I'm soooo late

Kennedy ärtuskell andis reede hommikul lõplikult otsad. Ta oli öö jooksul Kay poolt vist läbi une öökapilt põrandale aetud ning hommikul poole üheksa ajal avastas tüdruk, et kella polnud ning põrandalt vaatas vastu ilma esiklaasita ning patareita kell, mille metallist jubin oli ka väljas. Kay otsis kotist välja mobiili, mis näitas, et tunnid olid juba alanud, persse! Kiirelt tõmbas neiu jalga tumesinised teksad, selga musta õlapaeltega pluusi ja peale punase ruudulise särgi, mille nööbid jäid eest lahti. Ripsmetušš peale ja kõlbas kah! Nüüd oli vaja veel hambad pesta, et saaks kooli rutata.

Kay jõudis umbes üheksa ajal enda kapi juurde. Ta vaatas tunniplaani ja avastas, et esimene tund oli õpetaja haiguse tõttu ära jäetud. Hea ja halb korraga, oleks sellest eile teadnud, poleks vaja olnud seda naeruväärset ruttamist. Siiski oli asi ka hea, kuna nüüd ei hilinenud ta ühtegi tundi. Oli vaja oodata järgmist, mis pidi olema kirjandus.
OT:kinni

Hommikul üritas Deirdre kurja inimest mängida. Ajas hinge täis, mitte ei mõjunud nii, nagu see oli mõeldud mõjuma. Janis oli üsna nigelas tujus korterist lahkunud, haisvas ühistranspordis ühele nokatsiga rullnokale oma kotiga virutanud ja kooli roomanud. See, kuidas tema tädi käitus, oli enamasti lihtsalt kurb, täna suutis see aga ta eriti kettasse ajada, ja just seetõttu oli neiu Tree Hill High nimelise hullumaja poole veninud aeglasemalt kui tõbine tigu, et jumala eest esimesse tundi mitte jõuda. Õnnestus see tal suurepäraselt, sest kui ta peauksest sisse astus, oli kell juba nii palju, et klasside uksed olid suletud ja õppetöö oli täies hoos. Oma kapi juurde jõudis Jan esialgu nagu silmaklappidega hobune, nägemata enda ümbrust, vedas mantli seljast ja surus selle kappi, vaevumata jalanõusid vahetama - ning märkas alles siis, et ta polnud üksi. See oli see... Wilkins. Sophomore. Just. "Mis sa vahid?" kähvas Janis koolikaaslasele, kui kapiukse kinni virutas, nii et see kaeblikult tärises.

Kenedy võttis kotist mõned õpikud ja pani need kappi, sealt rändasid teised raamatud kotti. Kay pani just kapiukse kinni, kui kuulis, et keegi tuli. Ta viis pilgu vaid viivuks kõrvale ning sai emabitchilt mõnusa "tervituse" osaliseks. "Ära arva, et kõik sind pidevalt vaatavad, sa pole nii kuum midagi," vastas Kay rahulikult. Ta läks ja istus vabale pingile, mis oli üks paljudest. Neiu otsis käekotist välja mobiili ja lülitas WiFi sisse, et pisut netis surfata. Aega ju oli. Polnud põhjust midagi muud teha, raamatut oleks võinud iseenesest lugeda, aga viitsimisest jäi puudu.

"What the fuck did you say?" Pillanud oma koti kappide ette maha, kõndis Janis kindlal sammul Kennedy juurde, et tema ees seisatada, käed ristatud. "Su arvamust ei küsitud, linnuke," lausus neiu vaiksel, aga mürgisel häälel, kui koolikaaslast põrnitses. Siis sirutas ta hoiatamata käe ja napsas telefoni Kennedy käest, et, tehnikavidin kasutusvalmilt peos, paar sammu eemale kõndida. "Kids today with their texting and murder," leelotas neiu, kui tavapäraselt toimis ja esmalt sõnumite kataloogi avas, nende sisust tegelikult huvitumata. Ta tahtis selle nipstüki reaktsiooni näha.

"Kõrvu tasub ka aeg-ajalt ikka puhastada," vastas tüdruk ning jätkas netis surfamist. Järsku oli mobiil sõrmede vahelt kadunud. Kay ärritumine toimus sama kiiresti kui tänapäeva superautod suudavad nullist saja kilomeetrini tunnis kiirendada. "Mine persse, sa ei näpi mu asju," sisistas tüdruk ning tõmbas mobiili tagasi enda kätte, küüntega lasi nii "kogemata" ka üle tšiki sõrmede. Fuck you! Kennedy ei tahtnud sellise blondi bitchiga tegemist teha, emabitchi IQ tundus kohati alla ta kehatemperatuuri olevat.

Ohoo. See oli juba päris hea reaktsioon - vähemalt ei vingunud piff nagu siga või ei hakanud nutma. Enamasti hakati nutma. Jäänud võõrast telefonist ilma, heitis Janis pilgu oma käele - sõrmedel ilutsesid punased jäljed. "Kuule, kui sa sealt koerakuudist tulid, lasknud siis oma küüned ka lühemaks teha," kommenteeris neiu sõrmi painutades. "Keegi saab surma niimoodi." Ta oli mihkel rääkima, tema enda küüned olid nagu mingil vampiiril, aga need nägid vähemalt välja, nagu oleksid päris maniküürikääre näinud. Pealegi oli tema küüntel hoopis teine otstarve - enesekaitse... tavaliselt. Kui Wilkins soovib, võib ta pifile Zorro-märgi otsaette teha.

"Sinusuguste jaoks kasvatangi," vastas neiu ja pööras bitchile selja. Ta istus uuesti pingile ja otsis välja kõrvaklapid, et muusikat kuulata. Ühendanud juhtme mobiiliga, hakkas kõrvu voolama rahustav muusika, mis leevendas ärritust ja viha. Little Talks toimis suurepäraselt. Kay ei saanud aru, mis oli blondinska probleem. PMS vist 24/7. Kennedy mõtted liikusid sellele, et tšikk võiks juba kooli lõpetada.

Jah, see oleks ka tema soov, aga näed, pidi siin põrgupõhjas istuma ja oma päevi mööda saatma. Oma viga, et talle need Freshmanid oma rebasusega jalgu jäid. Või Wilkins - käis küll. Sophomore'i tüütamine muutis tema tuju lahedamaks, aidates Deirdre hommikust trianglit unustada. Natuke lasi Janis Kennedyl muusikat kuulata, kuid mitte pikalt, sest mingil hetkel sirutas ta käe ja tõmbas ühe kõrvaklapi Sophomore'i kõrvast välja, et sama kiirelt sammu tagasi astuda. "Endast vanemaid tuleb austada, kas su issi ja emme ei õpetanud seda sulle?" oli tal tarkust ülearu.

Kennedy kuulas pisut muusikat, kui üks klapp järsku juhtme küljes rippumas oli. "Mis su probleem on? Kas sa astusid vale jalaga voodist välja või..." ei saanud tüdruk aru. Ta oli juba vihaseks muutumas. "Ma ei saa aru, mida sa tahad, ma ei suhtle sinuga, ma ei tõmble sinuga, aga ikka jään ma sulle ette," rääkis Kennedy edasi. Emabitchi ajurakke oli ilmselt piiratud koguses, sest ta ei mõistnud, et põhjuseta teistega ei sõimelda.

Ta astus jah vale jalaga voodist välja, sest see mõjutab täiega kõike, mida ta teeb ja kui värdjas ta sel konkreetsel päeval on. Muidugi on seal sada ja üks muud tegurit, aga just see, kumb jalg tema voodi ees laiutavale kaltsuvaibale enne maandub, on meeletult oluline. "Sa olid ebaviisakas," oli Janisel vastus valmis. "Endast vanemaid inimesi tuleb tervitada. Sina ei tervitanud. Ma õpetan sulle kombeid, ole parem tänulik."

"Fuck off, kas sa ise tervitasid mind? Seda pole vist sulle õpetatud, et kohtle teist nii nagu sa tahad, et sind koheldaks," vastas Kay ja viis silmad emabitchilt aknale. "Kui sul on mingi vaime kiiks, et kõik peavad sind tervitama, siis käi Mr. Hartingu juures, ta aitab," lisas Kennedy. Mis bitchi probleem oli? Kay ei olnud enda meelest küll midagi tšikile teinud või öelnud, järelikult oli probleem ikka blondinka mõttemaailmas.

Janis manas näole üllatunud ilme, mis oli siirast kaugel. "Oo? Aga ma ju järgin seda õpetust," mainis ta. Järgis ju - tema solvas teisi, teised solvasid teda, kõik on õnnelikud. Kooli psühholoogi mainimine aga ei teinud neiu tuju enam paremaks, tegi hoopis kannapöörde. Ta oli psühholoogi juures käinud, sest ta oli sinna sunniviisiliselt saadetud, ja ta oli saanud petliku lootusetunde, et kõik saab korda, ja ta oli läinud koju ja see lootusetunne oli jalge alla trambitud. Sittagi see psühholoogide juurde saatmine aitab. "Kõik saab korda," ütlevad nad ja vaatavad, kuidas kõik läheb ainult hullemaks ning mitte miski ei saa korda. "Õpetamisest rääkides..." muutus Jani hääl jahedamaks. "Sa peeglisse oled ka täna vaadanud? Kooli etiketis seisab ju, et õpilane peab esinduslik välja nägema, sina aga..." Neiu silmad libisesid hindavalt üle koolikaaslase. "...sina oled esinduslikust kaugel."

"Mind ausõna ei huvita su õpetussõnad ja arvamused. Hoia need endale," pööritas Kay silmi. "Mis mul siis häda on? Näen välja nagu iga teine õpilane. Vabandust, et ma end litsakana ei taha näidata," turtsatas Kennedy. Ilmselgelt arvas emabitch endal olevat võimu, mida tal tegelikult polnud. Okei, Kay oli häiritud ja päris tugevalt, aga koolis ta ei näidanud seda välja. Neiu ei mõistnud Janise-sarnaste inimeste mõtteid.

"Ma ei mõelnud litsakat," lausus Janis kohe. "Kuigi sulle sobiks selline riietus isegi rohkem kui... see siin..." Viimaste sõnade ajal tõstis neiu ühe käe ja viipas sõrmega Kennedyle, tehes kaks suurt ringi, et kõike haarata. "See... kaltsakagarderoob. Kui see pole just mingi fashion statement, siis anna mulle andeks, ma ei teadnud." Kennedy ainus viga oli see, et ta oli temaga samal ajal samasse kohta sattunud ja oli siin üksi. Muud midagi. Olgu, aga ta võib endale seada eesmärgi see Sophomore nutma ajada, kuna see tundus üsna tubli katsumusena.

"Kaltsakas? Mis ajast on teksad ja särk kaltsakas? Vabandust, et ma ei vaata E-channelit, et pidevalt praeguse moega kursis olla," lausus Kennedy. Ta ei lasknud end üsna lapsikul kommentaaril mõjutada. Tüdruk toetas end mõnusamalt vastu seina, uni tükkis ikka veel peale. Oh, oleks võinud tänase päeva üle lasta, oleks jäänud emabitchi vingumisest ka ilma.