Vaheldus oleks tore.

Kuhu mujale sa ikka lähed, kui läbi põrguväravate, kui oled mustas masenduses ja mitte miski ei näi aitavat. Ilmselgelt pole Stefan siiani Ivyst üle saanud. Tšikk isegi ei öelnud talle mitte midagi, lihtsalt lõpetas suhtlemise ja kõik. Stefan vähemalt ise arvab, et mingeid sõnu oleks ta ikka väärt olnud. Teine viskiklaas ees, põrnitses Steff vastasseina. Elu pole üldse tore enam. Ta ei tahtnud juua, aga miski temas ütles, et nüüd on aeg. Aga ta ei suutnud.

OT: Damian.

Damian tuli teist korda Põrgu Väravasse. Ta otsis endale mõnda tugevamat liitlast Tree Hillist, muidugi oli Floridast tulnute seas ka mõned väga kindlad mehed, keda sai alati usaldada, aga oli vaja ka kedagi TH poolset. Mees astus baari sisse ja tellis ühe viski. Selle kätte saanud, maksis mees heldelt, jättes ka jootraha ning vaatas ringi. Ta nägi tagumises lauas üht noormeest, kes paistis üsna muserdatud olevat, perfecto! Dominique jalutas laua juurde ja istus toolile. "Sitt õhtu?" küsis Damian ja lonksas viskit.

Stefan muigas mõrult, kui võõras, kes tema kõrvale istus, ta olekut kommenteeris. "Sitt elu," parandas kutt. Tal oli tõsiselt kettasse visanud, et ta on olnud üks eeskujulikemaid kutte terves kuradi maailmas, aga siis üks tšikk leiab, et ta pole isegi mitte ühte lauset väärt. Väärtusetu - justnimelt sellena Stefan end tundis.

"Naised?" küsis mees järgmisena. Tavaliselt tõmbasid meeste elusoovi ära just need elegantsed olevused, kes võisid vajadusel sarved ja saba kasvatada ning tõelisteks põrgulisteks muutuda. Dominique ei kurvastanud iialgi naiste pärast, tal oli mõnus elu, kus raha rohkem kui küllalt ja täpselt sama asi oli ka naistega. Tal polnud ühtegi püsisuhet, ta oli naistega nii nagu juhtus. Hetkel oli põhiliselt siiski Staciaga.

Naised jah. Perekond koosneb tal ainult naistest - ema ja õde. Oma naine jättis maha. Koolis õppejõud on ka kõik naised. Steff turtsatas. "Seekord sa ei eksi," lausus ta siis samamõrult kui enne. Kui tavaliselt saadaks Stefan igasugused võõrad pärijad pikalt, siis hetkel oli tal päris hea meel, et keegi viitsib ta paha tuju kannatada. Vähemalt keegigi, kelle peal end välja elada.

"Ära naiste pärast küll muretse," lausus Damian. "Nemad on viimased inimesed, kelle pärast masetseda," lisas mees ja lonksas viskit. Small talk for the win! Dominique'i ei saanud ähvardada ühegi lähedase vigastamise või millegi hullemaga, tal ei eksisteerinud neid. Mees mäletas selgelt, kuidas paar-kolm aastat tagasi üritati jõuda temani läbi lähedaste, siis tuli avastus, et kutil polegi perekonda ja tšikist oli tal ükskõik. Tüdrukut hoiti mõned nädalad kinni, lõpuks ta vabastati, kuna mees ei näidanud välja ühtegi emotsiooni.

"Lihtne öelda," lausus Stefan emotsioonitult. Temal päris nii ei olnud, et polnud kellegagi ähvardada. Ema ja õde on siiski tähtsad talle ja Sierra ka. Isegi eksi eest on ta ilmselt valmis välja astuma. Tjah, naised. Ei saa nendega, aga nendeta ka mitte. Steff kõmmutas oma viskiklaasi tühjaks.

"Siis tuleb enda mõtted mujale viia. Alkohol on üks viis, kanep teine, töö kolmas," loetles Damian erinevaid variante. Ta ise eelistas kõike kolme, aga mitte korraga. Naised ka, aga need olid rohkem ühekordsed lõbuasjakesed, millest Dominique tüdines ruttu, isegi liiga ruttu. Ta pidas harva mõne naisega üle paari nädala vastu, siis muutusid nad tüütavaks.

"Nagu sa näha võid, siis alkohol on katsetamisel," lausus Stefan, lükates tühja viskiklaasi endast veidi eemale, "see ei aita." Steff pole iial alkoholist lohutust saanud. Kuidas ta üldse võis mõelda, et seekord on teisiti? Ta vaid soovis, et saaks Ivy tagasi enda käte vahele. Teist korda temast ilma jääda oli liiast. Kuidas saada mõtted sellelt eemale?