Kerge lõunauinak

Raelyni sõnade peale Jocelyn vaid ohkas. Nagu ta poleks seda juba küllaltki kuulnud. Ükskõik, mida ta teeb, igalt poolt ta kuuleb ainult ühte ja sedasama kulunud väljendit - "sa oled liiga noor...bla bla bla". "Sa räägid minuga nagu kolmeaastasega," sõnas neiu pead raputades. Millal nad ükskord lõpetavad selle nooruse nina alla hõõrumise. Ongi noor - so what? "Kuidas saab kodus istumine huvitav olla?" küsis Jocelyn õelt. Ta ei näinudki ju Rae'd mujal, kui kodus ja kui ta läkski kodust välja, siis ilmselt stuudiosse või midagi. Ta on üritanud õde ka Californias endaga õhtul kaasa kutsuda, aga Rae on alati keeldunud. Nii ei ole ju lõbus. "Võta heaks," sõnas Lyn, kuigi Rae teda otseselt ei tänanud. Ta ei osanud lihtsalt midagi muud õele vastata.

Kui nad nüüd siin kahekesi olid, ei jäänud Rae'l muud üle, kui Joce'i eest vastutada, kuna tema õde oli siiski veel alaealine. Sealt ka need vanusejutud, millest ei saanud üle ega ümber. "Ma räägin sinuga nagu teismelisega, mitte nagu kolmeaastasega, aga kui sa arvad, et ma teen sulle kuidagi oma sõnadega liiga, siis tõesta oma käitumisega, et ma eksin," esitas Rae nooremale õele pisikese väljakutse. "Mina olen loomeinimene ning mulle meeldib rohkem omaette olla," vastas Raelyn, kuigi oli üsna kindel, et Jocelyn hakkab taolise jutu peale nägusid tegema. Väita seda, nagu oleks Rae kogu aeg kodus või siis stuudios, oli küll liialdus. Käis temagi nädalalõppudel tihti väljas, aga mitte sellistes kohtades kus palju teised temavanused. "Ma tõepoolest loodan, et suudame siin veedetava aja jooksul omavahel kenasti läbi saada," avaldas Rae ühe enda ootustest.