Mida paganat?

Sayer tõmbas endale jaki selga ning sidus kossid jalga, ajades end siis sirgu. "Tsau, Joe, ja aitäh," sõnas ta tema poole vaadates ning kergelt viibates. Poleks noormees temaga jõusaalis rääkima hakanud ei oleks ta ilmselt ikka veel siia tulnud. "Pärast kooli," noogutas Say ning suudles tüdrukut laubale. Naeratanud veel näitsikule, väljus ta korterist, et sammud Green Poison Baari suunas võtta. Töö ootas tegemist.

Suudluse ajal sulges tüdruk enda silmad ning avas need alles siis kui Sayer teda juba eemalt silmitses. Järgmisel hetkel käis korteri uks ja kadunud ta oligi, kuid alles oli veel see soe tunne näitsiku sees. Ta pööras end ringi, näol totakalt armunud naeratus. Hüpelnud diivanini, potsatas ta sinna täiespikkuses pikali, okupeerides kogu mööblieseme.

"Nii, räägi, mis toimus," palus Joseph. Ta ei kuulanud pealt, mängis head venda. Mees nägi, et Liz oli õnnelik, järelikult ikka Say oli temasse armunud?

"Me lihtsalt rääkisime asjad selgeks," sõnas tüdruk ning tema nägu värvus õrnalt punaseks. Ta tundis ennast nagu väikese tüdrukukesena, kes on esimest korda elus armunud. Ta oli korraga unustanud kõik probleemid ja tundis end hästi. "Me oleme nüüd paar," avaldas ta viimaks vennale, lootes et sellest nüüd mingit probleemi ei teki.

"Et siis paar," vastas Joe naeratusega. Hea, kui Lizzie on õnnelik. "Kobi nüüd magama," käskis mees seejärel. Homme oli ka päev, kus Liz sai õnelik olla.

Lizza kortsutas venna magama ajamise peale kulme, kuid ajas end siiski diivanilt püsti. "Ja aja mind homme ülesse, et ma kooli hiljaks ei jääks," sõnas tüdruk ning jalutas enda toa poole. Poolel teel pöördus ta ümber ning jalutas tagasi Joe juurde, kallistades teda tugevalt. "Sa oled parim venna," lausus ta soojalt ning lippas siis kiirelt enda tuppa, kus võttis veel ühe mõnusa duši ning pärast seda sättis end magama. Suutmata ära oodata aega, mil uuesti Sayerit näeb.

OT:lõpp