Oh what a beautiful morning

"Nojah, maailm on väike," lausus Megan õlgu kehitades. "Ükskõik, kuhu sa ka ei sattuks, alati on seal mõni tuttav." Naine ei imestaks üldse, kui ta ka ise siin, pisikeses Tree Hillis mõne oma vana tuttavaga kokku jookseb. Kõik on ju võimalik. "Reisimisest ei jää tõesti väheks," nõustus naine, kui Jake arvas, et ta on palju reisinud. "Järgmiseks peaksin ma minema Suurde Õuna, aga see koht on juba liigagi tuttav minu jaoks," rääkis Megan. Ta on seal juba teab kui palju kordi olnud, seega tundus naine seda kohta kui viit sõrme oma käel.

"Seda küll," nõustus mees. "New York on tore koht, ma olen seal pikalt elanud. Samas mulle ei meeldinud see suurlinlik kiire elutempo," rääkis mees. "Ma tundsin, et stress hakkas üle pea kasvama," lisas noormees. "Aga mis oleks, kui me jätkaks seda vestlust kunagi mõnel õhtusöögil? Siin Tree Hillis on päris korralikud restoranid, sõbranna abikaasa soovitas just üht kohta," rääkis Jake, vihjates Nathanile.

"Minul on just vastupidi, et väikelinnad väga ei tõmba," rääkis Megan. "Ma tahan õhtuti väljas käia ja lõbutseda, aga ma ei saa seda teha väikelinnas, sest pole selliseid kohti." Seega teadis naine, et ka Tree Hillilt pole väga midagi oodata ja tal võib siin isegi igav hakata. Suurlinnades on küllalt kohti, kus käia, kuid see linnake siin paistis kaugeltki liiga rahulik. "Aga su pakkumine, Jake, kõlab väga hästi," lausus naine, näol kaval naeratus. "Mulle meeldiks see."

"Nojah, inimesed on erinevad," naeratas Jake. Talle meeldis Megani avatus, oleks Jake vaid teadnud, mis veel selle avatuse taga oli. "Kuidas oleks järgmise nädala teisipäev?" pakkus mees välja. Tal oli too õhtu täiesi vaba ja ehk oli ka modellil see sobiv aeg. "Näiteks seitsme ajal," lisas Jake. Ta mõtles, et üks õhtu Meganiga ei teeks paha.

"Nii et sina oled siis selline rahulikum ja ei käi tavaliselt väga väljas?" uuris Megan. Jake tundus lihtsalt selline, aga naine lootis, et mees pole vähemalt nii igav nagu tema eks oli. Ta tahtis ikka kirglikku meest ja kirge naise endine talle pakkuda ei suutnud, seega tuli seda otsida kellegi teise juurest. Kuulnud aga Jake'i küsimust, otsis Megan oma käekotist välja märkmiku ning lõi selle lahti. "Jah, õhtu on mul vaba, kuigi lõuna ajal on üks väike moeetendus," vastas naine ning märkis igaks juhuks kella seitsme peale selle kohtumise Jake'iga. "Mulle sobib see igatahes," andis ta mehele teada, vaadates tüübile oma läbitungivate roheliste silmadega otsa.

"Noh, ütleme nii, et minu jaoks on mõnus õhtu see, kui ma saan semudega baaris õlut juua ja jalgpalli vaadata, aga ma ei ütle kunagi ära ka ühe kauni naise seltskonnast," lausus Jacob ning mõtles sellele, et ilmselt NY ei sobinudki talle enda ülimalt peente klubide ja kohtadega, kus räägiti ainult kunstist või filmidest. "Suurepärane, näeme siis teisipäeval," naeratas mees ning vaatas hoonet, mille ette nad olid jõudnud. "See peakski õige koht olema," lisas Jake.

Nii tüüpiline mees. Päris paljud istuvad semudega baaris või pubis, joovad õlut ja vaatavad jalgpalli või ükskõik, missugust muud spordivõistlust. Vähemalt ei paistnud Jake naistemees olevat, kuigi sellest oli Meganil juba täiesti ükskõik. "Jah, teisipäevani, kui me just kuskil varem kokku ei jookse," noogutas Megan, kuid rebis oma märkmikust ühe lehekese, millele ta oma numbri kirjutas. "Helista mulle," lausus ta vaiksel häälel mehele lähemale kummardudes, rohelised silmad puurimas Jake'i omi. Seejärel andis naine paberilipaka Jake'ile ning kadus hoonesse.