Õppimas

Matemaatika pole kunagi olnud Laureni tugev külg. Nüüd oligi ta ennast raamatukokku vedanud, et mõned õpetlikud raamatud võtta ning siin veidike õppida. Ta otsis riiulilt endale kolm paksu matemaatikat täis raamatut ning vedas need tühja laua juurde. Tavaliselt ei käinud tüdruk raamatukogus õppimas, sest tal polnud selleks aega ja siin õppides tekib tunne nagu oleksid nohik. Ta avas enda ära soditud matemaatikavihiku ning raamatu, et leida vastus ühele neist sajast ülesandest, mida ta ei osanud lahendada.


Välimus

Carmel jalutas raamatukogu riiulite vahel, otsides materjali enda bioloogia referaadi jaoks. Selle tegemiseks oli veel küll aega, aga talle ei meeldinu asju viimasele minutile jätta. Vaatamata sellele, et ta pidevalt pidutses ja lisaks veel kisakooris käis, olid tema hinded alati korras olnud. Mitte küll kõige paremad, aga siiski positiivsed. Carmel registreeris just enda kolm raamatut ära ja oli valmis lahkuma, kui ta äkitselt lugemissaalis Laurenit märkas. Tema näole ilmus sõbralik naeratus, kui ta ukse asemel suuna sinna võttis. "Hey, sind siin vist väga tihti just näha ei ole," muigas tüdruk ning istus tüdruku juurde.

Välimus

Christabel oli süvenenud matemaatikasse või vähemalt ta üritas täielikult süveneda. Ta ehmus kerge kõnetamise peale ning tõstis raamatust pilgu tüdrukule, "Hei," Lauren naeratas Carmelile sõbralikult, "ainult hädaolukordadel," ja nüüd oli väga suur hädaolukord. Ta pidi oma matemaatika hinde parandama, et kõik ta hinded piisavalt head oleks.

Carmel asetas enda välja valitud raamatud lauale ning uuris, millega sõbranna üldse tegeleb. Matemaatika oli vist esimene aine, millega õpilased alati tutori pidid võtma. "Ja selleks hädaolukorraks on...? Aines läbikukkumine? Tutori juurde saatmine või Kisakoorist eemaldamine?" küsis tüdruk, lükates juuksesalgu enda näolt kõrva taha. Ta teadis, et Ravensitele oli enamasti kõige paremaks motivaatoriks ähvardamine võistkonnast eemaldamisega.

"Matemaatika, ma olen täielik juhmard selles," Lauren ohkas raskelt ning võttis teise raamatu ning avas selle kuskilt keskelt. "Ma ei taha endale ka tutorit võtta kuna siis tunduks ma eriti rumal," tüdrukul oli alati selline arvamus olnu juba väikesest peale.

"Ei ole sa mingi juhmard. Ma arvan, et asi on pigem selles, et sul kulub aeg kõigele muule kui õppimisele nagu enamustel," lükkas Carmel Laureni lause ümber. Ja ilmselt vastas see lause ka mingil määral tõele. "Ma arvan, et sa tunduksid pigem siis rumal, kui sa enda aine läbi kukud," sõnas tüdruk kindlameelselt.

"Sul on õigus," Lauren naeratas sõbralikult, "eks ma siis mingipäev otsin mõne toreda tutori, kes mind õpetab." Ta lükkas silmadele vajunud juuksed eest ning vaatas Carmeli poole, "millal meil trenn on?"

Carmel muigas kavalalt ning hakkas siis kergelt naerma, "ma soovitan sulle Jasonit - kuum ja tark, mis tähendab, et kaks ühes," sõnas ta lõbusalt. Ega ta muidugi otseselt ei mõelnud, et Lauren võtab tutori selleks, et endale poissi sebida. "Homme pärast kooli. Vaatame üle, kes see aasta tiimis on ja alustame uute kavadega," sõnas Car, "ma arvan, et ei ole mõtet kohe hullu tambiga pihta hakata," lisas ta mõtlikult.

"Oh väga tore," tüdruk kergitas korraks kulme ning turtsatas korraks naerda, "see on päris hea mõte," ta pani mõlemad raamatud kinni ning silmitses hetkeks oma vihikut.

Carmel noogutas ning vaatas, kuidas tüdruk enda raamatud sulges. "Kas õppimisaeg saigi läbi?" küsis ta muiates. "Või liikus Jason su mõtetesse ja sa ei suuda enam matemaatikasse süveneda?" tögas sõbranna. Sama oli ta võibolla ise Laurenil mõtted õppimisest mujale viinud.

"Ma usun küll," ta naeratas sõbralikult. "Ei mitte seda, mis ma ikka punnitan kui ei oska. Parem õpin kunagi koos targa inimesega," tavaliselt nii kergesti Lauren alla ei andnud. "Ja mu kõht nõuab sööki," tüdruk pani oma käe koriseva kõhu peale.

"Väga hea mõte," noogutas Carmel heakskiitvalt, näol sõbralik naeratus. "Kui sul midagi kompanii vastu ei ole siis ma ühineksin sinuga. Muidugi oleneb kuhu sa üldse sööma tahad minna," haaras näitsik plaanist kinni. Miks veeta aega üksi, kui sul on keegi, kellega koos aega veeta. "Ma võin sulle välja teha, selle suurepärase püüdluse eest matemaatikat õppida," turtsatas Car.

"Muidugi ei ole midagi vastu," seltskonna vastu polnud kunagi tüdrukul midagi, "ma ei tea veel, äkki sa tead mõnda head kohta?" ta ajas ennast lauast püsti ning surus oma matemaatikavihiku kotti. "See oleks sinust väga armas, aga täna peaks vist mina hoopis välja tegema," Lauren naeratas sõbralik. Carmel oli ju talle Jasonit soovitanud ning nüüd peaks Lauren teda millegiga tänama.

"Nice. Siit mõne tänava vahe kaugusel on üks üsna mõnus restoran," pakkus Carmel hetke pärast. Pealegi oli see koht alles hiljuti avatud ja seega vajas see nagu nii uusi kliente, et Tree Hilli püsima jääda. "Tõesti või?" küsis näitsik imestunult, kuid kehitas siis õlgu, "kui sa just nii ütled," sõnas ta kui samuti püsti tõusis ning enda kolm raamatut kätte võttis.

"Lähme," Lauren naeratas sõbralikult. "Kui piinlik," tüdruk surus oma käe kõhule, kui see tegi kohtavat häält. Teinekord ei tasu lõunasööki vahele jätta ja veel eriti siis, kui sa pead raamatukokku tulema õppima.