Wrong turn

Üks korralikult suur ja mitmekesine raamatupood on olnud Anniele alati paradiisi eest. Ta lihtsalt jumaldas uute raamatute värsket puutumatut lõhna, mis andis teada avastamata lehekülgedest. Tree Hilli kaubamajas olev poeke vastas küll täielikult näitsiku kriteeriumitele, aga sellegi poolest oli ta võtnud endale täna eesmärgiks ülesse leida Book Nook. Selle leidmisega polnud tüdrukul õnneks üldse raskusi - aadress ja Google Maps koos GPS-iga oli väga suureks abiks.
Kaks tundi hiljem lahkus Annie poest kuue raamatu ja särasilmsena. See oli koht, mis vääris kohe kindlasti tagasi tulemist ja vähemalt kolme tundi. Näitsiku jaoks oli tegu härjapõlvlaste kullapajaga vikerkaare lõpus, mis on liiga raske, et seda liigutada, mis tõttu ei kao ta kuhugi. Vähemalt nii ta lootis.

Astunud umbes poole seitsme paiku poest välja, oli õues juba suht hämar. Tänavad olid samuti lärmakamad, kuna nüüdseks oli läbi nii kool, töö kui ka trennid. Seega oli suur tõenäosus kohata tuttavaid nägusid, seda ikka juhul kui ta suudab õiget teed ka tagasi minna. Kõrvaklapid endale pähe pannud, vajutas Annie 'play' nuppu, täites enda kõrvad meeldiva muusikaga, et teekond tagasi Eastside'le kiiremini sujuks. Kuid tema plaani rikkus ära üks kamp Westside kaake, kes kuskilt kõrvaltänavast välja ilmusid ja enda silmad Annie'le suunasid. Tüdruk polnud siit linnaosast ning seda võis juba kaugelt märgata. Neidise ebakindlus, kergelt eksinud ja lausa turistilik pilk reetsid ta kõikidele ära.
Omamata soovi nonde tüüpide teele jääda, pööras Annie kiirelt paremale, otsustades teha väikese kaare sisse. Mingi hetk peaks see tänav ristuma ühe teisega, mis viiks ta tagasi peatänavale, aga peagi sattus ta hoopis ummiktänavale. Pööranud ennast ringi, püüdis Annie leida tee tagasi tänavale, kust ta esialgu oli ära pööranud, aga leidis ennast hoopis kolmandalt tänavalt, mis polnud kohe kindlasti see õige. No tore küll. Kuna siin oli üllatavalt palju maju, siis on siin suurem lootus leida keegi, kes poleks järjekordne narkodiiler või kaak, vaid mõni normaalne inimene.

To William

SPOILER: Click to show

Järjekordne väsitav trenn oli läbi saanud ja Will kõndis läbi linna kodu poole, jope Ravenite pusale peale tõmmatud, trenniasjadega kott õlale sätitud ning samm rahulik, sest ta oli endast jälle maksimumi andnud ning see tekitas hea tunde. Oma isiklikule olukorrale, ema silmarõõmule ja selle oodatavale külaskäigule, ta hetkel ei mõelnud, sest mõtted olid üsna pea toimuvate mängude juures. Kui ta kevadel hästi mängib, saab isale kirja saata ja paluda teda suve alguses toimuvale mängule, et mees näeks, kui võimekas tema poeg tegelikult on ja kui hästi ta on suutnud endaga toime tulla.

Harjumus niinimetatud "noorte perede rajooni" keerata oli tal juba kujunenud, sestap ei pidanud Will enam peatuma ja mõtlema, kuhu minna, vaid kõndis mõttelõnga katkestamata edasi oma maja suunas. Cissy on kindlasti näljane... ja ronib tal jälle mööda püksisäärt üles. Kassipoeg oli lühikese ajaga küüned tekitanud ja omandanud oskuse kõrgele hüpata, mille tulemusel ta pidevalt näiteks ukse pealt väikese halli karvapalliga pähe sai. Niimoodi mõeldes lonkis ta edasi, kui märkas järsku kedagi, kes paistis eksinud olevat. Kedagi tuttavat. "Annie!" tegi nooruk kõvemat häält, kui sammu lisas, et kooliõe juurde sörkida. "Mida sa siin teed?" küsis Randy uudishimulikult. Tüdruk elas ju Eastside'il...

Annie võttis mütsi peas, sasides kergelt juukseid. Lisaks sellele, et see muudab tema laines juuksed vägagi pealigihoidvaks, ajas see ka otsaesise sügelema. Kuigi kiusatust enda laupa sügada oli suur, ei hakanud tüdruk seda tegema. Väga halb komme ning pealegi ajab veel rohkem sügelema. Omamata soovi seda endale uuesti pähe panna, surus Maddy mütsi enda raamatuid täis kotti ning jäi hoopis silmitsema eemal olevat tänava nime. See kõlas vägagi tuttavalt, aga seda ka ilmselt linnakaardi pealt, mida tüdruk on paar korda silmitsenud. Mingit kindlat asukohta see küll ei andnud. Lihtsalt järjekordne näota nimi.
Kuulnud tuttavat häält enda nime hüüdmas, pööras Madeline ennast ümber, jäädes silmitsema Williamit, kes tema poole kõndis. Tüdruku suule ilmus õrn naeratus. "Eeemmm.. püüan orienteeruda linnaosas, kus ma viibin esimest korda, kuna ma suutsin siin juba ära eksida ... mingi hetk olin ma Book Nooki juures, aga mingid kaagid tulid mulle vastu ning kuna mul ei olnud erilist soovi nendega kokku puutuda, siis mõtlesin, et teen väikese kaare sisse, aga suutsin vist õige tänava maha magada ... või siis siin polegi seda õiget tänavat ... jõgi peaks nagu jääma sinna poole, aga taevas on liiga tume, et olla Eastside, seega peaksin ma minema hoopis teises suunas, aga seda ma juba proovisin ning jõudsin jumal teab kuhu kohale..." hakkas Annie kiirelt seletama, võttes momendiks isegi enda käed appi. Taibanud korraga, et ta on sattunud uuesti hoogu, jäi näitsik vait, kinkides vaid ühe häbeliku naeratuse. Jahm ... sellest kombest peaks lahti saama.

Kuni Annie seletas, liikusid Williami mõtted ajas tagasi seigale, mil nad raamatupoes kokku sattunud olid ja kuidas Annie ka tol korral nagu pudrukuul laterdama hakkas. Nad olid raamatutest rääkinud... ja veel vanadest raamatutest. Willi 1903. aasta piiblist ja Annie 1869. aasta väljaandest, mida enam alles polnud. Korraks välgatas noormehe peas mõte Annie enda poole kutsuda, sest nüüd oli neil esinduslikum kodu ja teiseks oli ta sellesama piibli kenasti kaasa võtnud ning elutuppa riiulile sättinud, aga ta lõi pisut araks. Eelmisel korral polnud nad selleni üldse jõudnudki, et Annie tema poole tuleks, nagu kokku lepitud sai, sest tema ema pööras kokkuleppereede eelõhtul ära ja ta ei tahtnud tüdrukut sellise ema-zilla juurde tuua. Nüüd aga oli Annie Westside'il, tema ema polnud kodus ja tegelikult oli suurepärane võimalus. Ah, mis seal's ikka. "Kui sa tahaksid, ehk tuled minu poolt läbi?" pakkus Will. "Võin sulle midagi süüa pakkuda, kui soovid." Seda, et ta oma ilusa kodu ja imearmsa kassipojaga Anniele muljet avaldada tahtis, ta välja ütlema ei hakanud.

Nende viimasest kohtumisest ja korralikust vestlusest on möödas päris mitu kuud. Loomulikult on noored aeg-ajalt kooli peal kokku saanud ja paar sõna vahetanud või piirdunud ainult kerge noogutusega mööda minnes. Päris just sõpradeks ei saa neid kutsuda. Nad ei tunne üksteist nii hästi. Annie teab tüübi kohta ainult paari üksikut fakti ning William suurt rohkemat midagi ei teadnud.
"Juhul kui sa oled nõus mind pärast siit labürindist välja juhatama, siis küll," naeratas Annie õrnalt. Talle meenus nende kokkulepe, et juhul kui näitsik peaks siia kanti sattuma ja ära eksima, siis on noormees tema truu valvur, kes vastutab tema turvalisuse eest. Peale kaheksat ei olevat siin nii turvaline midagi enam. "Ma päris külmiku kallale ei tahaks minna, aga ühest kruusist teest ei ütleks küll ära," lausus tüdruk vaikselt, jälgides noormeest.

Jah, nii oli neil jutt tõesti jäänud ja ta kavatses ka oma sõna pidada - pealegi polnud tema ema teda selliseks jobuks kasvatanud, kes oleks tüdruku ka ilma kokkuleppeta Westside'ile ekslema lasknud, eriti kui see tüdruk oli sellesse olukorda just äraeksimise tulemusel sattunud. "Ikka, jah," lausus William kerge naeratuse saatel, "teisiti ei saakski." Nad hakkasid tema maja suunas liikuma ja Will viipas ühes suunas. "Jõgi pole siit eriti kaugel, mu kodu akendest on seda näha," mainis noormees trennikotti kohendades. "Ja sild on ka kiviviske kaugusel." Siit oli hea kooli minna, nende eelmine elupaik asus piirkonnas, kus tegutsesid igasugused kahtlased tüübid ja talle, olgugi ta 1.80 ja mees, ei meeldinud sealt igal õhtul läbi jalutada, kus mingid temast vanemad kutid jõid. Praegune kant oli vägagi noortesõbralik, kuigi siin noori eriti ei leidunudki.

Orienteerumises pole Annie kunagi väga hea olnud, seda ta võis kindla ja puhta südamega öelda. Isegi kui talle kaart kätte anda, alustab tüdruk tagurpidilugemisega, ennem kui taipa paberi teisipidi ette võtta. Seega ilma kaaslaseta ei hakkaks ta igaks juhuks uuesti proovima siinsete tänavate õppimist ja nendel orienteerumist. Kui Will viipas jõe poole, seletades kui kaugel see on, pööras Annie enda pruunid silmad ette näidatud suunas, noogutades õrnalt. Eks ta püüab leida mingi seose ning see tore fakt enda mällu talletada. "Siis on sul vähemalt tore vaade, mida tundide kaupa nautida, kui väga igav hakkab. Vähemalt ma kasutaksin sellist juhust. Ning kui oskaks veel joonistada ka - mu tuba oleks ilmselt maale täis," muigas näitsik kergelt. Õnneks või kahjuks pole kunst tüdruku tugevaim külg ning aknast välja vaadates peab ta leppima Eastside-poolse linnavaatega. Mingil määral on ka see üpris kena.

"Mu kassile meeldib see vaade küll," mainis William nii muuseas, mõeldes Cissyle, kes pidevalt jõepoolsete aknalaudade peal istus ja välja vahtis. Õue ta kassipoega veel lasta ei julgenud - las kasvab pisut, siis ostab talle traksid ja läheb temaga nagu koeraga jalutama. Üsna pea jõudsid nad Hamiltonide pisikese residentsi juurde ja Will otsis kotist võtmed, millega eesukse lahti keeras. Anniet ta siiski esimesena uksest sisse ei lasknud, sest nagu pudrukuul lendas läbi esiku pisike karvakera, küüned mööda parketti klõbisemas, ja noormees pidi ukseava blokeerimiseks peaaegu kõhuli viskama, et kassi kätte saada. Kätte ta loomakese sai ning ajas end ka sirgu, miuguv tuust käes. "Cissy, saa tuttavaks Anniega," tutvustas Randy kassi kooliõega. "Ah, muidugi," meenus talle siis, "tule edasi." Kindlasti on kassipoeg kuskil midagi uppi tõmmanud või põrandale pissinud või teinud midagi muud, mis talle häbi tekitada võiks. Vähemalt oli ta eile õhtul maja korralikult ära koristanud, seda "poissmehelikku" segadust siin ei olnud - kõik praktiliselt läikis.

"Ja sulle?" tundis Madeline huvi. Kassid näitsikule meeldisid kohutavalt, eelistades neid koertele, aga kuna tema isal on nende vastu allergia, ei saa tüdruk momendil endale ühtegi võtta. Äkki peale keskkooli lõppu, kui ta läheb ülikooli ning üürib endale pisikese korteri, võtab Annie endale ühe seltsilise. Karva värvus ja pikkus ega sugu ei mängi neidise jaoks mingit rolli.
Peagi jõudsid nad ilmselgelt õige maja juurde, kui William hakkas kotist võtmeid otsima ning peagi esiukse lahti keeras. Kuulnud küüneklõbinat, ilmus Maddy suule õrn muie. Nii armas. Pisikene tuli enda peremeest tervitama. Tüdruk teadis, et koertel on selline komme, aga et ka kassidel - see oli uudis tema jaoks.
Mõne sekundi pärast esikusse pääsenud, mis oli tunduvalt soojem kui teisel pool seina, lükkas Annie ukse enda selja taga kinni. Kui noormees tüdrukut enda kassile tutvustas, ilmus Annie suule veel kord üks pisikene armas naeratus, kui ta õrnalt kassi silitas, tervitades teda vastu.
Enda nöörsaapad, raamatuid täis koti ning jaki jättis Maddy esikusse, kõndides vaiksel sammul edasi. Maja nägi välja sootuks erinev, kui ta oli arvanud.

Talle? "Ei kurda," vastas William õlakehituse saatel. Ta ei käinud küll seal üleval jõge imetlemas või midagi, aga kui üles siiski läks, jäi pilk hetkeks pidama küll. Pannud kassipoja põrandale ja hoiatanud Anniet, et see oma jalge ette vaataks, sest Cissyl on komme kõige ootamatumatest kohtadest välja ilmuda, tiris noormees tossud jalast ning liikus köögi poole. Talle meeldis kohutavalt, et nii seal kui ka vannitubades oli põrandasoojustus, nii et nad said südamerahuga sokkis mööda maja ringi lasta, muretsemata külmetamise pärast. Köök oli väga valge ja väga rõõmus, muutudes veel rõõmsamaks, kui Will tule põlema pani. "Kas sa soovid tee kõrvale veel midagi?" küsis ta, kui veekannu võttis ja selle kraani juurde viis, et kann vett täis lasta. "Ma võin võileibu teha või midagi kergemat vaaritada." Sest süüa teha oskas ta küll. Elu õpetab.

Williami järel vaiksete sammudega, püüdes hoida pilku iga teatud aja tagant enda jalgadel, et ta ühele pisikesele karvapallile otsa ei koperdaks, silmitses Annie üllatunult maja sisemust. See polnud absoluutselt midagi sellist, nagu ta oodanud oli. Tüdruk panustas pigem tumedatele toonidele, rasketele kardinatele, mis muutsid toad pimedaks, emotsionaalne tühjus. Aga see siin ... see oli täpselt vastas suunaline. Kõik see valgus, avarus, need toonid - lihtsalt super. Õnneks ei vajunud Maddy'l suu lahti, sest vastasel juhul oleks see suht veider ja piinlik.
"Eeemmm.. ei, aitäh pakkumast," raputas näitsik kergelt endamisi pead, et tuua ennast tagasi maa peale. Ta polnud siin siiski üksinda. "Minu pärast pole vaja. Ma pole eriti näljane," lisas tüdruk vaikselt, leides kiirelt ülesse köögi, sättides ennast nii seisma, et ta ei jääks Williamile ette. Pisikene Cissy ilmus, nagu noormees enne hoiatas, tühjast õhust välja, leides, et oi kui tore oleks rippuda külalise pükste küljes. Õnneks kandis Annie teksaseid, mis olid üpris paksust riidest, millest küll kassipoja küüned läbi läksid, kuid ei teinud tüdrukule haiget. Võtnud kassi endale õrnalt sülle, sügas ta teda kõrva tagant.

Annie oli ette kujutanud nende vana korteri, va masendusepesa interjööri - vot see oli tõesti olnud sünge ja pime, raskete tolmuste kardinatega, mida kunagi puhtaks ei saanud ja puhtaks saada ei üritanudki, sest ema ei jaksanud enam ja tema ei osanud selle rahanatukesega, mis neil oli, midagi ette võtta. Praegused õrnad kardinad peavad ilmselt Cissy terrori käes alla vanduma, aga siiani polnud kassipoeg mööda neid üles ronida püüdnud. Üles ronis ta aga mööda Annie püksisäärt ja Will turtsatas, märganud, kuidas loomake külalist omamoodi tervitab. Vähemalt käitub Cissy viisakalt. "Mis teed sa soovid?" küsis William seejärel, kui oli kannu tööle pannud ja mõttes märke teinud, et sööb pärast Annie lahkumist. Kapist otsis ta väikese puidust kastikese, kuhu oli teekotid ja metallpurkidega teepuru pannud, ning viis selle köögilauale. Kui tee joomiseks valmis, saab ta ka oma raamatujutuga lagedale tulla.

Annie armastas, kui eluruumides oli palju valgust, avarust ja vähe seinu ning uksi. Muutis kodu kuidagi sõbralikumaks ning tekitas mingil määral ka teistest avatust. Näitab, et midagi pole otseselt vaja varjata.
Cissy't rahulikult enda süles hoidnud, sügas näitsik teda vaikselt. Kassile igastahes tundus meeldivat, kuna enda uuest soojast pesast ta eriti lahkuda ei tahtnud. Soovi küll ei avaldanud. Annie poolest võis loomakene ennast vägagi mugavalt sisse seada.
"Musta kui sul on," lausus Maddy automaatselt. Piima ja suhkruga must tee oli tema lemmik. Kodus on tüdrukul lausa eraldi punane plekist karbikene, kus on kuhjaga musta puruteed. Sellel ilutseb ilusti ka näitsiku nimi, kuna ta on ainukene, kes seda peres joob. Tema isad eelistavad kohvi ning tavaliselt nad tee poole ei vaatagi. Ainult sundimise ja ähvardamise teel saab neid seda jooma.
"Sul on päris kena siin. Ma ei oleks osanud midagi sellist oodata," tegi Annie vaikse märkuse. Tüdruku pruunid silmad imetlesid endiselt korterisisustust. Lihtne, aga samas nii palju mahutav ja pungil lugusid.

William otsis kapist kaks tassi ja viis need lauale teekasti juurde, et kasti kaas avada. "Täitsa on," sõnas ta, kui oli kastis olevatesse plekktopsidesse kiiganud ja sealt oodatu leidnud. Tõstnud topsi välja, otsustades ka ise musta tee kasuks, pani ta kasti kinni ning viis selle kappi tagasi, kuni vesi vaikse pahina saatel keema läks. Kuulnud Annie märkust, pöördus noormees, et neidu ja tema süles nurruvat Cissyt tunnistada. "Sa vist meeldid talle kohe väga," märkis Will muiates. Kuigi Cissyle paistsid kõik meeldivat. Kergelt rõõmustatav kassike oli talle sellest pesakonnast sattunud. "Kui see saladus pole, mida sa ootasid?" uuris nooruk siis. Tema ise nägi oma praeguses ja eelnevas elamises erinevusi küll ja küll, aga mida võis arvata inimene, kes polnud Hamiltonide eelmist elupaika näinud?

Annie naeratas õrnalt Williami märkuse peale, et tüdruk meeldib pisikesele kassipojale. Sellisel juhul on tunne vastastikune. Tüdruku on alati kasse armastanud, aga kuna tema isal on nende vastu allergia, siis pole neidisel võimalik koju ühte pisikest nurrumootorit soetada. Juba esimene põhjus, miks siia poole linna tihedamaini ära eksida ja noormehe poole abivajamiseks pöörduda. Üks tasuta tass teed ning vähemalt pool tundi meeldivat seltskonda. Asi on seda täitsa väärt.
"Ma ei teagi täpselt ... küllap midagi süngemat, pimedamat, väiksemat, alaväärsuskompleksi tekitavat ... pick yourself ... aga see siin ... midagi sellist poleks ma küll oodanud," lausus Maddy vaikselt, kehitades õrnalt õlgu. Kuulnud enda klassiõdede käest nii mõndagi Willi kohta, ootas näitsik küll midagi sootuks erinevat. Aga tundub, et see on hoopis järjekordne tõend, et kuulujutte ei tohi tõesena võtta ega neid uskuda.