Hour of inspiration

"Ta lõhkus mu perekonna ja see on asi, mida ma talle ei andesta. Mu vanemad ei saaks praegu endiselt hästi läbi, kui nad üksteist ei armastaks, lihtsalt tolle perekonnalõhkuja eeliseks on see, et ta viibis rohkem kodus," rääkis Jessica,"ma vihkan seda, et ma pean selle mehe perekonnanime kandma. Mul ON isa, mul peaks olema enda bioloogilise isa perekonnanimi, mitte mingi mehe, kes mu ema mu isalt ära võttis." Jessica rääkis vaikselt, kuid vihaselt. "Ja peale selle, et ta mult mu perekonna võttis, kohtleb ta mind nagu ma oleks tal mingi ori. Ta ei ole mu isa, et mind käsutada võib." Jessie oleks tõsimeeli palju uhkem Sayeri perekonnanime üle, vaatamata sellele, et noormees on kriminaal.

Sayer kuulas neidist, libistades samal ajal harilikku mööda paberi pinda. Olukord Jessie elus oli midagi, mille kohta noormees midagi öelda ei oskaks. Tema võtaks igal võimalikul hetkel endale oma ema perekonnanime, aga kuna ta on selle nimega sündinud, siis on ta enda isa nimega leppinud. "Mis su õige perekonnanimi siis on?" uuris Say.

"Hill," vastas Jessica. Sayer peaks seda teadma tegelikult - Jason on siiski koguaeg Hill olnud ja kui nad kunagi head sõbrad olid, siis üksteise perekonnanimesid peaksid nad ju ikka teadma? Jessie kasuõde, ühtlasi tema parim sõbranna, on Jessica perekonnanimede üle alati naernud - Oli Hill, kolis Tree Hilli. Elab Eastis, aga perekonnanimeks sai West'i. Alena meeldib sellest järeldusi teha - Jessica kolib kunagi Westside'i. WRONG. Jessica tahab Tree Hillist ära kolida ja mis tema perekonnanimesse puutub, siis Jessie ei suuda oma pulmi ära oodata.

"Miks siis Jason enda perekonnanime säilitada sai?" uuris Sayer. Kogu see perekonnanimede värk ajas ta segadusse. Seega kui keegi peaks tegelikult nende nimesi kuskilt lugema, siis ei ütleks keegi et Jason ja Jessica on vend ja õde. Liiga keeruline värk. Sayer pani enda ploki kokku ja vaatas tüdrukut. "Muideks nüüd on sinu kord endast rääkida. Ma läbisin selle juba eelmine kord baaris. Seega hakka rääkima," seletas Sayer.

"Sest Jason oli siis peaaegu täisealine," seletas Jessica. Vedas Tommyl, kuradi õnneseen. Endast rääkida? Et Sayeril põnev kuulata oleks, peaks Jes valetama, sest tema elus pole mitte midagi märkimisväärset. "Mu elu nii värviline ei ole, kui sinu oma," alustas Jessie endast rääkimisega,"ma olen viis korda kolinud, bioloogiliselt on mul kaks venda, paps on mul maakler Ohios ja ema töötab psühholoogila New Yorkis, vahepeal siin ka. Kisakoor ei ole mu ainus hobi - ma harrastan maastikuvibu. Kuigi Tree Hillis elades ma sellega enam nii tõsiselt ei tegele. Mulle meeldib laulda ja ma olen täiega tänulik Alenale, et ta viitsis mulle kitarri õpetada, et ma ennast ise sellega saata oskaks." Jessie pidas pausi, tal ei tulnud pähe rohkem, mida rääkida. "Küsi parem, mul on niimoodi lihtsam rääkida," lausus Jessie siis. Põhiline sai ära räägitud, nüüd on küsimused teretulnud.

Kolimine oli Sayerile midagi uut. Tema on kogu elu siin elanud ja ega ta palju kuskil kaugemal käinud ei olegi. North Carolina piiridest väljaspool ei ole ta käinud. Tal olid õed ja vennad. Osad küll mitte bioloogilised, aga siiski oli tal kodus keegi peale vanemate veel ja ta ei pidanud kõike endale võtma. Maastikuvibu oli samuti midagi uut. Say ei tunne kedagi, kes sellega tegeleks. Ka Sayer oskas mingil määral kitarri mängida, aga laulmisest tema puhul rääkida ei saanud. "Minu silmis on su elu väga huvitav," tõdes Say, "eriti see maastikuvibu, kust sa sellise hobi leidsid?" muigas Say.

"Kui ma Winnibegis elasin ja seal esimesse klassi läksin, siis oli seal üks poiss, kes sellega tegeles. Ma sain temaga hästi läbi ja siis ta kutsus mu kaasa ükskord ja mulle hakkas meeldima," seletas Jessica. Enam ei tea Jessica tollest poisist midagi, nende suhtlus lõppes, kui Jessie ära kolis. "Teise klassi keskel sain Kanada meistriks selles," muigas tütarlaps.

"Wow, nii et kohe meister," muigas Sayer, "nii et sinuga ei tasu tülli minna, tuled hiljem vibuga kimbutama," turtsatas noormees ning tõmbas kiire käe liigutusega läbi enda juuste. Tema pilk peatus Jessical. "Tahad sisse minna? Ma ei tea kuidas sinuga, aga mina tahan süüa," lisas ta kiirelt küsimuse lõppu. Ta oli viimati söönud, kes teab kuna.

"See oli kümme aastat tagasi," lausus Jessica. Rohkem pole ta meistriks tulnud ka. Esimesi kohti on saanud küll, aga mitte meistrivõistlustel. "Kui ma kellegagi tülli lähen, siis ma lasen lihtsalt jalga," ütles Jessie. Talle ei meeldi tülitseda ja ta pigem põgeneb selle eest, tulles tagasi siis, kui ta ise on maha jahtunud. "Ma kasutaks su vetsu," nõustus Jes sisseminemisega.

"Nagu laupäeval pärast TRICi," sõnas Sayer astudes trepist ülesse ning avades ukse, astudes tillukesse esikusse, mis oli väga tilluke, mõlemas seinas olid suured laeni kapid. Esiku lõpust läks trepp teisele korrusele. Enne treppi oli kaks ust, paremal olev viis kööki ja vasakul olev elutuppa. "Vets on teisel korrusel. Mine trepist otse ülesse ja kohe otse uks," juhendas Say. Trepist paremale jäi tema toa ukse ja vasakule vanemate toa uks. Ise liikus ta sammuti alguses trepist ülesse, kuid kadus siis enda tuppa, pannes ploki ja tuhatoosi ära. Pärast seda võttis ta suuna kööki, kus võttis neile söögiks pirnikohupiimakooki, mis ta ema hommikul teinud oli. Ta lõikas mõlemake kaks tükki ning asetas need koos taldrikuga kööki lauale. Lisaks tõstis ta lauale kaks tassi ja piimakannu.

Selle peale Jessica ei mõelnudki, et laupäeval käitus ta tõesti nii nagu ta oleks Sayga tülli läinud ja siis põgenenud. Otse üles ja otse uks. Okei.
Vetsust naasnud, läks tütarlaps trepi juurde ja kõndis sellest aeglaselt alla. "Sayer," hüüdis ta vaikselt, et teada saada, kuhu ta nüüd minema peab, et Sayer leida.

"Siin," hõikas Sayer, ilmudes köögi uksele ning viis silmad Jessicale, kes ilmselgelt ei teadnud kuhu liikuda. "Ma loodan, et sul mingeid allergiaid ei ole," sõnas noormees kui tagasi kööki pöördus, istudes ümber laua olevale nurka ehitatud pingile. Ta valas piima enda tassi ning asetas kannu siis laua keskele. Ta ei teadnud ju kas Jessie joob üldse piima.

Kuulnud ja näinud Sayerit, liikus Jessica kööki. "Enda teada ei ole," lausus tütarlaps ja võttis siis noormehe kõrval istet. Eriline piimasõber Jessica ei ole ja terve tassitäis seda korraga ära juua, käib tüdrukule ülejõu. Seega valas ta omale pool tassi piima, põimis käed ümber tassi ja vaatas siis köögis ringi. "Armas köök," arvas Jes. Kõik pisikesed asjad on armsad. See köök meenutas Jessicale teemaja, mis neil Miamis maja kõrval oli. Seal oli sarnane pisike köögike.

"Väga tore," vastas Sayer tüdruku lausele. Kuna noormees oli unustanud lusikad, küünitas ta end üha sahtilini, kust võttis välja kaks lusikat, millest ühe ulatas Jessicale. "Täitsa hubane teine, jah," sõnas Say üsna ükskõikselt. Temale meeldis selles majas ainult üks tuba ja selleks oli tema tuba. Seal sai ta rahus olla. Say haaras lusika ning asus koogi tükki sööma, rüübates piima peale. Kook oli veel õrnalt soe, sest see oli koguaeg kenasti rätiku all püsinud.

Jes võttis tänades lusika vastu ning hakkas siis samuti kooki sööma. Kook nägi hea välja, lõhnas hästi ja maitses ka hästi. See, et kook veel soe oli, oli ainult boonuseks. "Tahada sa minust veel midagi teada?" küsis Jessie, jätkates poolelijäänud teemat.