Give me back my moral support

OT: Thomas

Tema ja füüsikaõpetaja kohta käiv nupuke GC-s tekitas koolis päris korraliku möllu. Esiteks kutsuti ta direktsiooni aru andma - Lafferty oli ka seal -, kus ta kinnitas sinisilmselt, et sellega, mida sotsiaalvõrgustiku klatšiveerus (mille omaniku ta elusalt nülgida tahtis) kirjeldati, nende kokkusaamine piirduski ja kõik, mida Thomas rääkis, juhtuski nii. Sellega suutis Janis küll juhtkonna luubid endalt vähemalt mõneks ajaks ära pöörata, kuid koolikaaslased ei tahtnud seda kohe kindlasti nii jätta. Teda hakati litsiks sõimama - veel rohkem kui varem - ja kuigi ta neile vastu nähvis, ei muutnud see midagi. Kordki näis olukord tema vastu olevat - neil oli raudne mõõk, millega tema puidust kilbi vastu lajatada, püüdku ta oma puitmõõgaga neid torkida. Jah, koolis ning ka Deirdre ette ilmudes hoidis neiu pea püsti ja hambad irevil, kuid kui lähenes tema venna sünniaastapäev, tundis Jan, kuidas äng üha rohkem üle võtab. Vastaval aprillikuu päeval ostis (!) neidis lillepoest ilusa kimbu lilli ja valge kalmuküünla ning suundus surnuaiale. Peatunud õige haua juures, pani Serena kimbu hauakivi juurde, millesse olid raiutud tema venna nimi ja eluaastad, süütas küünla kodust kaasa võetud tikkudega ning ajas end taas sirgu, tunnistades vaikides Theo nime. Kuigi sellest oli möödas kuus aastat, oli tal endiselt meeles see päev, mil ta koolist koju jõudis ja Theo lae all rippus, ning pisarad tükkisid vägisi näitsiku silmadesse, kui ta nuukseid alla surus. Nii raske oli ilma vennata... Theo oli teda alati toetanud, kui ta abi vajas...

SPOILER: Click to show

teksad ja mantel ka

Ega Thomaselgi praegu kergem ei olnud. Direktsioonile sai üks muinasjutt kokku räägitud, mida nad ilmselt uskuma jäid, kuna vastasel juhul oleks mees juba oma töökohast ilma. Küll aga ei paistnud ükski mehe õpilastest uskuvat, et tema ning Janise vahel pärast baari rohkem midagi ei toimunud. Sosistati ja itsitati ikka, kuid Thomas ei teinud sellest enam välja ja teeskles, et need sõnad talle ei mõju. Nii oli tal lihtsam koolipäev lõpuni kannatada. Kolleegid olid võrreldes õpilastega palju mõistvamad. Küll aga olid mehel Emilyga suhted korrast ära, sest naine vältis teda ega tahtnud Thomasega rääkida. Mis seal siis ikka, sundida ta naist ju ei saanud. Võis ainult loota, et ühel hetkel, kui see lugu juba enam-vähem unustatud saab, peavad nad Emilyga pika ja põhjaliku vestluse maha.
Ühel päeval aprilli alguses tuli Thomasele meelde, et ta pole juba pikka aega surnuaias käinud, kuhu ta muidu ikka aeg-ajalt sattus. Thomase vanaisa oli surnud mõned aastad tagasi, kuid mehe eluajal olid nad alati hästi läbi saanud. Kui Thomas veel väike oli, veetsid nad koos koos palju aega. Neid vanu aegu meenutades jõudis Thomas otsusele, et külastab vähemalt tänagi oma vanaisa hauda, sest homme võivad tal juba muud mõtted peas olla.
Jalutuskäik surnuaiale võttis aega alla viieteistkümne minuti, kuna Thomas ei elanud sellest kuigi kaugel. Ühest tee peale jäävast poest oli ta ostnud ka mõned kollakate õitega lilled. Jõudnud haua juurde, kükitas mees maha ning asetas lilled vaasi, mis seisis hauakivi ees, kuhu oli kirjutatud vanaisa nimi ning sünni- ja surmaaeg. Mees ei märganudki, et vaid mõned meetrid eemal asuval hauaplatsil seisis Janis...

...luriseva ninaga Janis. Aga täna pidi olema tema venna sünnipäev ja see oli tema päev. Vesistavat õde poleks küll vaja. Nuusanud nina raevukalt tühjaks, toppis neiu taskuräti, mille oli mantli taskust võtnud, uuesti taskusse tagasi, sundides nuukseid vaiki. "Palju õnne, Theo," alustas ta, püüdes paremat nägu teha ja ette kujutada, et räägib inimese, mitte tumehalli hauakiviga. "Sa saad täna 23-aastaseks..." Pilt tema venna elutust kehast püsis oma kohal ja Jan hõõrus silmi, et seda kaotada. "Mul läheb koolis... nii ja naa... Natuke raske on, aga ma saan hakkama..." Valetada on inetu. "Deirdre saadab tervisi ja... ma ei jõua enam..." Näitsiku põlved andsid järele ja ta vajus haua ette põlvili, lastes pisaratel voolata. See oli traditsiooniks saamas - ta käis igal aastal venna sünniaastapäeval siin ja nuttis end tühjaks, et tühja ja õela kestana taas oma igapäevaellu naasta. Mis tal muud üle jäi, teiste ees nutta ei saanud.

Thomas oli mõned minutid samas asendis kükitanud ja sõnatult oma vanaisa hauakivi põrnitsenud, kui tema kõrvu kostus äkki kellegi hääl, mis tuli üsnagi lähedalt. Pööranud hetkeks pead, märkas ta tuttavat kogu paar hauda edasi. Ei läinud üldse kaua aega, et Thomasele jõuaks kohale, kellega tegemist oli. Janis... Kuna tüdruk tundus olevat rohkemat kui lihtsalt kurb - Thomas ei leidnud selle vaatepildi jaoks õiget sõna -, otsustas mees astuda need paar sammu ning Janise juurde minna, et temaga natuke rääkida, sest neidise praegune seisund tegi talle muret. Lahkunud vanaisa haualt, kõndis mees mõned meetrid edasi, peatudes haua juures, kus näitsik põlvitas. "Hei," sõnas mees vaikselt tervituseks, oskamata midagi targemat öelda või teha.

Janis reaalselt võpatas, kui kellegi häält kuulis, ja vaatas üles, et hääle omanikku tuvastada. Tundnud ära selle õpetaja, kelle nimi viimastel päevadel koolis kõigi keelel oli, äigas neiu esiti käega ja seejärel taskust õngitsetud taskurätikuga üle näo, hõõrudes oma meiki tahtmatult laiali. Ajanud end püsti, kloppis neidis püksipõlved puhtaks, vaatamata mehe poole, ja tegi seda alles siis, kui oli nüüd määrdunud taskurätti veel korra nina nuusanud. "Hei jah," sai ta lõpuks öeldud. Kui palju mees kuulnud oli? Mis vahet seal oli? Aga kui palju ta ikkagi kuulis? Ta jättis endast siin hauaserval ulgudes kindlasti narri mulje...

Thomas ei teadnud esialgu, mida ta nüüd ütlema peaks. Lihtsalt minema jalutada ta ei tahtnud, aga midagi, mis võiks neidist lohutada, mees öelda ei osanud. Ja kohe kindlasti ei tormaks ta Janist kallistama, mida mõni ehk sarnases olukorras teeks. Ikka veel midagi ütlemata, suunas mees pilgu hauakivile, mille juures neidis ennist pisaraid valanud oli. Nime järgi võis aru saada, et seal lebas keegi neidise sugulastest, ilmselt vend. "Ta oli su vend?" tõi Thomas kuuldavale küsimuse, mis tal mõtteis mõlkus. Mehel oli aega kuulata, kui Janis peaks tahtma temaga rääkida, aga kui mitte, võib Lafferty ka jalga lasta. Ta ei teadnudki, kumb variant praegu parem oleks.

Kes tormaks teda kallistama peale Deirdre? Mitte keegi. Iseend ju kallistada ei saa. Normaalselt. Kui õpetaja talle küsimuse esitas, noogutas Janis taas maha vaadates. "Täna on tema sünniaastapäev," lausus neiu, hakkides sõnu nuuksatustega, mis endiselt vägisi esile tükkisid. "Ta saaks 23..." Ja oleks oma eluga ilmselt midagi tarka ette võtnud, sest ta mäletas oma venda kui loomingulist ja hella inimest, kellele meeldis klassikaline muusika ja kes teda alati kaisutas, kui ta haiget sai. Selle mõtte peale immitsesid pisarad taas Jani silmadesse, mida ta kohe tupsutama asus, aga peale ei jäänud, ning ühtäkki, ilma mõtlemata, surus end Thomase vastu. Ta tahtis lähedust ja see omaalgatuslik lähedustunne tegi olemist pisut kergemaks.

Thomas oli liiga üllatunud, et midagi öelda, kui neidis end järsku vastu teda surus. Mida see siis nüüd tähendama pidi? Thomas oli ju lubanud nii kooli juhtkonnale kui ka iseendale, et ei lase millelgi sellisel enam uuesti juhtuda. Küll aga ei tõuganud ta Janist endast eemale. Tüdruk näis nii murtud, et Thomas poleks lihtsalt saanud sedasi käituda. "Ma mõistan sinu kurbust, kuid mõtle sellele, et ta ei tahaks sind sellisena näha," oli Thomas üsna kindel. Selle jutu põhjal, mida Janis rääkis, tundusid nad olevat lähedased. Loomulikult on temagi kaotanud lähedasi inimesi ja teab, mis tunne see on. Ajapikku läheb küll kergemaks, aga kellegi kaotusest täielikult üle saada on väga raske - võib-olla isegi võimatu.

Jah, ka tema sai aru, et nii ei tohtinud, aga millal olid teda mingid reeglid või ühiskonnanormid kõigutanud? Fuck the system! Kuulnud aga Thomase sõnu, sai Janis hoopis uudse vaatenurga - sellele polnudki ta varem mõelnud... Theo ei tahaks teda siin sellisena näha, leinamas ja minevikku klammerdumas... Theo tahaks teda näha edasi liikumas, mälestustest üle olemas. Tõmbunud mehest pisut eemale, pühkis neiu silmi veel korra, pomisedes: "Vabandust." Vabandust mitte selle pärast, et ta hoolimata äsja koolis toimunud ülekuulamiste ajal kehtestatud vetost mehe külje alla puges, vaid vabandust, et ta oma määrdunud näoga Thomase riideid ründas. See, et seda väikest vahejuhtumit kindlasti GC-s kajastatakse, teda ei kõigutanud.

Thomas ei teinud märkamagi oma riideid, mis nüüd suure tõenäosusega enam samasugused välja ei näe, nagu nad olid siis, kui mees surnuaeda saabus. Tema uskus, et selle vabanduse all mõtles Janis mehe embusesse pugemist. Kohe kindlasti ei oleks tohtinud midagi sellist toimuda, aga nüüd oli järjekordselt juba liiga hilja, et midagi olematuks muuta. Kas nende tänasest kohtumisest siin Gossip Cornerisse ka mingi nupuke tekib, näitab vaid aeg. Ei tundunud küll väga tõenäoline, et keegi neid surnuaial piiluda võiks, kuid selle väikelinna juures ei suutnud Thomast enam miski üllatada. "Eeh... tahad äkki mulle enda vennast rääkida? Öeldakse ju, et jagatud mure on pool muret," pakkus Thomas, kuigi ei teadnud isegi, miks ta seda ütles. Ei saanud ju ometi Janist siia sellisena jätta? Ta pidi üritama midagigi teha.

Raudselt oli kogu Tree Hill mingeid lutikaid ja salakaameraid täis lükitud, kuidas muidu see Gossip Corneri autor oma info kokku korjas... Kuulnud Thomase sõnu, üllatus Janis pisut - ausalt öeldes oli ta oodanud, et mees jätab nüüd hüvasti ja läheb ära, et, ei tea, oma mainet päästa või midagi, et mitte anda GCsse rohkem mahla juurde. Ta oli üllatunud, et keegi üldse huvi tundis, mida tema mõelda või tunda võis - talle oli mulje jäänud, et nii õpilased kui ka õpetajad vihkasid teda nagu üks mees. Oli ta ju selleks tegelikult küllalt põhjust andnud. Pealegi, miks peaks kõigist inimestest just Thomas tahtma teda natukenegi aidata, isegi kui see oli ainult viisakas žest ja mitte midagi muud? Ta oli õpsile sita kokku keeranud ja kuigi ta ise ei pruukinud välja näidata, et teda kotib, mis temast saab, oli ta sellele toredale GC-le järgnenud füüsikatunnis näinud, et õpetajat paistis see küll kottivat. No jah, aga mees oli pakkunud end kuulama ja ta tahtis kellegagi rääkida, kes polnud mingi suvaline baarmen kuskil suvalises baaris... "Räägiks kuskil mujal..." palus Janis, piieldes venna haua poole. Ta ei tahtnud jälle nutma hakata, aga kui ta siin Theod kirjeldama hakkab, ei ole nutt kaugel. Võtnud oma koti, mille ta oli haua juurde jõudes maha poetanud, eemaldus neiu hauast.

Thomas ei mõelnudki praegu sellele, et keegi võiks neid kusagilt piiluda, et järgmise GC jaoks materjal kokku saada, kuna oli mures pigem Janise pärast. See tüdruk oli tõepoolest aidanud kaasa jamale, mille mees endale kaela sai, kuid rohkem süüdistas Thomas siiski ennast. Janis ei uimastanud teda ega vedanud vägisi voodisse, vaid mees oli seda vabatahtlikult teinud - mis siis, et ta purjus oli. Thomasel ei olnud vähemalt enda arvates küll mingit põhjust Janist vihata - ta oli õpilane nagu iga teinegi. Tõsi, mõnikord suutsid nood mehe päris korralikult endast välja ajada, kuid see oli ka kõik. Ta ei soovinud mitte kellelegi halba. Kui näitsik pakkus, et nad räägiksid kuskil mujal, tuli mehel selle pakkumisega nõustuda. Ei tundunud tõepoolest hea mõttena nii masendavas kohas taolistel teemadel rääkida. "On sul mõni idee, kuhu minna?" esitas Thomas neidisele küsimuse, sest temal endal polnud küll selleks ainsatki ideed. Koju mees ilmselgelt oma õpilast kutsuda ei saanud - tekitaks ainult jutte juurde.

"Lähme lihtsalt surnuaialt ära," vastas Janis, vaadanud vaid viivuks tagasi, et Thomas teda kuuleks. Siis jätkas ta kõndimist. Eh, ei, tal polnud mõttes mõnda kohta, kuhu minna, pigem oli tema sooviks Theo hauast eemale saada, et ta inimese kombel rääkimiseks võimeline oleks - ja eemale neiu kõndiski, jälgides hoolega, et ta kuhugi lohku või kivi peale ei astuks. Pikalikäimist oleks talle veel vaja. Üsna pea jõudis ta surnuaia väravani ning vaatas tagasi, et näha, kas mees oli talle järgnenud - ei imestaks, kui oleks poolel teel ümber mõelnud ja jalga lasknud. Vabam tundus õhk väljaspool seda püha maad küll, enam ei olnudki nutuvõru nii kõvasti ümber suu, et läheks ja pilliks. Jan hingas mitu korda sügavalt sisse ja välja.

Thomas vaid noogutas selle peale, kui Janis teatas, et tahab lihtsalt surnuaialt ära minna. Selline idee talle sobis. Surnuaed oli isegi kurbade teemade arutamiseks liiga sünge koht - vähemalt Thomas mõtles nii. Sõnagi lausumata kõndis Thomas neidise järel, kuni nad surnuaia väravani jõudsid. Kui Janis korraks tema poole vaatas, eeldas Tom, et näitsik kahtles selles, kas mees pole mitte jalga lasknud. Aga ei, kui Thomas juba korra lubas, et räägib Janisega, siis seda kavatseski ta teha. Oma sõnu mees ei söönud. "Oled sa nüüd valmis rääkima?" küsis Thomas mõne aja pärast, kui oli näitsikule aega andnud pisut rahuneda.