Wrong turn

Kuskil oli üks teesõel ja seda William nüüd otsima asuski, endiselt mõtlik, mida Annie arvata võib. Neiu sõnad olid üsnagi täppi, pidi noormees endamisi möönma, kui kuulis, mida kooliõde kirjeldas. "Selline oli minu ja ema vana korter," sõnas ta, tõmmates sahtlisügavusest otsitud teesõela välja. Pöördunud, kõndis Will laua juurde ja täitis sõela ühe poole tumeda puruga. "Ma ei tea, kui palju sulle räägitud on ja mida täpselt, aga meie eelmine elamine oli paras õudusteloss, mis siis, et lossi mõõtmetele ei saanud see ligilähedalegi. See siin," viipas ta käega, püüdes haarata kõike, mitte ainult kööki, "on elamine, millest ma aastaid unistasin." Ja nii oli ka, kui nad veel koos isaga elasid ja nende väike maja üha ängistavamana tundus, tekitades temas soovi kolida kuhugi suurde ja heledates toonides majja, kus negatiivsed emotsioonid sama patused on nagu kirikus vandumine.

"Nagu ma olen juba varem maininud - ma pole eriti selline tüdruk, kes võtab kuulujutte tõsiselt. Kuigi samas pean ma mainima, et minu kõrvu on nii mõnigi huvitav jutuke jõudnud, teine asi on see, kui väga nad jälle tõele vastavad," sõnas Annie vaikselt, sügades mõnda aega veel kassipoega enda süles, pannes peagi pisikese maha. Tüdruku pruunid silmad pöördusid kassilt tagasi Williamile. Kuulanud vaikselt edasi, mis noormehel öelda on, noogutas näitsik paar korda endamisi. "Päris õudustelossiga seda küll ei võrreldud, kuid ega palju puudu ei jäänud vist," kehitas Maddy endamisi õlgu. Kui poiss ütles, et see siin on elamine, millest ta alati unistanud on, naeratas tüdruk õrnalt. Will soovis endale kergema õhkkonnaga elamist, Annie see vastu annaks kõik, et püsida ühes kohas kauem kui aasta, ükskõik milline ka korter välja ei näeks. Väikese näputöö vastu pole tüdrukul midagi. "Vähemalt sul pole probleemi, et te pidevalt ühest kohast teise koliksite," mainis Annie nii muuseas vaikselt endamisi.