu enda ema tutvustele sain koha õhtuses ülikoolis ning sain psühholoogiat õppida ... ma armastan seda alati tänaseni, kuid olen siiski arvamusel, et ma sobin enda bändi keskele rohkem ning kunagi pole liiga hilja uuesti prooivida, kui peaks huvi ja vajadus tekkima. Osad inimesed lähevad ülikooli ka peale 40. eluaastat," kehitas ta õrnalt õlgu. Hetkel ei olnud Selenal küll tahtmist ülikooli minna.

Ka Helena isa oli kirurg ja tüdruku vend õppis hetkel New Yorgis samuti arstiteadust. Arvatavasti ka tulevane kirurg. Tüdruku ema oli aga koduperenaine ja neiu vanemad ei olnud arvamusel, et nende lapsed peaksid nende jälgedes käima, seega ei surunud nad neile midagi peale. Tehku, mis tahavad, peaasi, et nad õnnelikud oleks. Kui Samuel tahtis arstiks õppida - õppigu, kui Helena tahtis muusikat teha - tehku! "Psühholoogia on iseenesest huvitav," sõnas Helena. "Aga seal on nii palju seda kuiva teooriat ja ilmselt veel rohkem tuupimist." Hea muidugi, et kellelegi meeldis ka. "Ma võtsin psühholoogiat eelmisel aastal valikainena. See Freudi teema oli päris äge isegi, aga see arengupsühholoogia...võimatu," rääkis tüdruk.