Kerge lõunauinak

Raelyn oli endale hiljuti oma isikliku korteri ostnud, kuna ei tahtnud rohkem sugulastel jalus olla. Isegi kui nad olid toredad inimesed ja suhtusid Rae'sse igati sõbralikult, arvas näitsik, et parem oleks siiski omaette elada. Ta oli juba harjunud üksi endaga hakkama saama ning tundiski ennast nii kõige mugavamalt - Rae ei tahtnud kellestki teisest sõltuda.
Kell oli umbes pool üks, kui Raelyn veel magas. Ärganud oli ta juba vara, kuid eelmisel ööl tekkinud inspiratsioonipuhang ja pikad magamata veedetud tunnid avaldasid oma mõju ning Rae jäi lihtsalt elutoa diivanile tukkuma, kaustik laulusõnadega sealsamas laua peal, mis asus diivani juures. Peagi oli valmimas üks uus laul, millest tõotas tulla midagi suurt. Äkki tema järgmine hitt?

OT: sistah

Just eile oli see õhtu, mil Jocelyn mõtles, et nüüd küll aitab, ta laseb kodust jalga. Kooliga olid asjad juba varem korda ajatud ja nii sai ta ilusasti Tree Hilli Keskkooli ka üle tulla, kuigi oma õpingutesse ei paistnud näitsik endiselt väga tõsiselt suhtuvat. Kisakoor tundus lõbusam, kuid sellegipoolest tuli Jocelynil end siis vähemalt kuidagi läbi vedada, sest ta teadis, et kui hinded väga käest ära lähevad, ei ole talle enam kohta ka kisakooris. Mõned tunnid tagasi oli neidis aga Tree Hilli lennujaamas lennukist maha astunud ning natuke linna peal oma spordikotiga uidanud, kuni ta ühe toreda inimesega tutvus ja too talle pudeli rummi välja tegi. Fuck yeah! Ta kaanis rummi ning jõudis siis Eastside'ile, kus olid uhked kortermajad. Ühes neist elab ka tema õde. Selge, natuke otsimist ja küll Venus selle koha ka üles leiab. Ei läinudki kaua, kui ta oli juba koridoris, kallates täiega endale rummi pudelist kurku, valades endalegi seda natuke peale, endal hullult naljakas. Niimoodi itsitades ja end rummipudeliga keerutades lõigi ta Rae korteri ukse lahti ja sadas sisse. "Kop-kopp?!" hüüdis ta valjusti ja lõi ukse kinni.

Rae oli sel ajal veel sügavas unes, kui väikeõde tuppa sisse sadas. Õigupoolest oleks Jocelyn pidanud üldse Californias olema, mistõttu ei lootnud Raelyn teda niipea nähagi. Edasi magada näitsik aga ei saanud, kuna tuttav hääl ajas Raelyni üles. Hõõrunud uniselt oma silmi, tõusis näitsik diivanil istukile ning oli õige pea koridoris. Näinud seal Joce'i, kes oli kusjuures ka purupurjus, jäi Rae talle hämmingus otsa vaatama, kulm kortsus. "Kas tohib küsida, mida s i n a siin teed? Kas sa ei peaks praegu mitte koolis olema?" alustas Raelyn oma küsimusterahet. "Sa oled joonud. Kes sulle ostis?" tegi näitsik juba kurjemat häält, võttes pudeli õe käest ära. Nüüd ei saanud Raelyn enam midagi aru. Kus küll vanemate silmad olid, et isegi Joce'i kadumist ei märka? Omaette ooper oli aga see, et Jocelyn oli mingi nipiga ukse lahti teinud. Võtit tal kohe kindlasti olla ei saanud. Või siis jättis Rae ise ukse kogemata lukustamata? Vahel kippuski ta hajameelne olema, aga selline asi juhtus küll esimest (ja loodetavasti ka viimast) korda.

Jocelyn hakkas kõva häälega naerma, kui tema suur õde lõpuks üles ärkas ja teda vaatama jäi. See nägu oli lihtsalt nii epic. "Sa peaksid oma nägu nägema," lausus näitsik ja kallas endale veel rummi kurku, kuigi suurem osa sellest läks ka tüdrukule endale peale. Nojah, nüüd kleepub natuke, aga pole hullu. "Chillaaaax," sõnas näitsik Raelyni küsimuste peale. "Ma tulin jah kodust ära, sest ma tahan Tree Hillis elada...ja kool...no ma ei tea, homme vist peaks nägu näitama, aga täna ma küll ei viitsinud. Mis sa mõtled? Ma alles tulin lennuki pealt maha," vastas ta õe küsimustele, endal ülilõbus olla. Muidugi pole ime, kui Rae varsti vanematelt ühe kurja telefonikõne saab, sest Jocelynil endal oli aku tühi ja telefon väljas. "Õuuuuuu," kiunus Jocelyn, kui temalt rummipudel käest ära tiriti. "Üks tore inimene ostis, tundub, et mu esimene sõber siin linnas," seletas Venus. "Ja tõsiselt, sa võid ka lonksu võtta, aga ole nüüd...sa ei saa mul seda lihtsalt käest ära võtta."

"Missugune ma siis peaksin välja nägema, kui avastan, et üks pubekas on otsustanud kodust plehku panna ja minu juurde tulla? Ma eeldan, et vanematelt sa luba ei küsinud, sest nemad ei laseks millelgi sellisel üldse toimuda," lausus Rae ohates. Oli nüüd talle sellist jama kaela vaja? Mõtles tulla siia, et natuke vabamalt võtta ja puhata, aga nüüd pidi hoopis lapsehoidjat mängima. Ei olnud just Rae lemmikülesanne. "Sa poleks üldse pidanud siia tulema. Sinu koht on kodus vanemate juures, mitte siin," ei kasutanud Raelyn just sõbralikku tooni. Muidu oleks ta ehk rahulikumalt võtnud, aga fakt, et Jocelyn oli joonud, muutis nii mõndagi. "Sa tead, et ma ei joo sellist saasta," lausus Raelyn, kõndis korraks kööki ja valas pudeli sisu kraanikausist alla. Pudel ise lendas prügikasti. "Äkki oleksid nii kena ja käiksid duši all ära? Sa lehkad alkoholi järele," teatas neidis, näidates käega vannitoa poole, kuigi ta oli üsna kindel, mida Jocelyn selle peale vastaks. Aga üritada ju võis.

"Ise oled pubekas," turtsus Jocelyn vastu. Damn, Rae oli veel hullem, kui nende ema. Või oli ta lihtsalt maruvihane. Päris sõbralik vastuvõtt küll. "Oota, sa tahad mind teistipidi tänavale saata?" küsis Jocelyn. Nojah siis, Californiasse ju ometi tagasi lendama küll ei hakkaks. Ju siis peab midagi muud välja mõtlema, natuke raha ju Jocelynil on. Saab ajutiseltki kuhugi jääda. "Mida sa tegid praegu?" kriiskas Venus, kui nägi, mis tema kallis õde rummipudeliga tegi. See oli kallis kraam ja nüüd pidi Rae ta kraanikausist alla valama, no tänks täiega. "Thanks, sis," turtsatas Jocelyn ja asuski vannituba otsima. Seal keeras ta kohe dušikraani lahti ja sai külma vett kaela, mis Venuse lihtsalt kiljuma ja endamisi vanduma pani.

Kui Jocelyn väitis, et Rae olevat pubekas, hakkas tüdruk tahtmatult naerma, kuigi tema tuju praegusel hetkel just naermist ei eeldaks. Aga vaidlema ta Joce'iga ka hakata ei tahtnud, kuna arutlusel, kes neist on rohkem pubekas, poleks erilist mõtet ju. "Ei, ma pole seda väitnud. Kui sa juba siia tulid, siis jääd ka, kuni vanemad sulle järele kutsun," vastas Raelyn. Kohe kindlasti ei kavatsenud ta Jocelyni üksi minema lasta. Eriti veel sellises olekus. "Seda, mis on õige," vastas Rae korraks õlgu kehitades. Kuidas Joce ise sellest aru ei saanud? Ju ta oli siis selleks liiga noor... Kui Jocelyn siiski vannituppa läks, liikus Raelyn tagasi elutuppa ning haaras laualt telefoni, et vanematele üks kiire kõne teha ja neidki natuke noomida, et olid Joce'i tähelepanuta jätnud, kuid vahepeal oli tekkinud juba päris mitu vastamata kõnet, millest Rae'l siiani aimugi polnud. See on see, kui telefoni hääletu peale paned. Ja loomulikult oli helistajaks ema. Mis seal siis ikka, eks tuli talle tagasi helistada...

"Ma ei lähe Californiasse tagasi, isegi kui sa nad kutsud," ütles Jocelyn. "Ma olen juba Tree Hilli Keskkooli nimekirjas." Muidugi tekib küsimus, et millal Jocelyn neid asju ajada jõudis, aga tal oli kõik juba planeeritud. Ühed tutvused siia-sinna, pluss veel natukene näitlemist ja ongi kõik tähtsamad asjad aetud. Jocelyn sai lõpuks sooja vee tööle ja lihtsalt seisis duši all, kuni ta tilkuvate riietega sealt välja tuli. Ta oli nii märg, et see tegi tüdrukule endalegi nalja. "Rae, kas ma võin mõned su hilbud selga ajada?" küsis ta õelt. "Ma ei viitsi oma kohvreid lahti pakkida." Ja kõiki riideid Jocelyn kaasa ei võtnudki.

"Seda me veel vaatame," muigas Raelyn, aga kui Jocelyn ennast täiendas, jäi neidis mitmeks pikaks sekundiks vait. Talle ei mahtunud lihtsalt pähe, kuidas Joce kõik selle korraldanud oli. Mis ajast lastakse alaealisel ennast nii lihtsalt kooli kirja panna? "Mul pole enam sõnu, ausalt. Aga jamasid sa tekitada oskad, selles pole vähimatki kahtlust," mainis Rae. Mis tal ikka nüüd üle jääb, kui Joce juba uues koolis kirjas?
Sel ajal, kui Jocelyn pesemas oli, rääkis Raelyn emaga, kes oli loomulikult paanikas, nagu Rae juba varem eeldas. Et mitte Joce'i olukorda veel hullemaks teha, jättis Raelyn selle napsutamise mainimata. Kulmineerus kogu nende vestlus sellega, et Rae ülesandeks sai nooremale õele lapsehoidjaks hakata - just see, mida ta varem kartnud oli, kuid tüdruk lubas emale, et annab endast parima.
"No mine võta siis," ei hakanud Raelyn väikeõele oma riiete sees tuhnimist keelama. Ta võib ise ka need kohvrid lahti pakkida, kui Joce riideid vahetab. Isegi kui Rae seda täna just välja polnud näidanud, hoolis ta Jocelynist ning tahtis talle vaid parimat. Lihtsalt mõnikord on neile mõlemale lõppkokkuvõttes kasulikum, kui Rae ei käitu üleliia leebelt.

Raelyni reaktsioon Jocelyni väikese uudise peale oli lihtsalt priceless ning tüdruk kohe pidi selle peale naerma hakkama. Eks igasugune pahanduste tekitamine ja ise jamadesse sattumine oligi Jocelyni eriline anne. Ta lihtsalt oskas. "Yup, say hello to the troublemaker," sõnas neidis õe sõnade peale uhkelt. Nii lõbus oli tegelikult ise mingi jama jälle korraldada, kui Jocelyni endaga midagi väga ei juhtu. Koolis peaks muidugi vähem jamasid korraldama, kuigi õppimist ei võtnud Jocelyn endiselt väga tõsiselt. Hea seegi, et õde lubas oma riideid võtta ning nii jooksis läbivettinud Jocelyn Rae tuppa, vahetades märjad riided ühe õe kleidi vastu. Nägi hea välja Jocelyni seljas.

Raelyn ei saanud väga naljale pihta, mistõttu tema nägu küll oma tõsise ilme säilitas. Oleks tema ka nii palju joonud, võiks olukord muidugi hoopis teistsugune olla, aga Rae ei tarvitanud eriti alkoholi - ainult mõnel tähtsündmusel jõi viisakusest klaasi šampust ära, kuid sellega tavaliselt asi ka tema puhul piirdus. Samuti ei pidanud Rae lugu pidudest, olles Jocelyni vanuses kõvasti rahulikum. "Sul pole endal vist õrna aimugi, kui palju peavalu mulle alates tänasest valmistama hakkad," ei saanud Rae jätta mainimata. Tema põhieesmärk Tree Hilli tulles oli ju igasugusest liigsest kärast eemale saada, et mitte mõistust kaotada. Kui Jocelyn tema tuppa kadus, läks Rae natukese aja pärast õele järele, veendumaks, et teine riidekappi päris segi ei pööraks. Raelyn vihkas koristamist - eriti teiste järelt. "Vau, ma ütleks, et see kleit sobib sulle isegi paremini," kommenteeris neidis Joce'i valikut. Vähemalt praeguseks oli näägutamine lõpetatud.

Peavalu, fuck yeah. "Kuule, sa ei pea mulle ema ka ju mängima hakkama," lausus Jocelyn. Nii et vanemad olidki Rae'le helistanud ja talle sõnad peale lugeda. Hea seegi, et neiu tagasi Californiasse ei pea minema. Nalja hakkab siin Tree Hillis nüüd igatahes saama. Äkki satub temagi õe mingisugustele paparatsopiltidele. Perks of having a famous sister. Rae kapis oli jällegi päris ägedaid riideid. Tema saab muidugi neid kogu aeg ostma minna, Jocelyn aga tehku head nägu ja küsigu raha. Ega praegugi väga priisata saa selle piskuga, mis tüdruk kodust kaasa oli võtnud. "Saan endale?" küsis Jocelyn. Kui see kleit talle niikuinii paremini sobib. Pealegi on Rae kapp riideid täis.

"Ma ei mängigi sulle ema. Ma lihtsalt üritan selgeks teha, mis sulle endale parem on, aga sina ei taha ju mind kuulata," sõnas Rae. Ei, töö lapsehoidjana polnud talle loodud. Kui muidu oli Raelyn vägagi rahulik, siis teatud hetkedel võis ta tundmatuseni muutuda - see uus elustiil on temaga oma töö teinud. Kõige rohkem kartiski Raelyn seda, et Jocelyn saab mingi lollusega hakkama ja tõmbab sellega ka Rae'le endale vee peale. "Võta, kui tahad," kehitas Raelyn õe küsimuse peale õlgu. Kui kõik piirduks ainult sellega, et ta ostab aeg-ajalt Joce'ile riideid või muud pahna, mida õde tahab, polekski see elu nii hull. Vähemalt on tal midagi, millega Joce'i vajadusel ohjeis hoida - kui käituda ei oska, ära riietest ega muust nännist unistagi.

Nüüd vaatas Jocelyn oma õde pigem seriously-ilmel. Mida kuradit see tüdruk ajab? "Aga kust sina tead, mis mulle parem on?" küsis ta. "Cmon, me oleme noored, me peaksime elu nautima ja lõbutsema." Jah, Jocelyni arust oli Rae kogu aeg liiga tõsine ja see oli ausalt öeldes igav. Miks tema ei võiks kordki elus kas või mõnele peolegi tulla ja seltsielu elada? Sellel tüdrukul ikka ei olnud elu. "Aitäääh," lausus Jocelyn õnnelikult, kui Rae oma kleidi endale lubas võtta. Muidugi kui Rae hakkakski igasuguse nänni ostmisega üritama oma õde ohjes hoidma, olekski see nagu väikse lapse kasvatamine, ainult mänguasjade asemel on riided. See aga 17-aastase puhul ei toimi.

"Võib-olla ma tõesti ei tea päris kõike, aga igal juhul rohkem kui sina. Sa oled selleks veel liiga noor, et mõista," vastas Raelyn õe küsimusele. Loodetavasti too jälle ei solvu. Rae'l polnud plaanis teda titeks nimetada ega midagi. "Minu elu on niikuinii piisavalt huvitav. Selleks pole tarvis mingeid jooke, klubisid, narkootikume, meestehorde ega mida iganes. Pealegi ei ole ma erilises vaimustuses mõttest ennast avalikus kohas lolliks teha," rääkis Rae. Tahtis ta või mitte, aga tüdruk oli siiski paljudele eeskujuks. Ta ei soovinud oma mainet juba karjääri alguses ära rikkuda. Ja teine ning hoopis olulisemgi põhjus oli see, et talle lihtsalt ei pakkunud mingid metsikud peod ja läbud huvi. "Ma ei mäletagi, millal sa mind viimati tänasid. Aga seda oli meeldiv kuulda," mainis Rae. Praegu polnud tal küll mingit kindlat plaani, kuidas Jocelyni "karjatada", kuid küll tulevikus välja mõtleb.