Pimedad ohtlikud tänavad

Daniel on elanud siin linnas peaaegu terve oma elu, mis tõttu tunneb ta neid tänavad sama hästi kui oma korterit. See tõttu on tal lihtne leida enda kambale kiirelt uus peakorter kui eelmine pollarite poolt avastatakse. Just nagu eelmine nädal kui politsei sai anonüümse vihje selle kohta, et Nate peidab enda kampa Eastside äärelinnas ühes vanas korda tehtud majas, mis paberite järgi kuulub ühele tähtsale ärimehele, kes ei ela seal juba aastaid.

Saanud tulema uuest peidukohast kell 10 õhtul, lonkis Daniel hetkel mööda Westside pimedaid tänavaid enda korteri poole. Kuna teda pole veel selle kambaga seostatud, siis sai ta rahuliku südamega mööda tänavaid kõndida, ilma, et peaks hoidma enda kolmanda silmagaga ümbrusel silma peal.

Kandes seljas tumedaid lõhkiseid teksaseid, nahktagi ja musta t-särki, mille peal oli hästi märgata tema kaelas rippuvat risti. Seisatanud korraga, kookis ta taskust välja enda telefoni, silmitsedes sisse tulnud sõnumit, samal ajal muiates.

OT: Lizard

Lizard oli käinud ja saatnud Sayeri baari tööle ning lonkis nüüd üksinda kodu poole. Tema pilk oli suunatud enda ketsininadele ning käed surutud nahktagi taskutesse. Kõrvades kostumas lärmakas muusika, möödus ta erinevatest poodidest, ületas tänavaid ning silmitses vanu maju. Lizza arvates oli Westside tegelikult väga ilus koht. Kõik vanemad ehitised olid just siin kandis. Estside'is oli kõik uus ja modernne. Ka see oli ilus, aga tal puudus ajalugu.

Lizandra seisatas järsult ühe tänavavalgusti all, kui tema mp3 korraga mängimise lõpetas. Urgitsenud selle enda mustade kitsaste teksade taskust välja, pidi ta tunnistama, et oli unustanud seda öösel laadida. Hammustanud alahuulde, keris ta kõrvaklapid ümber pleieri ning hakkas vaikselt edasi astuma. Surunud selles puntra enda tagi taskusse, tõstis ta enda pilgu ülesse just parajaks ajaks, et hüpata kiirelt paremale, et mitte mingile seisvale tüübile otsa koperdada. Selle tagajärjel lõi ta muidugi enda põlve vastu mingit metallist toru, mis meetri jagu maast välja ulatus. Näitsiku suust tuli välja rodu ebasündsaid sõnu ennem kui ta end sirgu ajas ja vaatas otsa inimesele, kelle pärast ta põlv siniseks muutub.

Daniel oli võtnud vahel vastu ka kõne, mille ta lõpetas just parasjagu, et kuulda rodu vandesõnu, mis pani ta enda pruunid silmad telefonilt kõrvalt pöörduma. Surunud vidina taskusse, keeras noormees end ümber, silmitsedes kummargil olevat tüdrukut. Ta tahtis juba lasta üle huulde kostuma küsimuse 'Kas kõik on korras?' kui tüdruk ennast sirgu ajas. "Lizandra?" kerkisid noormehe kulmud, silmitsedes ammust sõpra.

"Olen jah mina," nähvas tüdruk ennem kui pidama sai. Valus oli noh. Loodetavasti ei löönud ta enda põlve mingit mõra sisse. See veel puudus. "Ma vist peaks ütlema, rõõm sind näha Daniel, aga millegi pärast sattun ma sinuga koos alati jamadesse," sõnas tüdruk, surudes käed teksade taskusse ning silmitsedes noormees, kellega neil ülihead ajad selja taga olid. Vaadates vanu pilte, oli tal Nate'iga koos olles alati nägu naerul.

Danieli kulmude vahele tekkis kerge korts. Noh ta lootis natukene teistsugust emotsiooni. "Hetkel sa ju mingis jamas pole. Välja arvatud see, et sa oskad ennast igale poole vastu vigastada," turtsatas noormees hetkeks kuuldavalt, surudes käed tagi taskusse. Neil kahel olid tõesti head ajad selja taga, aga kui Nate ütles Lizardile, et ta kuulub selle gängi kampa, keda neidis ei salli, siis viisakalt öeldes nende suhtlus lõppes.

"See, et ma praegu vigastatud olen, on täiesti sinu süü. Kes seisab keset pimedat tänavat endal veel tumedad riided selja. Pole ime, et ma sind ei näinud," sõnas Lizard noormehe väitele nagu oleks ta kobakäpp ja vigastaks ennast kogu aeg. Ta lihtsalt suutis valel ajal valesi liigutusi teha või siis valede inimestega kokku juhtuda.

"Juhul kui tegemist poleks olnud minuga vaid näiteks mõne teise tüübiga, kes oleks samuti seisnud pimedal tänaval tumedas riietuses ning sa oleksid tema pärast kõhuli lennanud, kas see oleks ka minu süü olnud?" küsis Nathan Lizardilt tõsiselt, ta mõistis, et neidis on tema peale endiselt pahane, sest ta oli siiski tüdrukule valetanud ise enda kohta. "Las ma vaatan selle üle," sõnas ta peagi, viidates Lizardi põlvele.

Lizza hammustas alahuulde ning silmitses Danielit. "Ei, kust sa üldse selle peale tuled?" sõnas Liz hetke pärast. Mingil määral võis noormehe jutus mõte sees olla, aga tüdruk seda ei tunnistanud. "EI," hüüatas tüdruk äkiliselt ja tormiliselt, kui Nate teda aidata soovis. Ta oli kunagi vadnunud, et ei võta temalt enam midagi vastu. Aga see oli ammu ja ta jalg oli tõesti valus. Miks ta küll nii damn tõrjuv oli?

Nate raputas Lizandra keelu peale vaid pead. Silmitsenud hetkeks ümbrust, jäi noormehele silma vana taburett mõned meetrid eemal prügikasti juures. See peaks tüdruku raskusele küll vastu pidama. Toonud selle, asetas ta mööblieseme neidise kõrvale, surudes plika sellele istuma. "Istu ja ole paigal," sõnas Daniel toonil, et tema ei taha vastuväited kuulda. Kükitanud neidise ette, võttis ta õrnalt tüdruku endale sülle, asetades enda sõrmed õrnalt ümber neidise põlve, seda ühest kohast katsudes ja teisest. "Midagi katki pole, kuid sellest tuleb kindlasti väga pikaajaline ja suur sinikas," teatas ta peagi, hoides Lizardi jalga endiselt enda süles ja vaatas talle otsa.

Lizard leidis end peagi mingil ebakindlal toolil, mille peale ta Danieli suunas enda kulme kergitas. "Ära puutu mind," sõnas näitsik kui Nate tema põlve kompama hakkas. Tüdrul pidi tugevalt keelde hammustama, et mitte kisada. Valus oli, isegi vesi tuli ühest silmast välja. "Ja mis ajast sina arst oled, et diagnoose jagada," turtsatas Lizza ning libistas enda jala Danieli sülest ära. Kuidagi ebamugav oli olla.

"Ütleme nii, et elu tänavatel õpetab kiirelt nii mõndagi selgeks ning kuna ma olen pidanud siin ikka päris paljusid kokku lappima, siis ma tean, mida ma teen," lausus Nathan. Ta lasi neidisel enda jala ära võtta, tõustes seejärel püsti. Käed tagasi taskutesse surunud, silmitses ta Lizi. "Kuidas sul läheb ka?"

"Õigus, ma juba unustasin ära, et sa oled meil ju see Westside'i Jumal, sorry et ma kummarduda ei viitsi," sõnas Lizza sarkastiliselt ning vinnas end siis taburetilt püsti, üritades mitte väga tugevalt enda valusale jalale toetada. "Mul läheb väga hästi. Tänan küsimast ja sinul?" sõnas Liz üliviisakalt, üritamata isegi mitte varjata seda, et teda tegelikult selle küsimuse vastus ei huvitanud. Või siiski sisimas huvitas?

Nathan turtsatas lõbusalt Lizandra esimese märkuse peale, vangutades enda pead. "Kuna ma tean, et see sind ei huvita, siis ma ei hakka sind sellega piinama. Lähed koju?" silmitses noormees tüdrukut. Lizard polnud üldse muutnud - ei välimuselt ega ka iseloomult.

"Oli nagu selline plaan jah," sõnas Lizard viimaks enda täiesti tavalisel häälel, milles ei kõlanud mingeid teravaid alatoone. Ta astus mõned sammud vaevaliselt longates edasi ning pööras end siis Danieli poole. "Ma olen Sayeriga," sõnas ta järsku täiesti spontaanselt ning vaatas noormehele otsa. Võibolla ta juba teadis, aga miski justkui tema sees käskis need sõnad välja öelda.

Daniel noogutas kergelt, kuigi Lizandra järgmine lause pani ta kergelt nina kortsutama, kuid seda vaid hetkeks. "Ahsoo. Edu teile kahele siis," sõnas mees lühidalt, pruunid silmad endiselt neidist jälgimas. "Ma saadan su koju," lausus ta peagi lisaks, kõndides neidise juurde, "sa ei jõua nii kunagi iseseisvalt koju."