Hour of inspiration

Sayer mõtles mõnda aega ning vaatas siis neiule otsa. "Oled sa kunagi Wilmingtoni sillalt jõkke hüpanud?" küsis ta muiates, "meil Westside'il räägitakse, et kui sa ei ole seda vähemalt korra teinud, ei ole sa õige Tree Hilli elanik," täpsustas ta küsimuse tagamaad. Ise oli Say seda suviti üsna tihti teinud. Enamus inimeste arvates oli see hull tegevus ja seega tehti vettehüppeid enamasti öösiti.

"Ei ole ja ma ei tee ka seda," lausus Jessica ruttu ja vuristades. Jessie ei oska ujuda ja ta üleüldse kardab olla vees, kui tal jalad põhja ei ulatu. Paadiga teda sõitma saada on pea võimatu ja laevaga reisides ei lähe ta kunagi välitekile või kuhugi, kust ta näeb, et on keset merd.

"See vastus tuli küll kiiresti. Miks siis nii kindlalt ei?" uuris Sayer, asudes enda teise kookitüki kallale. Mõne hetke pärast ta peatus ning haaras piima tassi endale kätte. Võtnud sealt mõned lonksud, viis ta enda pilgu Jessicale.

"Sest ma ei oska ujuda," ütles Jessica ausalt,"ja kardan olla vees, kui see on mulle üle pea." Jessie asus samuti teise koogitüki kallale. "Ma kardan ka paadiga sõita, isegi siis, kui mul on päästevest seljas," rääkis Jes.

"Tõsiselt," imestas Sayer, kuid kui Jessica edasi rääkis võis oletada, et ta rääkis vägagi tõsiselt. Eks igal inimesel on omad hirmud. Ja Jessie omaks oli vesi. Lõpetanud söömisega, lükkas Say nõud eemale nii, et sai käed lauale toetada.

"Tõsiselt," kinnitas tütarlaps. Jessica lõpetas peagi ka enda kookidega ning rüüpas siis ka piimatassi tühjaks. Jessie sättis end pisut mugavamalt pingile istuma. "Sul ka mingeid....kuidas seda nimetada..hirme on?" küsis Jes, jäädes uurima üht tätoveeringut, mis Sayeri käel oli. Neidis libistas õrnalt sõrmega üle selle ning vaatas siis noormehele silma.

Sayer teadis suurepäraselt, et igal inimesel on hirme, aga tundus, et ta ei olnud enda oma veel leidnud. Ta kaalus küsimust ühe ja teise nurga alt, kuid miski ei tahtnud sobida. Kindlasti oli miski...aga mis, seda Say veel ei teadnud või ei tahtnud teada. "Nii imelik kui see ka ei oleks, hetke seisuga tundub et ei ole," kehitas noormees enda õlgu vaadates üle laua Jessicale otsa, tundes korraga kuidas näitsiku sõrm mööda tema tätoveeringut libiseb. See oli korraga imelik ja samas meeldiv tunne.