You need some sugar in your gas tank!

Emily oli järjekordselt Thomase juures, see oli juba harjumuseks saanud, et ta veetis mõned ööd mehe korteris, naisel olid isegi osad enda riided ja hügieenitarbed Thomase eluruumides endale koha leidnud. Lõpetanud õhtusöögiga, teadis Emily, et ta peab kiirelt kontrolltöö meili peale saatma, et see hommikul koolis välja printida. Naine istus mehe voodi peal rätsepaistes ning küsis Thomaselt: "Mis täna õhtul teeme, vaatame seriaali edasi, istume kodus või lähme välja?" Emily kandis praegu siniseid liibuvaid teksaseid ja lohvakat valget suurt kampsunit, mis paljastas ühe õla. Koolis nägi ta palju ametlikum välja, kodus ei viitsinud ta nii palju pingutada.
OT:Thomas

Tjah, Emilyga oli neil üht-teist juba arenema hakanud ning Thomas leidis end aeg-ajalt mõtlemas selle üle, kas teha koguni naisele ettepanek hakata koos elama. Siis oli ta iga kord endale mõttes väitnud, et on veel liiga vara päriselt kodu mängima hakata. Thomasele meeldis rohkem poissmehe elustiil. Polnud vaja mingit abielu ega lapsi. Vähemalt mitte enne 30. eluaastat, aga sinnani oli mõni aasta aega. "Mulle meeldiks tänane õhtu kodus veeta, kui sul midagi selle vastu pole. Telliks näiteks pitsat ja vaataks su lemmiksarja või siis otsiks mõne filmi," vastas Thomas naise küsimusele ning liikus voodi juurde, võttes naise kõrval istet. Pärast seda juhtumit Janisega oli mees hakanud väljas õhtustamist eneselegi tunnistamata vältima.

Emily võttis töö lahti, mis ta oli enne õhtusööki valmis saanud ja saatis selle nüüd iseendale. Naine märkas, et talle oli saadetud kiri GC uuedusest. Nojah, Emily klõpsas kohal, kust sai niiöelda tellida uuendusi. "Ma ausõna ei saa aru, miks juhtkond selle saidiga ei tegutse. Ikka veel postitavad nad inimeste eraasju siia. Pealegi ma ei saa aru, kuidas see tüdruk suudab igal pool olla," rääkis Emily, kerides aeglaselt alla. Ta lasi silmadega alati jutust üle, et kui asi peaks ikka väga käest minema, siis hakkab ta ise juhtkonnas kõvemat häält tegema. Mis saab siis, kui mõnel õpilasel saab kõrini ja ta teeb enda suhtes midagi äärmiselt hävituslikku? "Film kõlab suurepäraselt," lisas Emy õrna naeratusega.

Kui Emily hakkas mingist saidist rääkima, mis väidetavalt kajastas inimeste eraelu, pidi ta natuke naise sõnade üle mõtlema, enne kui taipas, et tegemist on GC-ga. Oli nüüd seda ka veel vaja? "Ee... milleks seda jama ikka lugeda. Ma kahtlen, kas kõik sealt kirjutatust üldse tegelikult on toimunud," rääkis Thomas, üritades varjata enda ärevust. Seal oli ju ometi midagi tema kohta? Ei saanud lihtsalt olla. Mida neil olekski seal kirjutada? Istusid korra baaris ja oligi kõik. Edasise kohta ei tohiks keegi midagi teada... "Pane see parem kinni ja teeme kohe midagi palju põnevamat. Mul on siin mitu uut DVD-plaati," pakkus mees, näol väheke lootusrikkam ilme.

"Põhiliselt selleks, et ühtki õpilast ei aetaks enesetapu äärele?" pakkus Emily välja. Siiani oli Emy meelest räägitud seal päris karmi tõde, mis oleks võinud inimeste enda teada jääda. "Kohe, ma lasen kiirelt üle," noogutas Emy ja andis mehele põsemusi. Ta tahtis lihtsalt kiirelt selle silmadega üle lasta, naine arvas, et peaks sellest veel Kalephi ja Robertiga rääkima, mida nemad arvavad. Emily oli kindel, et kumbki ei kiida saiti heaks, mis võtab teiste eraelu kallal.

"Ma ei usu, et seal midagi nii hullu on, mis võiks kellegi enesetapuni viia," arvas Thomas. Tema polnud muidugi eriline Gossip Gorneri lugeja, kuna see oli põhiliselt mõeldud noorte lõbustamiseks - nende tegevused aga ei pakkunud Thomasele huvi. Kui Emily ei tahtnud ikka lugemist lõpetada, ei öelnud mees rohkem midagi, vaid suunas pilgu hoopis mujale. Ta oli endiselt täiesti kindel, et seal pole temast mitte sõnagi. Suudaks ta nüüd ainult ise selle vahejuhtumi peast visata, oleks tore.

"Oota, just läks põnevaks, räägitakse füüsikaõpetajast. Mis luukered sul siis kapis on?" küsis naine muigega, nähes ainult pealkirja. Lugenud edasi, pühiti naeratus kiirelt näolt. Green Poison Bar? Janis? Flirt? Suudlus? Taksosõit? "Oled jätnud mulle midagi rääkimata?" küsis Emily külmalt, tõugates sülearvuti Thomase sülle. Ta tõusis voodi pealt ning ristas käed rinnal, rääkigu kohe või vaikigu igavesti. Emily tundis, kuidas pea huugab ja süda peksab pisut kiiremini. Mõistus käskis Thomase ära kuulata. Ehk oli see liialdatus. Süda karjus, et kõik on tõsi ja Thomas ongi üks järjekordne siga, kes ei oska kedagi ega midagi hoida.

Thomase südamest käis justkui mingi jõnks läbi, kui Emily teatas, et seal räägitakse midagi temast. Ei saanud võimalik olla! Kui ta naiselt sülearvuti sai, libistas mees silmadega üle ridade, mida Emily oli ennist lugenud. Ja seal see oligi.. Mida ta nüüd Emilyle ütleb? Valetada polnud mõtet, kuna kõik oli juba niikuinii selgemast selgem. Ohates lükkas Thomas sülearvutile kaane peale ning pani selle siis käest ära. "See oli üks suur viga..." alustas Thomas, tõustes ka ise püsti. "Ma jõin liiga palju ning üks minu õpilastest juhtus olema seal. Ta kasutas mu olukorda ära, hakates minuga flirtima... Ma tean, et see pole mingi õigustus, aga ei oska midagi muud öelda... Mul on kahju."

Emily kuulas Thomase sõnu, mille mõte ei tahtnud naisele kohale jõuda. Reaalsus virutas sel korral ikka täie pauguga. "Sul on kahju? Ma ei suuda uskuda, et ma raiskasin enda aega kellegi sellise peale, kes täis peaga läheb õpilasi kabistama," sisistas Emily. Ta võttis enda käekoti voodi kõrvalt ja tõmbas lahti ühe sahtli, kus olid ta osad riided. Naine toppis mõned esemed sinna sisse, aga siiski jäid osad riided üle. Emily kallas jälle kõik välja, otsis käekotist kilekoti ning pani riided sinna. Veider, kõik mõnekuune elu mahtus ära ühte kilekotti. Pisarad jooksid üle naise näo ja Emily teadis, et kui ta nendele järgi annab, ei suuda ta enne paari tundi lahkuda. Lihtsam oli praegu kõik endasse tõmmata ja hiljem enda korteris kõik emotsioonid välja lasta. Naine tormas vannituppa, kust ta enda asjad käekotti viskas. Noh, tegelikult jäi midagi vist veel riiulile, aga Emy tahtis kaduda siit kohast kus kurat. Pagan, kuidas ta koju saab? Auto oli ju kodus. See mõte naelutas naise hetkeks vannituppa. Kurgus pitsitas ja raske oli hingata. Küll ta ka selle üle elab.

Thomasel oli valus neid sõnu kuulda, kuna ta hoolis Emilyst ega tahtnud, et naine kannatama peaks. Kuidagi aga suutis ta kõik hea ära rikkuda ning olematusse hajutada... Vaikides jälgis Thomas naist, kes hakkas oma riideid kokku kuhjama ja kotti toppima. Kui naine aga vannituppa kadus, otsustas Thomas talle järele minna ja proovida veel Emilyga rääkida, kuigi ta ei uskunud, et see enam midagi muudaks. Vedas tal, et naine polnud ust lukku keeranud. "See oli mu elu suurim viga. Kui ma saaks, rändaksin ajas tagasi ning jätaksin selle lolluse tegemata, aga kahjuks selline võimalus puudub," rääkis mees, kui oli vannituppa sisse astunud. "Ma ei tahtnud sulle haiget teha. Ausõna, ei tahtnud," jätkas ta vaiksel toonil. Loodetavasti naine lööb teda või midagi - ka see tekitaks parema tunde kui teda sellisena vaadata... pisarates ja õnnetuna, kui vaid mõnda aega tagasi olid nad koos naernud.

Emily isegi ei vaadanud Thomase poole. Ta ei suutnud selle mehe nägu enam näha. "Sa ootad, et ma ütleksin "kõik on korras, lepime ära"?" ei suutnud naine uskuda kuuldut. "Ma loodan, et sa oled nüüd õnnelik. Said enda õpilast...Ma ei saa sellestki aru, kuidas saab isegi purjus peaga enda õpilasega magada. Miks sa üldse ennast nii täis jõid? Ei, ma ei taha teada...Ma tõesti lootsin, et ometi kohtusin ühe ausa ja hooliva inimesega, ilmselgelt ma eksisin," rääkis Emy külmalt. Ta oleks tahtnud ühe paremsirge kirja panna, aga mis kasu sellest on? "Palun telli mulle takso. See on viimane asi, mida ma sinult tahan. Kui sa leiad veel mõne minu asja siis...Ma ei tea, põleta ära või viska minema," lausus Emily, tõmmates kampsunivarrukaga üle näo ja silmade. Nüüd olid valgel kampsunil mustad jäljed. Naine vaatas peeglisse ning tõmbas silmade alt sõrmedega üle, vähene ripsmetušs oli jälle korda tehtud, kuigi pisarad jooksid edasi. Emily võttis enda kotid ning ootas, et Thomas end liigutas, ta ei tahtnud seda siga enam puudutadagi. "Oleksid võinud olla piisavalt mees ja öelda ise," lisas veel Emily pettunult.

"Ei, ma ei ootagi sinult midagi sellist," raputas Thomas pead. Liialt naiivne oleks loota, et Emily talle nüüd sellise tembu kohe andestab. Pole üldse kindel, et ta kunagi seda teha võiks... Reetmine on midagi sellist, mida tavaliselt ei unustata. Just seda aga Thomas tegigi. Purjus või mitte - sellisele teole puudus õigustus. "Ma ei tunne oma teo üle uhkust. Otse vastupidi... Soovin, et seda poleks kunagi juhtunud, kuid ma ei saa seda enam muuta," jätkas mees, pilk suunatud akna poole. Ka tema ei saanud praegu Emilyle otsa vaadata. Kui naine mainis taksot, liikus Thomase käsi juba püksitasku suunas, kuid ometi mõtles ta ümber. Ei, ta ei kavatsenud naist veel minema lasta. "Ma ei taha, et sa läheksid, enne kui sa pole mind lõpuni kuulanud," lausus ta kindlalt. Kui aga naine talle rääkimata jätmist ette heitis, tundis Thomas end veelgi halvemini. "Ma ei saanud sulle veel sellest rääkida, kuna olin alles ise kõike seedimas. Aga ma oleksin seda teinud. Omal ajal," sõnas mees, teades, et need sõnad on nagu hane selga vesi. Samas ei saanud neid nagu ütlemata ka jätta.

"Ei saa jah," nõustus Emily muutmise koha pealt. Ta näris õrnalt alahuult, mis oli lollakas harjumus, mille käivitas alati närveerimine. "Mida siin enam kuulata? Sa magasid enda õpilasega. Kõik. Ma ei usu, et kool ka oskaks seda väga teisiti tõlgendada. Palju õnne," lausus Emy. Varem ta sellele ei mõelnudki, et Thomas üsna kindlalt vallandatakse. Mis kool ikka hoiab õpetajat alles, kes on astunud vahekorda enda õpilasega. Noh, Thomase mure, Emily ei tahtnud mehest hoolida, kuigi alateadvus tegi seda siiani. "Sul on viis minutit. Selgita, kui tahad," kukutas naine kotid põrandale. Ta rebis endale vetsupaberit, et nuusata nina ning viskas selle prügikasti. Emily mudis närviliselt enda sõrmi, soovides siit lahkuda.

Oh, vähemalt üks asigi, milles Emily temaga nõustus. See muidugi ei tähendanud, et naine nüüd kohe leebuma peaks. "Ma tean isegi, et poleks pidanud seda tegema, kuid nüüd on juba lootusetult hilja kahetseda. Aga sulle teadmiseks: minu ja selle kõnealuse õpilase vahel ei ole mitte midagi," jätkas Thomas, pilk suunatud naisele. "Ja kui jäängi enda tööst ilma, siis leian uue. Elu läheb edasi," sõnas mees rahulikul toonil. Tree Hillist ta küll nüüd selle jama pärast lahkuma ei hakka. Kui mõni seda loodab, siis liiga naiivne lootus. Midagi kriminaalkorras karistatavat ta ju ei teinud - mõlemad asjaosalised on täiskasvanud. "Ma tahtsin lihtsalt öelda, et see, mis juhtus, jääb esimeseks ja viimaseks korraks. Ma pole sellest neiust huvitatud. Ainus naine, kellega ma tahan koos olla, oled sina."

"On näha jah, et ei ole midagi, kui te...Issand, te olite siin samas voodis," mõtles naine ning ta oli kindel, et ei suuda õpilast iialgi sama pilguga vaadata. Õnneks läheb ta kevadel ära. Emily hingas sügavalt sisse, ta ei uskunud Thomase sõnu. "Well, ilmselgelt sa valetad," ütles naine külmalt. "Telli mulle takso," lausus Emily järgmisena. Ta tupsutas varrukaga nägu ja hakkas endagi üllatuseks natuke rahunema. Nojah, kodus istus ta ilmselt mitu päeva voodis ja vaatas vaimukaid seriaale, et mõtted eemale saada.