May the past be the sound of your feet

Lisa noogutas õrnalt mehe sõnade peale. Baaristöötamine pole just näitsiku lemmiktöö, aga nii kaua kuni sealt tuleb piisavalt raha elamiskulude, söögi ja igapäeva elu katmiseks, sobib küll. Neidis mõistis, et mees ootab enda lapse hoidjalt palju - pidev järelevalve, pidev valmisolek kohale tulema. Ning juhul kui ta tõesti saab selle töö selliste boonustega, siis pole Lisal mõtet muud tööd momendil vaadatagi.
"Sellisel juhul peaksin ma nad võib-olla lausa ülesse kirjutama ja raamituna seinale panema," ilmus Marioni suule õrn naeratus, sinised silmad meest vaatamas. Kuulnud, et ümbruse mittetundmine ei osutu probleemiks, noogutas Lisa endamisi. Väga hea. Kuigi ilmselt kuuga on ta õppinud linna vägagi hästi tundma.
Näitsiku silmad jälgisid Tylerit, kes kõndis mänguväljaku suunas, kutsudes enda poega. Näinud ühte üliarmsat heledate lokikestega poissi, ilmus Marioni suule õrn naeratus. Ta oli nii nunnu. Kõik lapsed on noorena armad, aga see poiss trumpas nad kõik üle.
"Tere, Brent," naeratas Lisa poisile, surudes õrnalt tema kätt.

"Tere," pomises Brent ning surus kätt nagu väike asjalik laps kunagi. "Kas ma võin nüüd tagasi minna?" küsis laps.
"Räägi natuke juttu," arvas Tyler. Oluline oli näha, kas Brent tulevase lapsehoidjaga üldse klapibki. Tyler sättis natuke Brenti särki. Poiss vaatas igatsevalt mänguväljaku poole.
"Issi, miks me siin üldse ei käi?" küsis Brent. "Mina tahaks, et meil oleks kodus selline kiik," näitas kutt kiigele.
"Minul pole aega, et siin käia ja see kiik ei mahu meile korterisse," sõnas Tyler muiates. "Räägi Lisaga midagi," pakkus Ty. Aga Brent ei näidanud just väga palju huvi Lisa vastu üles. Vaatas korra tüdruku poole ning siis jälle väljaku poole tagasi ja siis jälle tüdruku poole. "Kas sul on kiik?" küsis Brent viimaks siiski.

Lisa muigas endamisi, kui laps viis enda silmad korduvalt tagasi mänguväljakule. Loomulik, et lapsele pakkus rohkem huvi kiigud, liivakastid ja teised lapsed, kui mingi lapsehoidjakandidaat. Näitsik oli ise olnud täpselt samasugune ning ka kõik tema nooremad õed-vennad. Koht potentsiaalseteks pahandusteks ja ulakusteks oli alati kõige huvitavam.
Kui Brent korraga uuesti Lisa poole pöördus, küsimusega, kas tal on kiik, muigas näitsik õrnalt.
"Mitte küll korteris sees, aga akna all küll. Lisaks üks suur-suur liivakast ning kui eriti täpselt vaadata, siis üks puu, mis on teistest kõige kõrgem ja mille otsas on onn, kust näeb üle majade kaugele-kaugele merd. Nagu piraadilaev," lausus Lisa muiates. Naine elas nimelt teisel pool parki ning iga hommik läheb ta siit mööda, kui on teel kas baari või poodi või lihtsalt pisikesele avastusrekkele.
"Ma elan siit kõige rohkem kahesaja meetri kaugusel," kehitas Marion kergelt ühte õlga, viies enda rohelised silmad Brentilt Tylerile. Tal oleks võimalus poiss tihti siia tuua ning hiljem enda juures natukene hoida, ennem kui ta tagasi koju viib.

Tyler naeratas, päris hea variant, kui tüdruk siin samas elab ju. Brent naeratas samuti entusiastlikult. Nüüd tuli tal täitsa huvi tüdruku vastu. "Kas ma siis saan kiikuda ja sinna onni minna?" küsis Brent. "Mina ostan ka onni omale, kui ma suureks saan ja suure traktori ka," ütles Brent. "Aga see on nii suur, et sellega linnas sõita ei saa. Ainult põllu peal. Aga sellest pole midagi," arvas poiss tähtsalt. Tyler muigas ja sasis kuti juukseid. Brent lükkas mehe käe eemale ning silus oma juuksed ilusti korda. "Mul kodus on ka traktor. Aga see pole ju päris traktor. See on ju mängu," seletas poiss edasi. "Kas sul on traktor?" uuris laps nüüd neiult.

"Nii palju kui sa ise soovid. Võime kasvõi hommikul vara sinna minna, kui kedagi veel pole, ning tulla ära alles siis, kui õues pimedaks läheb," naeratas Lisa õrnalt poisile. Virginias olid nad noorema õega ükskord isegi mänguväljakule ööseks jäänud, suvine aeg oli ning täitsa kena oli nii pikutada ja lihtsalt rääkida.
Kui Brent hakkas entusiastlikult rääkima traktoritest, muigas Marion endamisi. Täpselt nagu tema nooremad kaksikutest vennad. Loomulikult nii neli-viis aastat tagasi, kui nad olid enam-vähem Tyleri lapse vanused.
"Mul kahjuks ei ole, kuid mu vanaisal on. Tal on Ohios suur-suur farm, kus tal on selline suur traktor, millega ei mahuks isegi siis linna sõitma, kui teed oleksid kaks korda laiemad ja tühjad. Ta lasi mul sellega isegi ükskord sõita, aga ma polnud eriti osav. Lõpetasin võsas. Peale seda on ta mind sellest eemale hoidnud. Nii igaks juhuks," hakkas Lisa kergelt naerma, kui meenutas toda suve. Viimane kord kui ta papast kuulis, tegeles mees endiselt enda lehmade ja lammastega. Kunagi oli tal isegi kaks hobust, aga see oli ammu, kui ta veel naisega noorem oli.

Brent kuulas Lisa juttu suurte silmadega. "Aga mina ostan endale ka suure suure traktori. Veel suurema," seletas kutt. "Ja sellega ei mahu ka linna sõitma. Saab ainult. ohaiios sõita," seletas Brent tähtsalt. Seda, et ta isegi ei teadnud, misasi Ohio on, poiss praegu ei maininud. See polnud üleüldsegi oluline. Oluline oli hoopiski see suur traktor, mis oli hästi hästi suur ja teeb hästi hästi koledat häält. "Kui me koju läheme, siis ma näitan sulle oma traktorit. Aga see pole päris, see on ju mängu," kordas poiss end natukene.
"Lisa ei tule meiega koju," muigas Tyler vahele. Talle meeldis, et Brent elavaks muutus ja tüdrukuga ühise keele leidis. Või midagi. See oli ometi hea näitaja.
"Miks?" ei saanud Brent aru. "Tuleb ikka ju," naeris poiss lõbusalt. "Ja siis ma näitan oma traktorit. Ja mul on traktori raamat ka," oli blond poiss innukas.
"Lisa peab enda koju minea," ütles Tyler kindlalt.
"Aga siis kui ta tuleb," arvas väike poiss. "Siis ma näitan," noogutas ta asjalikult.
Aga Tyler teadis, et nende päris koju Lisa ei saa. Ty oli liialt paranoiline selles osas. Aga tal oli üks nn varukorter, kuhu võis naise kutsuda küll ja kus ta ilmselt hakkas ka suure osa ajast veetma, mil ta Brenti valvama pidi.

"Seda ma täitsa usun," naeratas Lisa õrnalt poisile, libistades lahtise juuksesalgu, mis kerge tuulega tema silme ette lendas, kõrva taha. Tüdruku sinakad silmad jälgisid tähelepanelikult Brenti, kes muutus enda traktorist, raamatust ja nende näitamisest Lisale nii rõõmsaks ja elavaks. Tema silmad lõid hetkega lõkkele.
"Eks see jääb teiseks korraks," mainis Marion möödaminnes, kui Tyler püüdis seletada poisile, et neidis seekord liigub teises suunas. Äkki tõesti mõni teine kord, kui Lisa üldse selle töö endale saab. Kindlasti pole ta ainukene kandidaat.

"Jah, teiseks korraks," noogutas Brent asjalikult. Mitte, et ta päris täpselt mõistaks, mida see tähendas. See polnud praegu, seda ta teadis. Praegu ei saagi, praegu ta pole ju koduski. Aga kui nad koju lähevad, siis ta näitab Lisale oma asju. Jah! "Mul on dinosaurused ka," sõnas laps tähtsalt. Dinosaurused ja Traktorid olid ühed poisi lemmikud. Igasugused suured ja natuke hirmutavad asjad meeldisid Brentile ilmselgelt. Veider laps vist. Või midagi.

Lisal on alati lastega hea klapp olnud. Ta sidus nendega üllatavalt kiirelt. Ometigi nii kiirelt kui Brentiga ei ole ükski kord veel juhtunud. "Dinosaurused? Ma loodan, et mitte elusad," naeratas tüdruk õrnalt. Järjest rohkem meenutas poiss talle enda nooremat venda Joshi, kes oli aastaid tagasi dinosaurustest vägagi lummatud. Poisi tuba oli täis erinevaid plakateid, pilte, kummist skeletone, selle teemalisi riideid ja voodipesu. Seega pole Brent ainukene, kellele hirmsad asjad meeldivad. Marion pole küll kunagi leidnud neis midagi õudsat ega hirmutavat. Kõikidele poistele pakuvad sellised asjad mingi hetk elus huvi.

"Muidugi elusad!" teatas Brent vägagi tähtsa noogutusega. "Aga nad pole päris vaid mängu," pidi ta siiski mainima. "Aga neid on igasugust värvi. Ja üks on hästi suur ja tema ma võin kaissu võtta. Aga teisi ei või," seletas laps lõbusalt. Ta rääkis veel pikalt ja laialt oma dinosaurustest ja mõnest muustki mänguasjast. Tylerile see jutt ilmselgelt väga huvi ei pakkunud ja ta vaatas hoopis ringi. Ta küll pani tähele, mida need kaks räägivad ja kuidas, aga mitte väga detailselt. Mingi hetk katkestas Tyler Brenti seletused. "Ühesõnaga ma võtan ühendust ja annan teada, kuidas asjad jäävad," sõnas Ty Lisale. "Tundub, et te Brentiga klappisite üsna hästi," pidi mees siiski mainima. Kuna Brent aga enam rääkida ei saanud, kippus ta isa sülest maha, et tagasi mänguväljakule joosta, aga Ty ei lubanud teda sinna.

Lisa hakkas vaikselt naerma, kui Brent teatas uhkusega, et temal on nad ikka elusad. Tüdruk ei hakkanud isegi mainima poisile, et on ka dinosauruseid, kes kõnnivad endiselt maa peal või ujuvad vees. Kõik polegi päris kadunud. Aga ilmselt oleks see natukene liiga keeruliseks muutunud lapse jaoks, seega hoidis Lis pigem enda suud kinni, noogutades kergelt Brenti sõnade peale.
"Olgu peale, teeme nii. Eks ma jään siis ootama," noogutas Marion õrnalt, manades järgmine hetk suule õrna naeratuse, kui Tyler mainis, et tüdruk saavat poisiga hästi läbi. Seda oli tõesti tore kuulda. Pisikene poisiklutt mehe süles hakkas Lisale juba täitsa meeldima.

"Issi lähme korraks ainult kiikudele," palus Brent.
"Ei, mul pole aega," sõnas Tyler kindlalt. "Ma siis võtan ühendust," sõnas Ty veel kord kergelt naeratades ning surus veel viisakalt Lisa kätt ja seejärel hakkas Brentiga parkla poole minema.
"Aga minul ju on aega," arvas Brent.
"Mängid kodus oma mänge," sõnas Ty kindlalt. Laps ohkas selle peale, aga jäi nüüd rahulikuks ja toetas oma pea Tyleri õlale. Ta ikkagi oleks tahtnud minna kiikudele, aga Brent tavaliselt oma isaga väga palju ei vaielnud. Ty ei andnud nagunii järele. Ja ta ei viitsinud väga palju Brentiga kuskil änguväljakutel ja asjadel istuda. Seda laps juba teadis.

OT: Läbi