this is no weeding seremoney

ot: note for the grammar nazis: the title/subject is intended that way.. obviously

Lumi tuli mõni päev tagasi maha. Ilus. Greta istus pool ööd kodus üleval, jõi teed ja vaatas, kuidas lumehelbed alla sadasid. Pilti oleks tahtnud teha, aga onu magas sealsamas diivani peal ja rootslanna ei tahtnud kolistama hakata ja onu und segada. Pärast kooli polnud seni aega olnud kuskile õue ronida, et ilma nautida. Palju kodutöid vaja järgi teha ja keelega harjumine võttis aega, mistõttu olid ka kodutööde tegemised ajamahukad. Aga kodutööd ei olnud ainus põhjus, miks neidis välja minna ei saanud. Enamvähem lume saabumisega lõi tal üles ka väike palavik. Mingine väike köha oli juba pikemalt olnud, aga nüüd tuli ka see kõige toredam asi. Ja seeõttu ei lubanud onu Gjord Sashal ka kooli minna. Niikuinii mingeid töid tulemas ei olnud ja nädalavahetud oli käegakatsutav ja parem natuke kodus ravida, kui veelgi hullemalt haigestuda ja selle tagajärjel ka kauem kodus viibida. Kuigi see idee neidisele endale väga ei meeldinud - alles ta saabus siia linna ja kooli ja nüüd juba haige ja puudub - aga onule ka nagu vastu vaielda ei tahtnud ja nagu alati on onul õigus.

Õnneks polnud nendel puudutud päeval ka tööpäevi. Ja samal ajal, kui onu tööl oli sai Greta vähemalt kuuske ehtida, niiet kodus polnud ka väga igav. Lisaks raamatute lugemisele ja kirjandite järelekirjutamisele. Tegemist küllaga. Laupäevahommikul, seevastu, ei hoidnud Sassat miski enam toas. Onu oli tööl, palavik oli alla läinud ja enesetunne parem kui varem. Ennast soojalt riidesse pannud, et uuesti külmetumist vältida, võttis neidis oma telefoni ja pistis talvemantli taskusse, võttis oma kaamera koos tolle kotiga ning läks siis õue jalutama, pistes koduvõtme samasse jopi taskusse, kus telefongi lebab.

Oma esialgse jalutuskäigu otsustas Greta läbi viia Westsidel. Äkki leiab midagi, mida kindlasti jäädvustada tahaks. Lund sadas ka kergelt ja ilm oli üleüldse igasti ideaalne, ilma tugeva tuuleta, niiet selle millegi leiab kindlasti üles.

Xavier oli kogu nädala ilusasti koolis kohal käinud, sest kohusetunne ei lubanud tal poppi teha, kuigi tundides oli ta enamasti kõike muud kui tähelepanelik. Alati tulid teised ja tähtsamad mõtted, mis jätsid tunnis toimuvale keskendumise tagaplaanile. Blondiini, keda noormees uuesti näha oli lootnud, polnud ta juba päris mitu päeva näinud, kuid oli samas kindel, et küll nad varsti jälle kokku satuvad. Kui mitte koolis, siis kusagil mujal...
Eelmise päeva oli Xavier veetnud endale mitte nii tavapärasel moel koos suurema seltskonnaga pidutsedes. Tavaliselt ei kippunud ta alkoholiga liialdama, vaid püüdis pigem sellest eemale hoida, kuid eks vahel ikka libastutakse. Nii ka reedel, kui Xav koos semudega nädalavahetuse puhul väikese peo ette võttis... Kulmineerus kõik sellega, et autoga koju ta sõita ei saanud, vaid pidi jätma selle enda sõbra maja juurde, kus ta ise öö mööda saatis. Laupäeval aga, kui eelmise õhtu promillid juba kadumas olid, võttis ta nõuks tagasi koju sõita. Istunud oma punasesse Lamborghinisse, jõudis kutt sõita vaevalt kilomeetri, kui tema tähelepanu pälvis kõnniteel jalutav tuttava olekuga blondiin, kelles kutt peagi oma koolikaaslase ära tundis. Pidurite kriginal jättis ta auto seisma ja tegi akna lahti. "Hei, sind pole ammu näinud!" hüüdis noormees, pilk blondiinile kinnitunud.

Sasha ehmatas päris korralikult, kui mingi hull pidurikrigin otse tema kõrvalt kostus. Oma viie-sentsimeetriste kontsaga sügis-talviste poolsaabastega oli tolle ehmatusega päris raske tasakaalu hoida. Isegi kontsata jalanõudega oleks Greta võinud saavutada ümber-kukkumise. Ja et kukkumine veelgi lihtsamaks ülesandeks teha, oli neidis otsustanud kriginat kuuldes veidi kõrvale hüpata, kusjuures ta maandus kontsaga mingise kõva lumekamaka peale ning kogu sellele tasakaalu hoidmisele eelnes vahva, kuid lühiajaline koperdamine. Tänu taevale suutis Sassa siiski püsti jääda ja ka kaamerakott koos kalli vidinaga jäi ilusti kätte, mitte ei kukkunud maha ega lumme. Ja siis nägi ta toda lamborghinit enda kõrval seisis, kus tundus, et kostus Xavieri hääl. Tekkis tahtmine lihtsalt ignoreerida ja edasi kõndida. Liiga uhke auto. Liiga mitte-Greatlik olukord. Kuid sellegipoolest kõndis ta autoni ning kummardas piisavalt, et aknast sisse näeks, lastes ennast ka põlvedest allapoole, et oma tagumikku mitte teistele käijatele ette jätta. "Mhm. Ma jäin vahepeal palavikku, ei saanud kooli tulla." sõnas Sassy õrnalt naeratades, hoides pilku kindlalt noormehel.

Xavier jälgis huviga seda vaatemängu, kuidas Greta ehmatas ning sellele järgvalt ka korralikult koperdas. Isegi kerge naeratus tekkis noormehe suule, kuigi ta üritas naermist vältida, et jätkata enda igati tõsise, abivalmi ja nunnu kuti maine rõhutamisega. Tundus see blondiin ju piisavalt naiivne, et seda uskuma jääda. Mis aga põhiline - ta oli Xavieri arvates kuum igasugusest koperdamisest ja häbelikkusest hoolimata. Jättis endast süütukese mulje, mis kutsus noormehes veelgi rohkem jahiinstinkti esile. "Ja kuhu sa teel oled, kui küsida tohib?" uuris Xav kergelt kulmu kergitades. "Võib äkki küüti pakkuda?" tuli sealt lühikese aja jooksul juba teinegi küsimus. Kusjuures oli tüüp täiesti kindel, et tüdruk tema pakkumisest ei keeldu. No ole nüüd, uhke sportauto ja Xavier selle roolis - vähemalt 90% kõikidest tšikkidest ei mõtleks paari sekunditki, kui juba autosse hüppaks. Sellised olid noormehe mõtted... Ega tema ju ei teadnud, et Sassy on teistsugune, kuna välimuselt ei erinenud ta ülejäänud bimbodest karvavõrdki ning tagasihoidlikkus võis vabalt ka teeseldud olla.

Greta võttis hetke mõtlemiseks, mida ta nüüd vastab. Kuidagi vaevu oli ta selle eelmisegi mõtte suust välja saanud ja aju oli veel korralikult inglise keelde lülitamata. "Ma lihtsalt jalutasin. Lootsin, et midagi silma jääb, mida pildistada," lausus neidis õrnalt naeratades, võttes veel hetke, et sõnastada juba mõttes see, mida ta küüdipakkumisele vastata kavatseb. "Ma eelistan tegelikult jalutada." ütles Sassy viisakalt ära pakkumisele enda sõidutada. Kui Xavier just ei tea mõnda head kohta pildistamiseks või tal pole piisavalt vaba aega, et nende fotosessioon läbi viia. Lihtsalt niisama lõbu pärast ta küll nüüd autosse istuma ei hakka. Neidis ei suuda tõenäoliselt elu sees endale sellist autot lubada; ja pealegi pole see üldse auto tema maitsele. Liiga edev sõiduk selleks. Ning ilm oli liiga ideaalne, et seda autosõiduga raisku lasta.

"Westside pole vist kõige ideaalsem koht pildistamiseks, aga küll sina juba midagi leiaksid," oli Xavier kindel. Küll aga venis kuti nägu pikaks, kui Greta autosõidule ära ütles. Midagi sellist ei juhtunud temaga just tihti. "Okeeei," venitas Xav, üritamata neidist ümber veenma hakata. Miski blondiini ilmes ütles talle, et see otsus oli lõplik. "Aga kas sulle sobiks selline variant, kui ma tulen sinuga kaasa... jalgsi?" tuli noormees peagi uuele pakkumisele. Samas ei usaldanud ta autot siia Westside'ile pikemaks järelvalveta seisma jätta...Mõtlemisainet oli igatahes palju.

Too esimene lause kõlas väga nii, nagu nad oleksid juba aastaid tuttavad. Tõi kerge naeratuse näole. Või siis oli Xavil lihtsalt usku Greta oskustesse. Mis oli samuti keha. "Ilu tuleb osata näha," vastas neidis lihtsalt. Ja samamoodi nagu tuleb osata ilu näha, tuleb seda hinnata ja arvestada teiste arvamusega, täpselt nagu kõigi muude asjade puhul. See nägu mida Xavier tegi, kui Sass autosõidust keeldus, ajas neidise naerma. Oli väga hästi näha, et see ei olnud vastus, mida noormees oodanud oli, kuid oma vastust rootslanna ka muutma ei hakanud. Kõik põhjused on selleks juba eelnevalt mainitud. Selle uue pakkumise peale Greta noogutas. Ega tal selle vastu nagu midagi ei olnud. "Jah, sobib küll. Aga kuhu sa auto kavatsed jätta?" uuris neidis vahelduseks midagi. Kui noormees tahaks auto kuskile koju või kuhugi viia, istuks Sassa mitte väga vastumeelselt autosse. Vahet nagu väga pole, kus kohast nad oma jalutuskäiku alustavalt. Igalt poolt annab leida midagi, mida pildistada.

"Ma ei tahaks küll uhkustada, kuid minul on ilu peale väga hea silm," mainis Xavier ning hakkas juba paar sekundit hiljem naerma. Loodetavasti sai tüdruk aru, mida kutt oma sõnadega mõtles, kuna täpsemalt seletama hakata Xav ei kavatsenud. Niikuinii pidas näitsik teda libekeelseks tüübiks ning parem oli mitte liiale minna. Ei ole tarvis, et Greta hakkaks eemale hoidma, tehes noormehe missiooni sellega veelgi keerulisemaks. Kui tüüp Greta küsimust kuulis, võttis ta endale mõned hetked mõtlemiseks, enne kui näitsikule vastuse andis. "Kui sul pole midagi selle vastu, viiksin auto koju. Probleem on ainult selles, et ma elan teises linnaosas," sõnas kutt. Xavier ei saanud sada protsenti kindel olla, et tüdruk tahaks tema kodu juurde tulla ning sealt jalutuskäiguga uuesti alustada, mistõttu otsustas tüüp vähemalt natukesekski vait jääda, vaadates samal ajal küsiva pilguga tüdrukule otsa.

Vahet polnud, kuidas Xavier seda mõtles, aga see lause kõlas väga flirtiva komplimendi moodi. Greta eiras seda flirtivat poolt, kuid komplimendi peale ilmus selline kõrge puna ta põskedele. Kusjuures, selle varjamiseks ei võtnud Sass mitte midagi ette. Milleks? Kuigi ilusa tüdruku kohta on neidis hämmastavalt vähe komplimente saanud. Ja olgu see siis varjatus sisuga või mitte, oli see Xavist väga kena. Ning ei, senimaani polnud Sassy'l nagu põhjust pidada noormeest libekeelseks. Ja too põhjendus oli täiesti arusaadav ning olles 'mhm' mõmisenud, ajas ta ennast sirgu tagasi, võttes jopetaskust telefoni välja ning kontrollis kella. "Eks ma sõidan siis kaasa. Minul vahet pole, kust see jalutuskäik algab." lausus neidis, olles autosse istunud. Väga harjumatu oli seal küll olla, kuid mis seal siis ikka. Saab ka natuke uhke autoga sõita. Ja saab ka Xavier oma tahtmise, niiet win-win olukord.

Xavier vaatas pikalt neidisele silma, enne kui ise ka autosse istus. Greta vastuse peale ta lihtsalt naeratas kergelt, aga ei öelnud midagi. Võtnud oma koha juhiistmel siis, tõmbas Xav automaatse liigutusega turvavöö endale peale. Otseloomulikult oli ta rahul, et Sassy nõustus temaga kaasa tulema. Põhjus, miks tüdruk seda tegi, oli kuti meelest enda sarmikus. Tšikkidele ju meeldivad tavaliselt sellised kutid... Heitnud korraks pilgu Sassyle, ilmus Xavieri huultele vaevumärgatav muie. Oli ju näha, et teine ei tundnud ennast väga mugavalt. Mõne minuti suutis Xavier istuda täielikus vaikuses, kuni tal sellest viimaks kõrini sai. "Mulle on jäänud mulje, nagu sa kardaksid mind mingil põhjusel. On see tõsi?" küsis noormees järsku. Ta polnud üldse kindel, et Greta üldse tunnistaks oma kartust, kuid üritada ju võis.

Sasha lihtsalt istus seal. Lasi pilgul veidi üle auto käia. Nii palju, kui see võimalikult vähe märgatav oli. Turvavöö oli ta ka vahetult pärast seda peal tõmmanud, kui Xav seda tegi. Ning kogu see ülejäänud aeg, mis nad seal autos niisama istusid, uuris Greta fotokast pilte, mida ta polnud jõudnud veel arvutisse laadida. Kuigi vanimad neist tehti veidi vähem kui kuu aega tagasi. Õhtul koju jõudes peaks kindlasti ennast käsile võtma ja pildid arvutisse ära panema. Kuna piltide vaatamine võtab alati aega, ei pannud seda väikest ajakadu tähelegi. Noormehe küsimusele peale lülitas ta aga kaamera välja ja jättis selle lihtsalt sülle lebama, pilgu hetke veel kaameral hoides ning tõsis selle siis Xavierile. "Mitte hirm või kartus, aga pigem selline ebamugavustunne, mis on põhjustatud kindlate minevkus juhunud sündmuste tagajärjel. Ja see kehtib nii mees- kui naissoost isikute kohta, kuigi viimastega saan ma paremini läbi." seletas Greta võimalikult lühidalt oma senist käitumist detailidesse laskumata, vaadates küll Xavi poole kuid mitte talle otsa. "Me sinu juurde ei pidanud üldse sõitma?" uuris neidis ootamata üldse mingit vastust või reaktsiooni oma eelnevale kahele lausele, vaadates nüüd ka noormehele otsa. Ta oli märganud, et nad seisid nagu ikka veel sama koha peal. Pidid ju auto ära viima ja siis jalutama minema.

Xavier mõtles samuti enda mõtteid ning oli vahepeal isegi unustada suutnud, et nad pidid tema juurde sõitma hakkama. Selle asemel pani ta raadio mängima ja jõudis isegi paar korda kanalit vahetada. Oli tal ju oma kindel muusikamaitse, mis tähendas, et igasugust jama keeldus Xav kuulamast. Kui Greta taas oma suu avas, pööras noormees pilgu temale. "Selge. Ma teadsin, et sinuga midagi on, aga ei osanud täpset põhjust välja mõelda. Ma parem ei hakkagi küsima, mis sinuga juhtus," sõnas kutt. Ega Greta ei räägiks talle niikuinii. Olid nad ju veel põhimõtteliselt võõrad. Kindel oli vaid see, et Greta usalduse võitmine ei kujune üldsegi mitte kergeks ülesandeks. Näitsiku järgmine küsimus ajas Xavi korraks naerma, kui talle meelde tuli, et nad ikka veel sama koha peal seisid. "Jah, muidugi. Ma jäin lihtsalt mõtlema," ütles ta. Juba mõni sekund hiljem liikus auto kohalt, võttes suuna Killamite maja suunas. Sellega läksid veel mõned minutid, kuni Xavier auto maja sisehoovi parkis. "Nonii, on sul mõtteid, kuhupoole me võiks liikuma hakata?" küsis kutt, kui nad mõne aja pärast juba väljas värske õhu käes seisid.

Neidis lihtsalt noogutas tolle lause peale. Ta ei teadnud, mida küll sellest vastusest küll arvata, aga noogutus ja mõmin olid piisavad vastused. Ega seal polnud niikuinii midagi enamat arutada ning tõsti ta on, et Greta poleks avaldanud täpsemat infot. Kogu sõidu oli neidis vait ja nii paigal, kui liikuvas sõidukis olla saab. Mitte küll kramplikult, aga täiesti vabalt ta ka ei olnud. Jälgis rahulikult ainult seda, kuidas asjad mööduvad. Kui tundus, et oldi jõutud lõplikku sihtkohta, avas Sasha turvavöö. Ettevaatlikult, et äkki on vale koht, võimidagi. Aga kuna Xav oli nagunaksti väljas, siis väljus ka neidis. Ta ei pannud noormehe küsimust tähelegi. Vaatas maju üksisilmi. Ilusad majad olid. Sellised uhked majad olid talle alati peale läinud, aga eelistanud on ta alati korteris elamist. Ja sealt kust Greta tuleb, sai ta niisuguseid ilusaid maju vähe näha. Ja arhitektuurivahe on ka üsna märgatav, niipalju kui tal on olnud Rootsis õnne ilusaid maju näha.

Xavier ainult muigas korraks, kui ta neidiselt vastust ei saanudki, sest too võttis nõuks jääda neid maju imetlema, mis ümberringi asetsesid. Samas ei saanud tüdrukule seda pahaks panna, kuna sugugi mitte igaüks siin linnas ei ela Eastside'il. On ju see linnaosa peamiselt rikkamate privileeg. Kuna nüüd sai auto kindlasse kohta, võisid nad ilma mingi mureta enda jalutuskäiku jätkata. Või siis uuesti alustada - kuidas võtta. "Tahad sa nüüd äkki edasi minna?" küsis noormees, katkestades Greta mõtisklused. Tema võiks näitsikule ühe kena ekskursiooni korraldada küll, kui Greta peaks paluma, sest linna tundis Xavier hästi - eriti seda piirkonda, kus nad praegusel hetkel viibisid. Ta võiks isegi nii kena olla, et saadab Sassy hiljem ka koduni, kui juba dþentelmeni mängimisega alustas.