Om nom nom nom

Oli 2.jõulupüha ja seega Amaranthi viimane vaba päev. Homsest peab jälle tööle minema, aga õnneks pole tüdruku tööpäev Tree Hill Cinemas kuigi pikk. Tänagi ei viitsinud ta koduseinte vahele passima jääda ning läks hoopis kuskile Tree Hilli peale töllerdama. Oleks vist võinud ikka lumelaua kaasa võtta, aga hilja juba koju sellele järele minna. Süüa tahaks. Nüüd jõudiski sinisejuukseline tütarlaps Karen's Cafe'sse ning tellis omale tüki šokolaadikooki ja kolm lihapirukat, kõrvale aga tassikese kakaod. Saanud oma koogitaldrikud ja kakaotassi näpu vahele, suundus ta esimese ettejuhtuva lauani, kus keegi juba istus. "Võib siia istuda?" küsis tütarlaps mehelt.

OT: Stefan

Mitte, et Stefanile kodus pakutav toit ei maitseks, vaid ta ei tahtnud kodus olla. Kogu pühademeeleolu lõppes Sierra juurest lahkumisega ja nüüd on Stefis tagasi see nukker meeleolu, mis tuli sinna Ywonne'i lahkumisega täiesti idiootsel põhjusel. Võib-olla oli tüdrukul õigus, aga nad ei saa seda teada, sest nad ei proovinud. Stefan oli meekoogiga juba lõpetanud, kui sinijuukseline tütarlaps tema lauda istuda tahtis. "Aga palun," ei keelanud noormees. Neiu oli Stefani jaoks võõras. Ta ei teadnud Eastside'i noori - ainult neid, kes temaga samal ajal Tree Hill High's käisid. Ta lonksas oma kohvi, keerutades autovõtmeid sõrmede vahel. Ei, ta tuli kohvikusse jalgsi, aga võtmed on tal koguaeg kaasas. Harjumusest.

Amaranth naeratas õrnalt ning pani oma saiataldrikud ja kakaotassi samuti laua peale. Neiu imestas isegi, et seekord tassi ümber ei ajanud. Tavaliselt tõmbab ta kogu aeg endale mingisuguse häda kaela. Alles eile ajas ta ju ühe kuti mäe peal kelguga alla. "Miks nii nukker?" uuris Amaranth võõra näoilmet märgates. Mõnel vist ei olnudki kõige lillelisemad pühad.

Oh, ei. Pühad olid väga toredad. Kelleiganes idee see oli, et sada perekonda koos võiksid ühed jõulud pidada, see idee oli kuldaväärt. See ei kujunenud küll ainult jõuluõhtuks, aga oligi sündmusterohkem ja meeldejäävam. "Tead seda pettumusetunnet, mis tekib hommikul pärast suurepärase unenäo nägemist?" küsis Stefan. Ta lonkas veel oma kohvi. "Ma lootsin, et mitte miski ei tee rohkem haiget kui see pettumusetunne, mis kõik haavad lahti rebib. Aga ma eksisin, kui samasugune pettumusetunne reaalsusesse tuli. Nii valusat tünga pole ma elult ammu saanud," rääkis Steff, "sellest ka see nukker olek, aga ma ei täpsusta rohkem midagi." See preili oli siiski lihtsalt üks võõras.

Amaranth sõi oma pirukaid ja kuulas noormehe juttu. See tunne, mida mees kirjeldas, oli vägagi tuttav, kuigi neidis pole pikka aega pidanud juba midagi sellist tundma. Unenägu on üks asi, aga selline pettumus reaalsuses - päris karm. "Mul on kahju," lausus näitsik kakaod peale rüübates. Ta ei hakanud rohkem küsima ka. Polnud väga tema asi kellegi isiklikku ellu oma nina toppida.

"Saan üle. Kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks ja ettevaatlikumaks," lausus Stefan. Vähemalt ei pea ta Ivyt iga päev nägema ja see kergendab asja oluliselt. Kui nüüd vaheaeg jaanuaris läbi saab, siis on ta jälle suurema osa ajast ülikoolis ja siis pole tal enam aega nukker olla. Ja ta peab kõvasti õppima, sest kuigi ta on tasuta kohal, on stipendiumi saamine talle tähtis - muidu peab bussiga loksudes koolis käima hakkama ja no ei, iga päev mitu tundi loksuda ülerahvastatud bussis ta küll ei taha.

"Seda küll," nõustus Amaranth. Ta ise tegi kurbust enda jaoks sellega talutavamaks, et viskas lihtsalt natuke sarkastilisi nalju enda üle. Mitte kõik inimesed ei tee nii, tavaliselt on ikka masenduses või midagi. Igatahes ei soovinud näitsik sellel teemal isegi rohkem rääkida. Milleks veel seda võõrast meest torkida? Tüdrukule meenus hoopis see, et ta isegi ei tea, kellega ta räägib ja vaevalt mees tema enda nimegi teab. "Amaranth olen," tutvustas tütarlaps ennast. "Oleks vist esimese asjana pidanud end tutvustama. Sul...ma mõtlen teil...ei ole ju aimugi, kellega te räägite ja minul ei ole aimu, kellega mina räägin."

Tjah. Stefan ise tutvustab end esimesena ainult siis, kui tema on see, kes juttu alustab. "Ei ole hullu," arvas Steff sellest, et Amaranth oleks pidanud end kõigepealt tutvustama. Ega ei oleks pidanud küll. 'Tere, ma olen Amaranth, kas ma võin siia istuda?' Veider ju. Eriti veider oleks see siis olnud, kui nad rohkem rääkinud polekski. Samas, võõraks jääda on ka omamoodi põnev, mõtled hiljem, et huvitav, kes ta oli ja kas kohtume veel. Seda muidugi juhul, kui vestlus oli huvitav. "Mind võib sinatada küll," lausus Steff, kui Ama end parandas, "aga meeldiv tutvuda, mina olen Stefan."

Amaranth muigas kergelt, kui kuulis, et Stefanit võib vähemalt sinatada. Ta teietas alati inimesi, just võõraid inimesi, kes selgelt tüdrukust endast vanemad tundusid. Stefan tundus küll kõvasti vanem. "Samad sõnad," lausus näitsik ja asus oma šokolaadikoogi kallale. "Aga muidu..." ütles ta jutujätkuks. "Kuidas pühad möödusid?" Nojah, ühed pühad nüüdseks läbi ju, kuigi kohe-kohe on ka aastavahetus tulemas. Kõik nagunii tegid midagi.

"Suhteliselt mõnusa istumisega," vastas Stefan, "peretuttavate perekonnad kogunesid kõik mu onutütre juurde. Hea oli kõiki näha. Seda enam, et viimastel kuudel polnud ma neist peaaegu kedagi näinudki." See kõik toimus muidugi jõululaupäeval. Ülejäänud pühade aja on ta oma toas kopitanud. "Kuidas endal?" küsis Steff viisakusest vastu. Ega teda ei huvitanud küll, kuidas võõrad jõule tähistasid, aga nii jutu jätkuks võib ju küsida. Kohv hakkas vaikselt otsa saama ja eks siis mingi aeg hakkab liikuma ka seal kohvikust. Kui kuhugi mujale mitte, siis koju.

Stefani jutu peale Amaranth muigas. "Nojah, paistab, et enamvähem kõigil olid mingid suguvõsa kokkutulekud," lausus neidis. "Kaasa arvatud minul, kuigi minu suguvõsa on väike. Jõululaupäeval mingi istumine oli, aga eile läks juba samamoodi edasi nagu tavaliselt." Kingitusi ei tulnud ka see aasta kuigi palju, aga uus lumelaud oli parim, mis sellele tüdrukule kingiti. Kahjuks pole neidis veel uut lumelauda järgi proovinud, aga sellega on aega veel terve talv tegeleda.

Steff turtsatas. "Ainus sugulane seal seltskonnas oli mu onutütar," põhjendas ta oma turtsatuse. Peretuttavad olid seal tema jaoks siiski. Niiet mingit suguvõsa kokkutulekult tal seal küll polnud. Paari inimest nimetaks ta seal sõbraks ka, aga aeg ja teised inimesed on need, mis nendevahelise sõpruse kaugeks muutnud on. Stefanile on see praegu emotsionaalses mõttes väga raske, et kooli pole. "Räägime millestki muust," tegi Stefan äkitselt ettepaneku. "Räägime näiteks...sa õpid siin kohalikus koolis, eks?" küsis Steff. Tüdruk nägi nii noor välja, et ei teagi, kas ta on juba keskkoolis või on põhikooli viimane aasta käsil.

Nüüd ilmus ka Amaranthi näole muie. "Noh, sõpradega on ka tore jõule veeta," lausus ta nagu muuseas ja asetas tühja koogitaldriku pirukataldriku peale. Ettepanek millestki muust rääkida kõlas küll hästi ja Amaranth pööras oma sinised silmad Stefani omadele. "Jah, ma õpin siin koolis," vastas ta mehele. "Sophomore olen täpsemalt. Ja sina? Tundub, et oled vilistlane kui mitte Senior." Ilmselt siis pigem vilistlane, sest muidu arvaks näitsik, et on noormeest varemgi näinud.

Stefan sai oma kohvist jagu. Sellest oli järel vaid tühi tass. Sophomore. Et siis tüdruk on umbes seitseteist. Olenevalt sellest, mis ajal ta sündinud on ja kui vanana kooli läks. "Vilistlane jah, lõpetasin poolteist aastat tagasi," rääkis Stefan. Keskkooliaeg oli üks lahedamaid aegu üldse. Steff oli siiski üks korvpalluritest. Tol ajal oli East'i ja Westi sõdimine ka rohkem hoos kui praegu ja siis oli vaja end ikka tõestada, et Westside'i kutina on tema ka midagi väärt.

"Hmm, see on siis üsna värske ikkagi," sõnas Amaranth ja lürpis veel kakaod, mis nüüdseks juba jahtuma hakkas. Saab sellest jagu, siis ega temagi kauemaks jääda ei plaani. Võib-olla oleks ka aeg koju minna või midagi. "Ja mis sa praegu teed?" uuris neidis. Mõned ei lähe ju kohe pärast lõpetamist ülikooli, vaid võtavad aasta vabaks ja teevad natuke tööd. Või on neid andekaid inimesi, kes tegelevad näiteks muusikaga ja otsustavad, et jäävadki selle juurde.