Missing you is the worst feeling....

Liam oli viimati selle maja uksest läbi astunud august keskel. Sellest oli möödas nii palju aega, et sellele oli õudne mõelda. Ta igatses kõiki inimesi selles majas. Eriti aga ühte toredat tüdrukut, kes nüüdseks juba päris korralikut kõhuga pidi olema. Lükanud maja eesukse lahti, astus ta enda koju sisse. Ta jõudis vaevalt enda koti maha panna, jalanõud eemaldada ja jope seljast võtta, kui Gavin kuskilt kohale tormas ja poissi kohe tervitama kukkus, tehes kõige veidramaid häälitsusi, mida üks koer teha võib. Kulutanud mõned minutid enda lemmiku peale, jalutas Liam majas edasi, silmad ringi liikuma. Kuna alumine korrus oli tühi, siis võttis ta suuna üles. Tundus, et tema vanemad olid kodust ära. Ka Jasmine'i tuba oli tühi. Tema viimane lootus oli, et Alex on tema või siis nüüd nende toas. Liam lükkas ukse vaikselt lahti ning astus tuppa sisse. Kuna voodi oli segamini ja vannitoast kostus duši häält, võis ta enam kui kindel olla, et Lexi on kodus. Visanud enda koti voodi jalutsisse, astus ta rõduuksest välja ning silmises ookeanit ja kõike muud, mida tema silm haaras. Hea oli kodus olla. Ta oli seda ookeanit igatsenud. Ta oli tervet seda linna koos nende inimestega igatsenud.

SPOILER: Click to show

paremalt kõige äärmine ilmselgelt

Liami vanemad olid eile õhtul ära sõitnud, jättes Alexi vastutama Jasmine ja maja eest. Praegusel ajal hoolitses tüdruk küll rohkem Lexie eest, tema raseduse lõpuni oli jäänud vaevu kuu ning viimasel ajal on päris mitu korda olnud valehäireid, mis on kahekordistanud valve näitsiku ümber. Pidevalt oli keegi tema kõrval - Jasmine ning isegi rohkem Lizzie, kelle juures Alex õhtud veedab, tehes koos tüdruku kodutöid. Kooliga peab Alex siiski järjepeal olema.
Täna lubas Lexie endale ühe pika uinaku, kuna maja oli täiesti tühi, ainult tema ja Gavin olid kodus. Jasmine oli eile õhtul läinud enda sõbranna juurde, seda ka Lexie palvel. Pealegi oli reede ning kes ikka nädalavahetusel kodus on. Peale Lexie muidugi, sest viimasel ajal ei kipu näitsik majast väga kaugele minema. Nagu ta jõuaks ka.
Ärganud peale üheksat, lubas Alex endale veel ühe pooletunnise uinaku, tõustes ülesse alles peale kümmet. Ta võttis suuna otse vannituppa, otsustades toa hiljem korda teha. Sooja vee all meeldis tüdrukul alati pikalt olla, unustades tihti ennast sinna. Eriti veel vanni puhul. On olnud mitmeid kordi, kui ta lihtsalt jääb vannis magama.
Pestnud enda juuksed ilusti ära, veetis Alex vannitoas veel mõned minutid, tõmmates endale selga siidise hommikumantli. Enda juuksed kuivatas ta käterätikuga ära, et need ei tilguks ning tõmmanud jalga soojad sokid, astus ta vannitoast välja. Esmapilgul ta ei pannud tähelegi kotti voodijalutsis ega Liam rõdul. Tüdruku tähelepanu oli üldse hoopis kaugel eemal. Vaikselt ümisedes kõndis ta kapi juurde, et endale midagi selga panna.

Liam oli väljas rõdu peal nii kaua, kuni tal külm hakkkas. Ta oli siiski hetkel tippvormis ja seega olid haigused talle kiirelt külge jääma. Kui noormees ukse jälle lahti tegi, et magamistuppa siseneda, märkas ta Alexit kapi ees seismas. Automaatselt ilmus mehe suule üks soe ja lai naeratus. Jalutanud aeglaselt tüdruku selja taha, asetas ta enda käed ümber tema, jättes need Lexi kõhule puhkama. "Sa näed ilus välja," sosistas ta tüdrukule kõrva ning vajutas tema kaelale ühe suudluse, "ma igatsesin sind ja mul on nii kahju, et ma nii mitu kuud koju ei tulnud."

Kui Liam enda käed ümber Alexi kõhu pani, ehmatas näitsik alguses päris korralikult, kuid kui noormehe huuled juba tema kaela puudutasid, sulges tüdruk silmad, naeratades õrnalt endamisi. Oi kuidas ta oli seda poissi ja tema puudutusi igatsenud. Jätnud kapi sinna paika, asetas Alex enda käed õrnalt noormehe omadele, keerates ennast Liami embuses ringi. "Hei," kinkis ta noormehele õrna naeratuse, tõstes enda parema käe poisi juustesse ja sealt selle edasi tüübi põsele. "Su silmanägemine on küll õige kehvaks muutunud," muigas Lexie Liami sõnade peale, "mitte rohkem kui mina sind ning oli, mis oli, nüüd oled sa siin," lisas tüdruk vaikselt, tõustes varvastele ning kinkides Liami huultele õrna suudluse.

Kui Alex end ringi keeras, võis ta näha ühte eriti õnneliku näoga noormeest, kes oli hetkel olukorraga vägagi rahul. Tüdruku käsi tema juustes ja põsel oli midagi, mida ta tõesti igatses tunda. Kõik need puudutused olid nagu jälle koju tulemine. "Kohe kindlasti mitte," raputas noormees enda pead. Tema silmis oli Lexi kõige ilusam tüdruk tervas maailmas. Tema ümber tiirlenud üliõpilastest ei suutnud keegi teda Alexit unustama panna. Seal ei leidunud lihtsalt kedagi teist tema sarnast. "Jah, nüüd olen ma siin. Ma jään kuni kolmapäevani," sõnas Liam, "mõned loengud lükati edasi ja seal on mingi õppejõudude suur-suur koosolek. Ja ma ei saanud seda juhust kasutamata jätta. Kuidas sul läinud on?" uuris noormees siira huviga. Tüdruku suudlus leidis noormehe juures kohe kindlasti vastusuudluse.

Alexi seljas oleva beeži hommikumantli hõlmade vahel peitis ennast ka Liami kingitud kaelaehe, mida tüdruk pole kordagi nende kuude jooksul kaelast võtnud. Alati on see neidisega kaasas, hoides nii värskelt tema meeltes ka noormeest, kellest saab peagi noor isa.
"Ma kahtlen selles küll sügavalt, aga olgu peale," turtsatas Lexie õrnalt. Tema ümar kõhukene oli kohe kindlasti tunduvalt suurem kui viimane kord, mil ta Liami koos oli. Samuti on märgata neidise juures ka mõnda negatiivsemat muutust. Kuigi arst kirjutas näitsikule välja erinevaid vitamiine ja toidulisandeid, mis muudavad pisikese tugevamaks, on Lexiel endiselt raskusi enda jaoks vitamiinide ja mineraalainete omastamisega. Juuksed olid tal veel peas ning küüned terved, kuid tüdruku nahk oli peaaegu portselanvalge ning Alex oli kindlasti kõhnem, kui rase naine olema peaks. Päris kondikubu ta küll polnud ja päris nii sale ka mitte, kui enne rasedaks jäämist, kuid ega palju puudu polnud.
"Neil võiks veel paar suuremat koosolekut olla kuskil teises riigi otsas, et mul oleks võimalik sind kauem siin enda juures hoida, suudelda sind nii palju kui tahan ning ärgata iga hommik sinu kaisus," lausus Lexie vaikselt, suul õrn naeratus ning rohelised silmad tähelepanelikult Liami siniseid silmi jälgimas. "I'm eating like a horse ning mind valvatakse paremini kui Obamat koos "Mona Lisaga". Ei saa väga kurta," muigas neidis õrnalt, suudeldes õrnalt Liamit vastu. Ta oli seda hetke nii kaua oodanud. Need kuud tundusid lausa igavikuna.

Liam ei hakanud enam selle ümber tiirlema, et tüdruk ilus on, sest Lexi ise seda nagu nii ei usu. Nagu alati. "Mmm... mulle meeldiks see ka," sõnas noormees, tõstes enda ühe käe tüdruku juustesse, "aga alati ei lähe kõik nii nagu tahad." Noormees jälgis tüdrukut ning hakkas tema sõnade peale naerma. Kõik lihtsalt ilmselt tahtsid, et temaga kõik korras oleks. "Kuigi sa sööd nagu hobune - sinu sõnad - , siis ei paista see kuskilt välja," muigas noormees, "mis puutub su valvesse, siis mu ema rääkis, et sul olid valehäired ja see ei ole naljaasi. Loomulikult hoiavad nad sul silma peal. Sa pead selle lihtsalt ära kannatama. Vähemalt kuni meie pisike ilmale tuleb, siis saad sina rahu ja asi läheb üle meie lapsele kuigi....ma ei tea.... võibolla see on loll ja halb idee, aga ma mõtlesin et.... äkki me võiks pärast lapse sündi sinu korterisse kolida." See mõte oli Liamil juba pikemat aega peas olnud, aga ta tahtis seda silmast silma arutada.

Iga teine päev oleks Alex seda isegi uskunud, kuid mitte praegu. Vähemalt mitte siis, kui ta näeb välja nagu jõehobu või mammut. Eriti veel viimastel nädalatel on pisikene temas nõudnud veelgi rohkem ruumi. "Alati on võimalik midagi ära korralda, kui on õiged tutvused õigetel kohtadel," pakkus Alex kavalal muigel, nagu oleks tal kavas häkkida sisse kooli andmebaasi ning mitte millestki tekitada veel paar pikka-pikka koosolekut või hoopis koolitust, mis on kohustuslikud kõikidele õppejõududele. Aga vaevalt see sünnib, sest esiteks on Lexie kohutav arvutis - isegi enda paroole on tal raske meelespidada, mis tõttu kasutab ta kõikjal ühte parooli - ning teiseks ei suudaks ta kunagi olla piisavalt usutav. Seega peaks selle töö jätma ikka proffidele.
"See kuulub viimase raseduskuu juurde ning ma olen tänulik, et nad mul silma peal hoiavad, kuid mul oleks enda jaoks ka aega vaja ja hingamisruumi, seega äkki suudad sa nad mõistusele tuua, et nad natukene tagasi tõmbaksid," lausus Lexie vaikselt, vaadates paluval ilmel Liamile otsa. Äkki noormeest kuulavad nad rohkem. Nende poeg siiski. "Sina, mina ja pisikene ning minu korter? Sa mõtled seda täitsa tõsiselt? Nagu ... meie kolmekesi ja ..." ei suutnud neidis uskuda, et Liam seda tõsiselt mõtleb. See oleks üks väga suur samm edasi, eriti veel juhul, kui sünnib nende pisikene tütar. Ta poleks kunagi uskunud, et poiss midagi sellist välja pakub, kuid Alexile meeldis see mõte. Kohe väga-väga palju. Lausumata rohkem ühtegi sõna, embas neidis Liamit, silmad vägagi kiirelt märjaks muutumas. Rasedus on näitsiku ikka väga emotsionaalseks muutnud.

"Olgu-olgu, ma räägin nendega," lubas noormees. Iseasi, kui palju nad teda üldse kuulavad. Võibolla ütlevad, et mida tema ka teab ja jätkavad neidise kontrollimisega. "Ma mõtlesin jah.... aga kui sa ei taha.... ega me ei pea... see oli lihtsalt mõte..." hakkas noormees enda asjast välja vingerdama, saades alguses aru, et Alex ei taha niimoodi elama hakata. Võibolla talle ei meeldinud see korter. Mingid halvad mälestused? Kuid saanud siis tüdrukult ühe kallistuse, võis Liam veenduda selles, et tüdrukule idee meeldib. Super. "Kas sa nutad?" küsis noormees kergelt imestades.

Rasedus mõjutab iga noore ema hormoone, tuues endaga kaasa vägagi suured tujumuutused, mis võivad tulla millegi ajendil või sootuks täiesti ootamatult ning põhjuseta. Õnneks selle viimase variandiga on näitsik väga vähe kokku puutunud. Pigem reageerib ta tavalisest emotsionaalsemalt kellegi sõnade, tegude või sootuks mõne filmi või laulu peale. Nagu ka praegu. Lexie hakkas ühe pisikese sõnapaari peale nutma nagu viimane tita. Olgu, nii hull asi küll polnud, kuid silmad muutusid märjaks küll.
"Kuss... sa peaksid nüüdseks harjunud olema, et ma hakkan iga pisema asja peale nutma ... see pisikene on mind nii õrnaks muutnud, et pisarad on nii kerged tulema," andis Alex Liamile õrna mõksu vastu õlga, kui see tema peale muigama hakkas. See polnud küll naljakas, kuid peagi lisaks nutmisele Lexie ka naeris kergelt endamisi.
"Juhul kui sa mõtled seda tõsiselt, siis peaks mingi hetk ühe magamistoa natukene ümber tegema," lisas Alex täiesti spontaanselt mõne hetke pärast, pidades silmas lapsetuba. Ta ei tohi küll väga raskeid asju hetkel tõsta, kuid värvimise ja vaikselt mööbli nihutamisega saab tüdruk hakkama küll.

"Enne ei olnud sa nii emotsiaalne, aga ma ei kritiseeri," lubas Liam ja tõstis käed allaandmismärgiks üles. Ja enne kui nad nutmise teema lõpetatud said, hakkas tüdruk juba naerma. No püüa siis selliste tujumuutustega kaasas käia. Huvitav, kuidas Jazmine sellega hakkama saab? "Muidugi mõtlen tõsiselt, aga sina sinna küll remonti tegema ei lähe. Kui siis värvima või tapeetima või mida sul vaja teha on. Muudeks asjadeks otsi endale keegi appi," oli Liam täiesti kindel. Ta ei taha siiski, et Alexi või pisikesega midagi juhtuks.

Alex turtsatas kergelt Liami sõnade peale, kinkides noormehele õrna naeratuse. Näitsiku tujumuutused muutuvad tõesti väga kiirelt ja tihti. Hetkel on Jasmine ja Liami ema ainukesed isikud, kes suudavad neist aru saada ning vastavalt nendele ka käituda. Eriti veel Jassist.
"I would love-love-love to do it," rõõmustas Lexie endiselt selle imelise pakkumise üle, kinkides Liamile veel ühe pika ja magusa suudluse. Hetkel tundus näitsiku jaoks kõik lihtsalt nii õige ning viimaks lähevad asjad ilusti rööpasse. Küll vähekene vara, kuid samas pole nad enam 16-aastased. "Küll ma hakkan siis sind ja Sayerit kordamööda piinama ning Lizzie hilisema viimistluse käigus," muigas tüdruk Liami noomituse peale, et tüdruk ise midagi tõstma ei hakkaks.

Väga tore, et tüdrukule see idee meeldis. Vähemalt seda kinnitasid tema sõnad ja see pikk ja magus suudlus. Nii noored ei ole nad tõesti enam, et asjaga hakkama ei saaks. "Parem tee seda, kui kurna iseennast," lausus noormees kergelt naerdes, "ma olen kindel, et Sayer tuleks sulle hea meelega appi ja Lizzie muidugi. Pealegi on see tema kohustus tulevase ristiemana." Lexi oli selle ju juba väga varakult paika pannud, et temast saab lapse ristiema ja Liamil ei olnud selle vastu midagi. Kuigi ega ta teda just väga hästi ei tunne. Aga tänu Lexile on ta hakanud rohkem nendega suhtlema.

"Sir, yes, sir," turtsatas Alex õrnalt Liami sõnade peale. Enda käsi mugavalt ümber Liami kaela hoides, kinkis ta mehe huultele veel ühe õrna suudluse, ennem kui ennast ümber pööras, et midagi kapist selga leida. "Lizzie puhul on pigem see teine äärmus - teda on võimatu korterist välja saada. Ta naudib selliseid asju liiga palju," muigas Lexie. Leidnud endale kapist sinised teksast traksipüksid ja ühe mugavama lohvaka t-särgi ning isegi ühe dressika, pani tüdruk need voodi äärele, otsides endale ka puhta pesu, mille ta endale kiirelt selga tõmbas, olles seljaga Liami poole. Peagi sai tüdruk endale selga ka traksipüksid ja t-särgi ning siidist hommikumantel maandus dressika kõrval voodiserval.

Liam nautis seda õrna suudlust nii kaua, kui talle selleks võimalust anti. Kui tüdruk ennast riietama hakkas, tõstis noormees enda koti voodilt toa nurka ning tegi siis aseme ära. Vaadanud uuesti Lexi poole, ilmus tema suule õrn muie. Ta nägi enda traksipükstega täitsa armas välja. Aga Liam ei hakanud seda parem valjult välja ütlema, sest tüdruk ei usuks teda nagu nii või naeraks välja. "Kuna sa just ärkasid, siis ma oletan, et sa tahaksid midagi süüa?" pakkus noormees, liikudes neidise juurde ning võttes tema käest kinni, et alumisele korrusele minna, "mida sa üldse süüa tahad? Ma võin täna sulle kokaks olla." Ega Liamil oli endal ka kõht pisut tühi ja sellepärast ta sellise pakkumise tegigi.