Daytime.

Nicole mõtles, kas mehel üldse tema vastu mingeid tundeid oli? Või ei tähendanud neidis mehele rohkem, kui sõber? Ta oleks tahtnud teada, kuid ilmselt oli see sõbra-variant, kuna Joel oli juba tšikk olemas. Nikki ei teadnud mida teha. Kuidas ta oleks pidanud last kasvatama. "Tead, mida ma kõige rohkem kardan? Seda, et kui meie laps hakkab küsima, miks emme ja issi koos pole."

"Seetõttu ma arvangi, et abort oleks kõige targem," vastas Joe ausalt. Kui aga Nicole seda ei tahtnud, siis ei. Kindel, et laps oli ikka Josephi oma? Mees mõtles seda korra üle küsida, kuid ei hakanud.

Nicole noogutas. "Kui sa seda soovid," lausus neidis. Selle lausega andis ta põhimõtteliselt märku, et teeb abordi. Kuid no way, et ta abordi tegi. Pigem oli tark lihtsalt Tree Hillist ära kaduda, et Joe ei saaks teada, et neidis aborti ei teinud. See tegi ka muidugi haiget, et Joe'l tema vastu tundeid ei olnud. Mis oli teine hea põhjus kadumiseks. "Ma arvan, et.. lähen siis."

"Kurat, ütle oma arvamus," pahandas Joe. Nicole ei saa lihtsalt kõigega nõustuda. Naistega oli ikka raske, eriti raske oli Nicole´iga. Joseph vaatas tühja korvpalliplatsi. Elu tegi suure kannapöörde.

"Ma juba ütlesin. Ma jätan lapse alles. Sina oled tema elust väljas," sõnas Nicole külmalt. Ilmselgelt Joe seda ei tahtnud. "Sa ei pea midagi maksma, ära muretse. Ela oma elu," lisas neidis veel, et kõik arusaadav oleks.

"Sa ei saa nii teha," vastas Joe. Mees hingas sügavalt välja. "Anna mulle natuke aega, mulle alles jõuavad asjad kohale," lisas Joseph. Lained lõid pea kohal kokku. Kõike oli liiga palju, et seda korraga vastu võtta.

"Olgu siis. Kuid ära liialt viivita, sest aega pole palju," lausus Nikki. Ta oli end piisavalt kogunud, et seda aktsepteerida. "Ma pean küsima. Kas ma tähendan sulle üldse midagi rohkemat, kui sõber?"

Joseph ei osanud midagi vastata. Järgmine küsimus oli vastik. Isegi valus. Joe teadis tõde, aga ta ei tahtnud seda välja öelda. Lihtsam oli vaikida. Eitust ei tulnud üle huulte mitte kuidagi. "Ma armastan Delilah´it," lausus mees vaikselt.

Nicole noogutas pettunult. Ta hoidis end piisavalt tagasi, et mitte nutta. "Ma arvan, et lähen siis.. koju. Peaks enda emale helistama ning talle sellest rääkima.. ja siis veel enda isale," rääkis näitsik, lühikesi pause vahele tehes. "Et siis.. näeme. Ma helistan sulle," sõnas neidis veel, neelatades raskelt, et pisarad silmadest taaskord alla valguma ei hakkaks. Ta tõusis pingilt püsti.

"Nicole, ma võin ka rääkima tulla. Sa ei pea seda üksi tegema," vastas Joe. Kutt tõusis pingilt. "Kas teeme seda kohe või kunagi hiljem?" uuris mees. Oh, see ei saanud kerge olema.

"Ma pean kõigepealt ema ja isa ühte tuppa saama, siis võin sulle helistada, et saaksid ka tulla," lausus Nicole. Tema ema ja isa vihkasid üksteist, seega see sai raske olema. "On ka võimalus neile eraldi rääkida, kuid mitte kohe."

Joe noogutas. "Ma pean nüüd minema," lausus mees. Oli vaja mõelda ja kaaluda asja. Deliga ka rääkida. Seda vestlust ootas ta kõige vähem.

Nicole noogutas. "Näeme," lausus ta veel, pöörates Joe'le selja ja jalutades väravani. Seal ta peatus, vajus seljaga vastu väravat, kus ta ei hoidnud enam pisaraid tagasi. Nikki ei nutnud tavaliselt, üldse, kuid viimastel päevadel oli ta tõeliselt haavatav olnud. Ta vihkas seda.

Joe hoidis pilku Nicole´il ja jooksis tüdrukuni, kui ta vajus istuma. "Nicole, ma sain aru, et sa tahad seda last. Milles siis asi?" küsis Joseph, kallistades tüdrukut. Saa nüüd nendest aru.

Ja järjekordselt oli Joe seal. Mitte, et tal oleks midagi selle vastu olnud. Just vastupidi. Kui oleks võimalik, Nicole oleks 24/7 mehega. Neidis kuivatas varrukatega pisarad enda näolt ning hoidis end taaskord pisut tagasi. "Seda ei ole kerge öelda.." pomises Nicole. Seejärel pööras naine enda nutused silmad mehele, hoides temaga silmsidet. "Joe.. ma armastan sind."