Üksinda kelgutamas?

Oli 25.detsembri pärastlõuna, kui Amaranth oma äsja jõulukingiks saadud uue lumelaua asemel hoopis punase salvoka välja otsis ja mäe peale otsustas minna. Seal oli küll palju lapsi, ent tüdruku meelest pole kelgutamise jaoks keegi kunagi liiga vana. Kelk ilusti valmis pandud, sõitis ta sellega mäest alla ja sai sisse nii suure hoo, et tüdruku siniseid juukseid kattev müts lendas peast ära ning jäi kuhugi eemale mäele. "Eeeeest äraaaaa!" hüüdis ta, kuid oli juba hilja, sest Amaranth oli kellelegi otsa sõitnud. "Oih, ma vabandan," lausus ta, kui nägi, et see oli üks noormees.

OT: Nate

Noormees jalutas mööda talvist Tree Hilli ringi, kuna tal polnud lihtsalt hetkel midagi väga palju targemat teha. Mingi aja pärast jõudis noormees mäeni ning Nathanieli pilk jäi igasugustele väikestele põngerjatele, kes mööda mäge ringi lasid. Nate vajus mõtteisse ning tõdes fakti, et kui Bekah tõesti sünnitab siis mõne aasta pärast võiks üks neist lastest ka tema oma olla. Maa peale tagasi tõi ta üks karjatus ning enne kui ta midagi teha või öelda jõudis, oli ta korraga pikali sõidetud. Selle tulemusena käis kelk ümber ning Nathaniel lesis ühe tütarlaps peal, kuid üsna kiiresti eemaldas Nate oma keharaskuse neidiselt, arvates, et tegu on mõne väikse tüdrukuga. Keharaskus enese kätele toetumas, puurisid Nathanieli silmad võõra nägu. "Tere sulle ka," lausus noormees kerge muigega kui seejärel püsti tõsusis ning neidisele käe ülatas, et viimane saaks püsti tõusta.

Amaranth ajas end püsti ja kloppis oma riided lumest puhtaks. "Püha müristus," lausus ta. "Ega...sa...hmmm...te haiget ei saanud?" küsis neidis võõralt. Ta ei tahtnud mehele otsa sõita, aga võimatu oli seda kelku pidama ka saada. Nüüd vedeles kelk aga kummuli lumes mõned meetrid eemal. Mees ei paistnudki Amaranthist kuigipalju vanem, ehk paar-kolm aastat siia-sinna. Mütsist ei paistnud neidisel samuti kahju olevat, kuigi ta ei näinud seda enam isegi kelgumäel vedelemas. Nii külm ju ka ei ole.

Neidise sõnakasutus pani Nathanieli muigama. "Sinatamine sobib väga hästi," lausus noormees ning ta pidi tõdema, et tegu oli vägagi ilusa naisolevusega. "Kui su eesmärk oli mulle haiget teha, siis pead veel tükk maad vaeva nägema," lausus noormees kerge muige saatel. "On sinuga kõik korras?" esitas Nate küsimuse. Poleks ju tore, kui neidis tema pärast valudes peaks piinlema. "Kas sa oled siin uus või ma pole sind siin varasemalt lihtsalt kohanud?" esitas Nathaniel küsimuse, tumedate silmade sõlbus pilk võõral püsimas.

Nathanieli kommentaari peale hakkas Amaranth naerma. Tema naer oli üsna lapselik, aga see oligi just ainult Amaranthile endale omane. "Ei, ma ei tahtnud sulle tegelikult üldse haiget teha. Ma lihtsalt suudan igasuguseid jamasid tekitada nii endale kui teistele. Sellepärast on mu teine nimigi halva õnne või õnnetustemagnet," rääkis näitsik. "Jah, muidu olen kombes, paksud riided kaitsevad sinikate eest. Ainult mu müts on kadunud," vastas ta siis noormehe küsimusele. Karupüksid ja paks jope takistasid tõesti natuke ka haiget saamast ja seega pole hullu midagi. "Uus? Sina oled vist uus," arvas Amaranth, sest tema näeb samuti Nathanieli alles esimest korda. "Mina olen kõigest Tree Hill High sophomore ja ma olen eluaeg siin elanud."

Noormees kuulas neidise seletust ning puhkes naerma. "No tegijatel juhtub. Õnnetuste magnet olen mina ka, seega tundub, et meil on midagi ühist," lausus Nathaniel kerge muigega, tumepruunide silmade pilk neidisel. Kuulnud, et tegu pole sugugi uue neidisega, üritas Nate ajusopist meenutada erinevaid sophomore'i õpilasi ning seejärel talle vist isegi hakaks midagi vaikselt koitma. "Ahnii.. Sa vist isegi kergelt meenud nüüd mulle," pidi noormees tunnistama. "Mina ja uus? Naljatilk. Sa ju ei saa mulle ometigi väita, et sa ei tunne oma kooli korvpallistaari ära? Nathaniel Snow seisab sinu ees isiklikult," rääkis Nathaniel särava muigega. No ta ei olnud oma tiimis küll just kõige parem mängija, kuid ta oli siiski üks parimaid. "Ja miks Tree Hill High sophomore siin niiviisi üksi inimesi kelguga alla ajab? Või siis noh.. kelgutab?" uuris Nathaniel turtsatusega. Ta isegi ei mäletanud, millal ta ise viimati kelgutas.

"Ma täitsa usun seda, sest sina olid see, kes mu kelgu alla jäi," lausus Amaranth lõbusalt. Tüdruk ju karjus küll, et eest ära, aga tema ei saanud kelku pidama ja Nathaniel ei jõudnud vist õigel ajal reageerida. Tüdruk silmitses oma siniste silmadega mõnda aega ka noormeest ja ka talle hakkas koitma. Jah, täitsa võimalik, et on Nathanieli kuskil näinud. "Jah, seda nime olen ma kuulnud. Senior, right?" küsis näitsik, kui talle viimaks meenus. Kuidas ta küll oma koolivenda ära ei tundnud? Neid korvpallitiimi nimesid kuuleb ju igalt poolt kooli peal. "Sellepärast, et kelgutamine on vahva ja lõbus ja ma ei raatsinud kohe oma uut lumelauda välja tuua. Ma kardan, et lõhun sellegi ära," vastas Amaranth. Ta oli juba aastaid lumelauaga sõitnud, aga tema puhul on see tavaline, et ta kas kukub ise, saab sinika või murrab mõne kondi või läheb lumelaud õnnetul kombel katki.

Mnjah.. Kui see kelgu alla jäämine oleks vaid ainus asi, mis tõestaks seda, et Nathaniel õnnetuste magnet on. "Kui sa seda nime poleks kuulnud, siis oleks siin maailmas midagi väga mäda olnud. Või siis ei loe sa lihtsalt Gossip Cornerit ning käid koolis kinniste kõrvadega ringi," lausus noormees kerge muigega. "Senior tõesti," lisas Nathaniel seejärel neidisele. "Aga küsitav on siiski sinusuguse kauni neiu nimi. Suudad selle saladuse mulle äkki usaldada?" uuris noormees särava naeratuse saatel, tumepruunide silmade pilk neidisel püsimas. Kuulnud neidise pihtimist, et kelgutamine on vahva ning lõbus, ei saanud noormees muud moodi kui lihtsalt muigas kergelt. "Tundub, et vahva on see tõesti," lausus Nate muigega ning vaatas kilkavaid lapsi. "Mis mõtet oli siis lumelaua ostmisest, kui sa seda kasutada ei julge? Võta esmalt siis mingisugune pisem küngas, mille peal harjutada," lausus Nathaniel. "Sa elad Eastside'il?" esitas noormees küsimuse.

Gossip Corner, huh? "Gossip Corner ei huvita mind. Aga selle järgi tundub, et sa oled kõva naistemees ja suudad kogu aeg mingitesse pahandustesse sattuda. Vähemalt ei saa sina nii tihti sinikaid kui mina ja ma arvan, et suudad mahlaklaasi ka nii lauale asetada, et seda ümber ei aja ja selle sisu laua peale välja ei voola," seletas Amaranth. Tema ei satu pahandustesse, aga on teises mõttes õnnetuste magnet. Tema õnnetuste magnetiks olemine tähendabki enamasti füüsiliset haiget saamist või ükskõik mis asja käest pillamist või ümber ajamist. "Mu nimi on Amaranth Crysane Ledger von Duchamp," ütles neidis Nathanielile oma pika nime, kuigi von Duchamp oli tal endal sinna lihtsalt nalja pärast juurde pandud, et see nimi veelgi pikema ja lohisevamana kõlaks. Crysane oli isegi tihti nagu väike laps. Nathanieli kommentaari peale muutus sinisejuukseline neidis aga tõsiseks. "Ma olen aastaid lumelauaga sõitnud ja okei, selle juures on arusaadav, et tulevad sinikad, luumurrud ja mõnikord ka see, et lumelaud läheb ise katki. Terve talv veel ees, et see millalgi välja ka tuua," rääkis ta. "Yup, Eastside, baby," vastas ta jälle lõbusamalt.

"No vahest harva natukene juhtub," lausus Nathaniel kerge muigega, kui kuulis seda naistemehe juttu.. Mnjahh.. Tegelikult juhtus seda tunduvalt rohkem kui vahest harva natukene. "Ja mis sinikatesse puutub, siis nohh.. Ma küll ei kuku väga, kuid aeg-ajalt nii mõnigi võluv tütarlaps leiab põhjuse, et mulle mõne kõrvakiilu kinkida," lausus noormees lõbusa muigega, meenutades seda, kui Reyna ta peale vägagi kurjaks sai. "No palju õnne.. See on kindlasti igati tore," lausus Nathaniel kerge muigega, kui kooliõde oli oma ebaõnnest talle rääkinud. Kuulnud seejärel neidise pikka ning lohisevat nime, hammustas Nate hetkeks huulde. "Kuna ma isegi ei vaevu seda kõike meelde jätma, siis kas Amy sobiks?" uuris noormees turtsatusega, kui oli suutnud mingisuguse hüüdnime välja mõelda, mis vist enam-vähem peaks neiu nimega klappima. "Ja miks mitte seda siis näiteks kohe teha?" ei saanud Nathaniel siiski aru. Arvestades seda, et Amy elab Eastside'il siis saaks ta vajadusel omale uut lumelauda ju lubada.

Selle "vahest harva natukese" peale Amaranth muigas. Seda nad räägivad jah. "Ära võta seda isiklikult, aga ju sa pead selle kõrvakiilu ära teeninud ka olema," lausus näitsik lõbusalt. Tema isegi on mõnikord kellelegi piki piilumist virutanud, kui keegi näitsikut ikka väga närvi on ajanud. "Vähemalt saavad teised minu üle naerda. Keegi peab ju tola ja kobakäpp ja hädapätakas ka olema," muigas näitsik Nathanieli kommentaari peale. "Olgu, kutsu siis Amyks. See on vähemalt parem hüüdnimi kui Malvina. Võeh," nõusuts Amaranth, kui Nathaniel tema nime lühendas. Malvina ei olnud küll neidise enda nimi, aga mõned kippusid teda siniste juuste pärast nii kutsuma ja see ajas tüdrukut närvi. "Aga vaata, sellepärast, et ma ei viitsi hetkel koju tagasi minna ja mul on praegu kelk," lausus Amy. Muidugi võiks ta omale iga kell uut lumelaudagi lubada, aga niimoodi edasi-tagasi käia tüdruk hetkel ei viitsinud.

"Mnjahh.. Saladuskatte all tunnistan, et see on tõene," lausus Nathaniel kerge muigega, "aga las see jääda vaid meie vahele". Ega enamasti Nate tõesti seda vääris, kuid vahest leidis ka mõne korra, kus tegelikult oli kõrvakiil igatepidine üleliialdus. "Mnjahh.. Mõtle.. Me kõik elame tänu sinule kauem, kuna naermine pikendab ju eluiga. Seega tegelikult oled sa tõeline õnnistus," lausus noormees lõbusa muigega Amy'le. Saanud vastuse, noogutas Nate aeglaselt. "Mnjaa.. See on muidugi selline päris tore põhjus. Eelistad kelgutamist lumelautamisele?" esitas noormees neidisele küsimuse, tumepruunide silmade pilk neidisel püsimas.

Amaranth hakkas jälle oma lapselikku naeru naerma. Küll see Nathaniel oli ikka naljakas. "Sulle lausa meeldib siis vist kõrvakiile saada," oletas näitsik. Kui ta neid saab ja ka sellega, et on ära teeninud, peab see tüüp ikka tõeline persevest olema. "Sa liialdad," ütles neidis Nathanieli õnnistuse-jutu peale. Noh, nalja suudab ta vähemalt oma hädapätaklusega pakkuda küll, aga kas just õnnistus? No ei. "Ei, aga kelgutada on vahva, nagu ma juba ütlesin," vastas Amy Nathanieli küsimusele. Mis värk sellel mehel nende lumelaudadega üldse oli? "Tead, mu käed külmetavad nende märgade kinnaste sees. Mis sa arvad sellest, kui jooks minu juures kakaod?" tegi neiu ettepaneku.

[i]"Kui aus olla, siis vahest võib-olla et isegi meeldib. See sõltub muidugi olukorrast ning sellest, kes annab," lausus Nathaniel kerge muigega. Aeg-ajalt oli see tõesti meeldiv, kuid enamasti kippus see siiski olema halb. "Ilmselt, kuid vahest peab ka seda tegema," lausus noormees liialdamise jutu peale. Kui kõik oleks alati normaalsuse piires, oleks elu lihtsalt igav. Kuulnud, et kelgutada on vahva, muigas noormees kergelt. "Kunagi ammu oli tõesti. Viimasel ajal pole proovinud, seega ei oska kommenteerida," rääkis Nathaniel. Kui neidis ta enda juurde kakaod jooma kutsus, mõtles noormees sekundi ning andis seejärel jaatava vastuse. "Miks ka mitte," nõustus NAte naeratusega.[/i]

Amaranth turtsatas. "Ja miks sulle peaks meeldima, kui keegi sulle piki piilumist virutab?" uuris ta. Ehk olid noormehel mingil määral masohhistlikud kalduvused? See seletaks, miks Nathanielile mõnes olukorras isegi meeldib kõrvakiilu saada. "Sa oled naljakas," sõnas Amaranth. See liialdamine oli mõnikord tõesti kohutavalt naljakas. "Ma arvan, et võiksid proovida. Tule mõni päev minuga siia mäele kelgutama," tegi Amy ettepaneku. Miks mitte jälle midagi lõbusat teha? Kuulnud, et mees on nõus tema juurde kakaod jooma tulema, võttis Amaranth oma kelgu ja lasi sellel lihtsalt järel lohiseda, hakates juba kodu poole kõndima. Nüüd oli tõepoolest juba külm, sest kindad olid märjad, jalad saabastes olid märjad ja müts oli kadunud.