Feels like a lifetime

Möödas oli pikki kuid, kui Jason viimate Tree Hillis oli. Umbes augusti keskpaigal ta lahkus ning pole siiamaani kordagi tuttavasse linna enda jalga tõstnud. Nüüd avanes noormehele aga see võimalus. Ta sai nädala vabaks, olles näidanud ülesse eeskujulikku käitumist ja väga head õppeedukust. Samuti võimaldati talle ka aastane stipendium, kuigi otseselt ei ole seda noormehel vaja. Sisse sai Tommie RE kohale ning õppemaksu kui sellist ta maksma ei pea, ainult elamiskulud ning õhujõudude pidulikuma mundri eest, mis koosnes pintsakust, viigipükstest, mütsist ja teistest ilustavatest vidinatest. Selle peaksid nad kätte saama alles peale lõpetamist koos diplomi ja mõned üksikud ka medaliga, mis riputatakse neile rinda.

Hommikul vara läks Jason Texases lennuki peale, maandudes umbes lõuna paiku North Carolinas. Wilminghtonis oli noormees läinud bussile, loksudes tunde, ennem kui ta jõudis Tree Hilli. Kuna enda vanematele ta ütles, et jõuab alles seitsme paiku koju ning kell polnud veel neligi, otsustas Jason külastada inimest, keda ta oli igatsenud kõik see aeg kõige rohkem. Loomulikult oli Tommie mõni päev varem ikka välja uurinud, kas Sierra on täna Tree Hillis või ei. Tema õnneks oli, mis tõttu viskas noorsõdur enda koti õlale ja seadis sammud Kusterbeckide maja poole. Teekond polnud üldse pikk ning võrreldes nende hommikuste jooksuringide ja treeningmarsruutidega oli see vahemaa veel üsnagi tagasihoidlik ja ka väga hea soojendus.
Õige ukse taha jõudis Jason umbes kümne minuti pärast. Koti enda kõrvale maha pannud, võttis ta mundri juurde kuuluva mütsi peast, tõmbas sõrmedega läbi enda lühikese poisipea, vajutades seejärel ukse kella.

outfit

Sierra oli Tree Hilli jõudnud eelmise päeva lõunal, mis tähendas seda, et ta oli juba külastanud enda sugulasi ja veetnud aega enda vanematega. Hommikul oli ta mõne sõbraga kokku saanud, kuid nüüd istus ta alumisel korrusel diivanil ja lihtsalt luges, olles ennast eelnevalt mässinud pleedi sisse ning teinud endale ühe mõnusa kirisitee. Mõnus oli lihtsalt olla, sest ülikoolis oli ikka kena tamp taga. Kuigi pluss oli see, et ta sai õppida seda, mis teda tõesti huvitas ja millega tal oli motivatsiooni tegeleda. Kui uksekell käis, oli tüdruk just peatüki lõppu jõudnud ja seega asetas ta raamatu lauale. Ajanud ennast mugavast pesast välja, jalutas Sierra ukse juurde, sasides samal ajal enda juukseid, et need natukenegi esinduslikumad välja näeksid. Seljas olid tal ühed tavalised mustad teksad ja valge t-särk, mille peale oli ta tõmmanud ühe Jasoni ruudulise särgi. Tema seljas oli see justkui jakk ja sobis suurepäraselt. Talle meeldis seda kanda, sest see tekitas tunde nagu Jason oleks lähemal kui ta tegelikult oli. Avanud üsna laisa liigutusega Kusterbeckide välisukse, toetas ta end alguses sujuvalt vastu uksepiita, et silmitseda seda inimest, kes ta sellest mugavast pesast välja julges kiskuda. Ta oli vaevalt enda pruunid silmad sellele nägusale sõdurile kinnitanud, kui tema suust väljus üks vali rõõmus kiljatus ja ta lihtsalt hüppas Jasonile sülle, asetades enda käed ümber tema kaela ja jalad ümber tema keskkoha. Ja ta suudles noormeest sellise innuga nagu võiks keegi kohe-kohe tulla ja Jasoni jälle ära viia.

Jason naeratas õrnalt tuttavale punapeale, kui uks avanes ja näitsik vägagi tüdinud ning mingil määral koguni väsinud näoga ukse peale tuli, seljas üks ilus ruuduline särk, mille noormees tundis kiirelt ära. Tundub, et keegi on käinud tema riidekapi kallal. Jõudmata näitsikule teregi öelda või midagi muud teha, tõi Sierra juba kuuldavale lõbusa kiljatuse, hüpates talle sülle. Enda käed ümber tüdruku kinnitanud, hoides teda kindlalt enda vastas, suudles Jason enda pisikest vastu. Oehhh.. kui väga ta oli neid huuli igatsenud ja seda sooja pehmet nahka ning neid punaseid juuksed ja loomulikult üldse tervet komplekti. Tundus nagu oleks aastaid möödas, kui ta läks Texasesse, mitte mõned kuud.
Venitanud selle magusa suudluse nii pikaks kui võimalik, asetas Jason tüdruku õrnalt enda jalgadele seisma, libistades mõlemad enda käed tema põskedele. Peagi lõpetas ta vaikselt nende pikaks veninud suudluse, andes nii endale kui ka Sierrale võimaluse hingata. "Hei, pisikene," avanes Tommiel viimaks võimalus enda kullakest tervitada. Lükanud punased juuksed näitsiku näolt tema kõrva taha, kinkis Jason näitsikule õrna naeratuse.

Nagu igal inimesel nii oli ka Sierral ülikoolis olnud nii paremaid kui ka halvemaid päevi. Ja just nendel halvematel päevadel oli ta igatsenud neid käsi enda ümber, mis talle kindlust ja soojust alati süstisid. Tunda Jasoni käsi enda ümber oli midagi sõnul seletamatut. Ja siis veel need huuled ja see suudlus. Noormehe taasnägemine ja taastundmine oli midagi, mida Sierra ei osanud küll sellelt Tree Hilli külastuseslt oodata. Tundnud end jalgu taas maapinnal, hoidis tüdruk siiski enda käsi ümber Jasoni kaela kerges sõrmseongus. "Hei," sõnas näitsik ning hammustas lapselikult enda alahuulde, vaadates armastust täis pilgul Jasonile otsa. Neiu eemaldas hetkeks enda ühe käe noormehe kaela ümbert ja andis talle siis sõdurimoodi au. Tõsiseks ei suutnud tüdruk aga ise küll jääda, sest ta ei olnud isegi kindel, et ta seda õigesti tegi. Sierra ei osanud lihtsalt midagi öelda, sest ta oli nii üllatunud. "Kuidas sa välja said?" suutis tüdruk viimaks ühe korraliku küsimuse moodustada, "kui me viimati rääkisime, siis sa ütlesid, et tuled alles jõuludel ja kust sa üldse teadsid, et ma kodus olen?" Oodates nendele küsimustele vastuseid, silmitses tüdruk enda sõjaväevormis noormeest. Tema uus soeng oli päris kobe, kuigi eelmine läks tema olemusega paremini kokku. "Aga kõigepealt võid sa muidugi sisse tulla....kui ebaviisakas minust," muigas Sierra ning eemaldus noormehest, et majja astuda ja poiss ka sisse lasta. Kui uks sulgenud oli, jäi Melody lihtsalt Jasoni juurde seisma.

Kinkinud Sierrale veel ühe õrna naeratuse, libistas Jason enda käe näitsiku juustesse, surudes enda huuled õrnalt tema laubale. See oli õrnalt soe, kuid mitte nii palju, et saaks väita, et näitsik on haige.
"Mmm.. kasutasin natukene mõne kuuga omastatud teadmisi ehk muukisin enda kolmanda korruse toa akna lahti, ronisin mööda vihmaveetoru alla, ärandasin ühe töötaja džiibi ning võltsitud isikutunnistusega mängisin leitnanti, et saada valvest mööda. Käkitegu," hakkas Jason kergelt naerma, "ei, ei... ma sain mõned päevad vabaks - ma olevat liiga eeskujulik seal," lisas noormees õrnal muigel, jälgides neid imekauneid pruune silmi. "Ära muretse, küll ma selleks ajaks ka kohale ilmun ning selles aitas mind natukene Sayer ja tsipake rohkem sinu ema. Ta oli üllatavalt vastutulelik, mis tõttu ma võin ilmselt lähiajal oodata hetke, mil ta nõuab võlga sisse," judistas Tommie kergelt õlgu. Loodetavasti on see midagi normaalset ja jääb mõistuse piiridesse.
Melody järgi majja sisse astunud, tõstis Jason enda silmad momendiks tuttavale ruumile, mida ta polnud juba sajandeid näinud. Õnneks oli kõik endiselt samasugune ning see tõttu ka väga tuttav ja samas ka kodune. "Näen ma tõesti nii jube välja?" küsis Jason kergelt turtsatusel, pöörates enda silmad tagasi Sierrale, kes teda vägagi tähelepanelikult jälgis.

Jason oli vaevalt mõned minutid tüdruku juures viibinud ja juba suutis ta Sierra naerma ajada enda jutuga. Alguses arvas tüdruk, et tüüp räägib talle tõtt, aga kui see liiga veidraks kiskus, sai ta aru, et tegemist on poisi fantaasiaga. "Kuule seda ma täitsa usun," muigas Sierra, "sa olid juba keskkooli ajal liiga eeskujulik - my nerd as you can remember." Näitsikul oli endiselt see tore pusa alles ja ta ikka kandis seda aeg-ajalt. Tuletas see talle ühelt poolt keskkooli meelde ja teiselt poolt just Jasonit. "Mul on ikka super lahe sõber ja veel ägedam ema," leidis tüdruk, sest nad pidi ikka päris osavad olema, et Sierra asjast midagi ei teadnud. Eriti tüdruku ema. Oleks võinud ju kasvõi natuke vihjata... "Mkm," raputas tüdruk enda pead, "see soeng on...võõras ja mitte sinulik, aga vorm mulle meeldib. Kas on üldse midagi, milles sa jube välja näeksid?" Ilmselt mitte, sest Jason on lihtsalt üks kobedus kuubis. Sierra kallistas veel kord meest ning jättis siis ühe käe ümber tema. "Ma ei tea, kuidas sul selle reisi jooksul söömisega oli - tahad süüa midagi?" uuris näitsik.

Sierra naeru oli Jason tohutult igatsenud. Kuigi tal oli raamatu vahel üks kõige armsam pilt neist kahest, ei suutnud see siiski asendada tõelisust, leevendas küll natukene, kuid olematuks igatsust ei muutnud.
"Muidugi, sinu väikene nohik ning juhul kui ma õigesti mäletan, siis see oli viimane kord minu riidekapis," muigas noormees lõbusalt, libistades enda käed ümber näitsiku piha, sakutades kergelt ruudulist särki. "Ma loodan, et sa sinna ikka mõne hilbu jätsid, sest järgmised päevad sooviksin ma natukene tsiviliseeritumalt ringi käia," lisas ta norivalt. Jasonile meeldis küll see vorm väga, kuid enda lõhkiste teksade ja pusade järgi tundis ta puudust küll. Kuna Texase lennuakadeemia on pigem sõjaväelise taustaga kool, siis oli see sama laiguline munder neil seljas nii tundide ajal, treeningutel kui ka vabal ajal.
Melody kommentaari peale maigutas Tommie kergelt suud, suutmatu otsustada, kas ta peaks seda võtma komplimendina või ei. "Vähemalt nüüd on mul midagi juba pähe kasvanud. Olen rohkem inimese nägu, esimesed nädalad olime nii ühte nägu nagu ühe munaraku mitmikud reas, keda on kümme korda veel kloonitud," turtsatas Jas lõbusalt, võttes ühe käe Sierra piha ümbert, libistades selle läbi enda lühikese poisipea. "Sinu silmis ilmselt mitte. Kuigi samas äkki kartulikott suudaks midagi mõjutada või ei?" kehitas noormees õlgu. Tema rohelised silmad jälgisid tähelepanelikult näitsikut. Endamisi muianud, kinkis ta tüdrukule veel ühe magusa suudluse.
"Juhul kui ma su külmkappi tühjaks ei söö, siis ma võin isegi natukene võtta," lausus ta. Enne tulekut oli ta söönud ning teepeal ka midagi nosinud, kuid sellest oli juba tunde möödas ning suur tugev poiss vajab ikka korralikult süüa.

"Võtan süü omaks," muigas tüdruk, "käisin jah korraks su kapi kallal, aga see on ainuke, mis ma võtsin, sest see meenutas mulle kõige rohkem sind." Sierra lihtsalt ei suutnud mujale vaadata, kui ainult Jasonit silmitseda. Talle tundus nagu ta ei oleks meest juba aastaid näinud, kuigi tegu oli vaid mõne kuuga. Vähemalt rahustab teda teadmine, et Tommie igatses teda sama palju kui tema seda nägusat sõdrupoissi. "Tead, ma igatsesin seda sinu totrat huumorit," lausus Sierra ja ei suutnud teisiti kui lihtsalt naeris. Kes tuleks üldse millegi selllise peale? Mida võrdlust? See on kindlasti tema poiss, kes nii räägib. Jasoni poisipea oli mõnusalt pehme ning tüdruk tõmbas mõned korrad enda käega sealt läbi, "vähemalt läks teil juuste pesemine vist kiiresti või tõmbasid ainult lapiga üle?" Vastust ta aga sellele veel ei saanud, sest teda ootas hoopis ees uus magus suudlus, mida ta mitte mingi hinna eest mööda ei tahtnud lasta. "Külmik peaks asju täis olema. Ütle nüüd ausalt, mis toidust sa puudust tundsid seal olles," tahtis tüdruk teada, et see siis Jasonile valmis teha. Ta võttis noormehe käest kinni ning tõmbas ta endaga liikuma, kui kööki hakkas jalutama. Elutoast võttis ta enda tühja teetassi ning suundus siis kööki, kus tass endale koha kraanikausis leidis.

Enda koti esikusse ukse juurde maha jätnud, asetas Jason mütsi sellele, nööpides eest lahti ka sõjaväevormi jaki nööbid, paljastades seal all oleva khakivärvi t-särgi. "Eks ma õhtul kontrollin üle ning kui midagi peaks puudu olema, siis ... " vangutas noormees kergelt pead, hoides enda rohelisi silmi Sierral. Juhul kui ta neid tüdruku juurest ei leia, võtab ta vastutasuks midagi näitsiku kapist, kuigi vaevalt talle sealt midagi selga mahub. Seega ... it's not gonna happen. Pealegi ei häiri Tommiet momendil sugugi see, et näitsik tema kapist riideid laenab. Vähemalt keegi kannab neid, kui noormeest kodus pole. Peaasi, et nad leiaksid kunagi enda tee tagasi sinna, mitte ei kaoks kellegi teise riiete hulka.
Sierra komplimendi peale turtsatas Jason lõbusalt. Vähemalt keegigi tundis tema huumorist puudust. Akadeemias oli tüüp endale juba päris mitu head sõpra leidnud, kellega õhtuti koos istuda, kuid nemad polnud veel nii võrd Jasoni huumori eripäradega kursis.
"Alguses küll. Tõmbasid niiske lapiga üle ja korras, pärast tuli juba vaikselt hakata jälle seepi kasutama, kuid vähemalt kuivatamisega pole probleemi olnud," muigas Tommie lõbusalt, kõndides Sierra järel kööki.
"Mmmm.. ma olen hetkel nõus sööma kõike, kuigi erilist igatsust tundsin ma ühe korraliku pizza vastu," püüdis noormees leida midagi, millest ta kõige rohkem puudust oli tundnud. Nad said akadeemias päris korralikult ja mitmekesiselt süüa, kuid siiski polnud nende menüüs kõik seda head ja paremat.

Poisi kapis peaks olemas olema kõik peale selle särgi, mis neidisel hetkel seljas on. Kui just keegi teine seal vahepeal rüüstamas ei ole käinud. Aga see on vähe usutav, sest Jessica ei ela ju enam kodus, vaid Lizzie juures. Sierra kuulas lõbusal muigel noormehe juttu nende peapesu kohta. "Kas teil siis enam ei aetagi ära, vaid lastakse pikaks tagasi kasvada? Ei tehta ju nii, ega ju?" uuris tüdruk ning loputas tassi ära, asetades selle hetk hiljem tagasi kappi. Ta toetas end vastu köögikappi ning silmitses Jasonit. "Siis saad sa ühe suuuure pizza," teatas näitsik ja otsis kõige pealt kapist välja spetsiaalse pitsajahu. Nii saab rutem. Külmikus oli olemas ka ühtteist, mida peale panna. Armastus pidigi ju kõhu kaudu käima. "Kui kauaks sa jääd nüüd?" küsis Melody, lõigates samal ajal jahupaki kääridega lahti. Peagi täitus punane taignakauss pitsajahuga.

Jason tundis ennast momendil vägagi koduselt. Kõndinud Sierra juurde, toetas noormees ennast vastu ühte kappi, mille juures näitsik eriti ei toimetanud, jälgides tüdrukut vägagi tähelepanelikult. Samal ajal jooksid tema mõtted Sierra juurest Jessica juurde ning tagasi ja hüppasid vahepeal läbi ka enda teiste pereliikmete, akadeemia ning üldse koguse selle praeguse kupatuse juurest.
"Päris looduslasteks või rokkariteks ei lubata meil minna, kuid sellist lühemat poisipead võime hoida. Kindlasti on neil ka mingi pikkuse limiit, mida aetakse nanomeetri täpsusega taga," muigas Jas lõbusalt. Juhul kui ta ei eksi, siis oli selleks limiidiks äkki 2cm. Pole päris nudi ning samas ka mingi hull lõng. Täitsa paras tegelikult.
"Anna teada, kui mul lubatakse ka käed külge panna," maigutas Tommie kergelt suud, jälgides, kuidas Sierra hakkas taigent tegema.
"Nii umbes nädalaks. Enne uue nädala algust pean kindlasti tagasi olema ning juba 22. detsembrist olen kauem kodus," naeratas Jason õrnalt tüdrukule, kes oli tema jaoks kõige tähtsam maailmas.

Sierra lisas kaussi veel vajalikud ained ning hakkas siis tainast kätega sõtkuma, kuulates samal ajal noormehe juttu või siis vahepeal isegi rohkem tema häält kui juttu, sest ta oli sellest imelisest kõlast puudust tundnud. Jasoni laused suutsid endiselt tüdruku näol seda sooja naeratust hoida, mis aeg-ajalt muigeks üle läks. "Sa võid hakkliha ja seened pannil ära praadida kui tahad," pakkus tüdruk, sest tegelikult mis ta ikka seisab niisama. Kuigi jah, Melody oli lubanud ju ise süüa teha, mis peaks tähendama seda, et Tommie istugu rahulikult. "Ma pean juba pühapäeva öisele lennukile minema," sõnas tüdruk mitte just kõige rõõmsamal häälel, "aga jõuludeks tulen ka koju....muideks meil on veel enne vaheaega koolis mingid nagu filmikatsed...ehk siis otsitakse osatäitjat mingisesse uude filmi. Ma panin ka ennast kirja kuigi noh...eks näeb, mis saama hakkab. K u i mul peaks vedama, siis oleks mul suvel kaks kuud võtted kuskile Kanadas. Aga see tundub vähe tõenäoline." Sierra raputas endamisi pead ning keskendus taigna tegemisele.