To the past..

Kell oli kümmekond minutit enne seitset ja Brooklyn oli oma suursuguseks "kohtinguks" täiesti valmis. Ta oli käinud duši all, lõhnates nüüd mingisuguse magusa marjasegu järgi. Tüüpiline alkoholilõhn oli täielikult kadunud. Ta polnud kodus tilkagi võtnud. Lõpetamata jäänud džinni ja tooniku kokteil oli ainus alkohoolne jook terve päeva jooksul ja Lynn polnud päriselt kindel, kuidas ta ennast tundis. Ta oli ebatavaliselt närviline.. mis pani teda omakorda igatsema endist täiesti muretut Brooklyn'it, kes oleks vana rahu olnud ka enne presidendi või kuningannaga kohtumist. See omakorda tekitas tahtmise veinipudeli järele haarata ja endamisi algust teha. Ta hakkas vaikselt aru saama, et enam ammu ei olnud asi leinas. Sellega oli ta peale paari kuud ühele poole saanud - kaua sa ikkagi kedagi taga nutta jõuad. Ja selle aja jooksul oli ta oma elu rööbastelt nii kaugele maha juhtinud, et ei osanud enam tagasi saada. Ta mäletas, milline ta oli olnud.. ta teadis, milline ta tahtis olla, aga seda kõike oli kergem mõelda, kui teha. Ja nüüd ta siis istus vaikselt köögis, seljas punane lühikeste varrukate ja avara kaelusega liibuv naiselik pluus, mille ots oli peidetud musta ümber keha liibuva kõrge värvliga seeliku alla. Ta jalas olid kõrge kontsaga punased kingad, ta huuled olid värvitud punaseks, juuksed olid talle nii omastes vallatutes lokkides ja truth be told, ta nägi tõsiselt hea välja. Üle pika aja värskem ja ehk isegi erksam. Aga ka tema närvilisus oli hetkel selgelt näha. Nimelt mängisid Lynni punaseks lakitud küüntega sõrmed vaikselt väikese kotikesega, mille ta kavatses kaasa võtta ning naise silmad jälgisid salamisi baarikappi, kus paar pudelit veini peidus oli..

OT: LEONLEONLEONLEON!!!
JA SINA, TIMO, EI VASTA SIIA!

Léon ei saanud aru, miks ta üldse nõustus Brooklyniga uuesti kohtuma. Päevalgi oli mehel nii valus tüdrukut uuesti linnas näha ja nüüd kinno ning õhtusöögile? Mees mõtles poole seitsme ajal helistada ja öelda, et ei saa tulla, kuid jättis selle tegemata ja läks hoopis duši alla. Nii 10 minutit peale seitset oli ta tüdruku ukse taga, tumehall pintsak seljas, mustad teksad jalas ja triiksärk seljas. Jalas olid tal midagi kingade ja ketside vahepealset, sellised mõnusad heledad jalanõud. Ta koputas uksele ning ootas, et Brooke tuleks vastu. Ausalt öeldes tahtis mees praegu põgeneda.

Ta pidas vastu viis minutit.. kümme.. ja siis liikus seier üle seitsme.. minuti, kaks.. kolm. Ja enne kui Brooklyn jõudis ennast korrale kutsuma hakata, oli ta veinipudeli lahti korkinud ning istus sealsamas kus varem, pokaalitäis punast veini ees. Esimene pokaalitäis läks kiiresti, kuhugi sinna segunenud paar pettumusepisarat. Ta oli harjunud oma tundeid maha jooma, mis selleks mürgiks oli, polnud enam väga oluline. Ta oli parasjagu teise pokaalitäie poole peal ja veendunud, et sel kõigel pole mingisugust mõtet, kui ukselt kostus koputus. Automaatselt lükkas Brooklyn veinipokaali eemale nagu laps, kes vargusega vahele jäi. Ta libistas end ühelt köögi kapi äärde sätitud baaripukilt maha ning lippas paljajalu - kingad oli ta vahepeal jalast lükata jõudnud - ukse poole, käeseljaga õrnalt üle põskede tõmmates. Ei saanud otseselt öelda, et ta oleks purjus olnud. Poolteist pokaali ei teinud talle enam suurt midagi. Ka ei saanud tal veel juures olla otsest veinilehka, ainult veinimaitse oli suus. Pluss, ta polnud enam nii närviline. Närvid olid tahaplaanile vajunud, kuskiltleitud erksus samuti. Aga ta ei olnud ka otseselt tuim. See oli selline veider pre-drunk moment, kuhu Brooklyn omadega jõudnud oli. Ukse avanud, toetus naine õrnalt vastu seda, suunurgad kaardumas pehmesse naeratusse, veendudes et Léon oli tulnud. "Sa tulid.." lausus blondiin automaatselt, kõlades peaaegu meeleheitlikuna. "Tähendab.. sa näed hea välja," parandas ta end, suunurki pisut kõrgemale kergitades ning hajameelselt üle õla vaadates. "Ma toon oma asjad," lisas ta kiirustades, tagasi köögi poole tormates. Ta ei tahtnud, et Léon sisse tuleks, sest maja nägi välja kohutav. Elutoas olid tühjad jäätisepotsikud, tekihunnikud, salvrätikupakid. Riided vedelesid siin ja seal, köögikapi kõrval oli tema siinoldud aega arvestades liigagi palju taarat, aga ta ei pannud ust mehe nina all kinni, vaid jättis selle lihtsalt pisut-pisut irvakile, et mitte.. järsk olla. Kööki jõudnud, sundis Brooklyn ennast mitte veini poole vaatama, vaid haaras maast oma kingad ning tõmbas jalga. Kiirelt pilgu peeglisse visanud ja veendunud, et ta ei näinud välja nagu äranutetud emotional wreck, vaid.. peaaegu tema ise, võttis naine kotist kiirelt huulepulga, värskendas huulevärvi ning tupsutas natuke pehme magususega lõhnaõli randmetele, et siis tooli otsa pealt oma õhuke jakikene võtta ning tagasi ukse poole tormata.

Léon kuulis kellegi kiireid samme ja järgmisel hetkel oli Brooke ukse peal. Mees vaatas iludust ning oli siiski õnnelik, et tuli. Neiu silmad oli kuidagi...Segaduses. Kas ta arvas, et Theo jätab tulemata väikse hilinemise pärast? "Ära hakka meelitama," muigas mees. "Sa näed suurepärane välja," vastas Léon komplimendiga. Prantslane noogutas, kui tüdruk lubas asjade järel käia. Kuna uks jäi irvakile, ei saanud mees muud teha, kui pisut piiluda. Vastu vaatas kohutav segadus. Theo astus sisse ning nägi suurt segadust. Kui neiu oli tagasi, sai mees aru, et tüdruk oli ainult väliselt praegu stabiilne, kuna seest pidi ta pagana suur vare olema. Lynn ei olnud just kõige korratum tüdruk, Londonis oli neil korter küll päris korras ning selle eest kandis enamjaolt hoolt siiski Brooklyn. "Brooke," sõnas mees vaikselt. Ta ei saanud aru, miks naine tegi seda etendust, et kõik on korras, kui ei ole.

Brooklyn polnud kohe kindlasti arvestanud sellega, et Léon sisse astub. Tema maja.. või Scotti maja.. ei olnud just kuigi külalislahkes seisukorras. Nii et kui naine köögist tagasi tuli ja mehe majast leidis, leidis ta end ühest neist paanilistest momentidest, kus ta üldjuhul põgenes. Aga tal polnud kuhugi põgeneda. Léon seisis otse ukse ees ja.. kuhugi mujale tal polnud minna. Seega ei jäänud tal midagi muud üle kui lihtsalt seista, sõrmitsedes närviliselt oma väikest punast kotikest. "Léon.." lausus blondiin vaikselt, silmad jooksmas põrandalt seintele ja laele, jäädes viimaks mehel pidama. "Kas hakkame minema?" uuris neidis suunurki kõrgemale kergitades ja ukse poole viibates. See ei olnud õige naeratus, see polnud isegi seesugune naeratus, mida ta ise oleks uskunud. Aga see pidi olema tore, carefree õhtu, mis meenutaks talle seda, kes ta olema peaks.. ja s e e situatsioon siin, ei olnud plaanis.

Theo raputas pead. "Me ei lähe enne mitte kuhugi, kui sa ei räägi mulle ära, kuidas asjad tegelikult on," lausus mees häälega, mis ei sallinud vastuvaidlemist. Ta astus sammu neiu poole, et kuulata, mis tegelikult juhtunud oli. Ukse lükkas mees enda taga kinni. "Brooke, palun räägi minuga," lisas prantslane. Ta ei kujutanud ette, mis oli naisega juhtunud, et ta järsku nii muutunud oli. Leon oli valmis kuulama.

See oli nii.. tüüpiline Léon. Pärast Brooklyni esimest kadumist oli olukord olnud praegusele nii sarnane. Ainult, et naine oli olnud paremas seisus. Lihtsalt segaduses.. lihtsalt.. olukooras, mida ta siiani ei osanud õieti selgitada. "I'm a mess, okay?" lausus blondiin peale lühikest pausi mil üritas end koguda piisavalt, et mitte pisaratesse purskuda. Ta sõnad olid järsud, kõlades umbes nagu "said nüüd", kuigi niimoodi Lynn seda ilmselgelt ei mõelnud. Ta silmad hakkasid muutuma vesiseks, kurku tekkis klomp ja nagu iga jumala kord, mil nutt tuleb peale, aga seda välja ei lasta, hakkas see klomp kurku pitsitama. "Mu isa suri ära, mu ema.. süüdistab mind, ma joon liiga palju, mul on pidevalt tahtmine nutta ja ma olen.. ma olen üksi.. nii kuradima üksi, et ma ei suuda seda enam taluda." See kõik tuli korraga, iga sõna oli ühtaegu nii vabastav kui ka suur pingutus. Lynn tõmbas närviliselt sõrmedega läbi juuste, suutmata pisaraid tagasi hoida. Ennast koguda üritades pööras Brooklyn ringi, vaikselt järjest tulevaid ja tulevaid pisaraid lämmatada üritades, hoides tagasi haledaid nuuksatusi, mis esile üritasid tükkida. "Ja ma ei tea mida teha.." pobises naine läbi pisarate, seistes siiani seljaga Léoni poole. Ta tundis end nii-nii haleda ja väsinuna. Ta pea hakkas valutama, ta silmad kipitasid, pisarad takerdusid veekindlasse ripsmedušši ja tal oli tunne nagu oleks ta jõudnud oma elu madalpunkti.

Léon ei saanud aru, miks oli vaja teha sellist näitemängu? Või oli just praegune võlts? Ei, ei olnud. Mees vaatas tüdruku vesiseid silmi, mis pidid kohe muutuma purskkaevudeks. "Brooke, kas sul kästi seda kõike üksi taluda?" küsis Theo. Ta oli ise aasta jooksul muutunud, enam ei tormanud ta avasüli naisele vastu, et kõik andestada ja teeselda, et midagi pole juhtunud. Ei. Ta läks Lynni juurde ja kallistas teda. "Lähme täna minu juurde hiina toitu sööma. Homme ma tulen sulle appi ja me koristame selle koha ära," tegi mees algust lahendusega. Ilmselgelt ei suutnud Brooklyn sellise inimvarena ise algust teha ning Theo lootis, et saab aidata.

Ei, keegi ei olnud käskinud tal seda üksinda taluda. Aga ta isa oli surnud, ema.. ema ei saanud toeks nimetada, ta oli Léoni juurest t a a s k o r d jalga lasknud ja.. tagasiminek ei olnud isegi variandina arvesse läinud.. kuni hetkeni mil ta tõesti meeleheite piirimaile oli jõudnud. Aga enne seda tuli läbi käia kõik baarid, astuda suhetesse mõndade kõige kohutavamate meestega, võtta vastu mõned kõige häbitumad tööotsad ja seda mitte isegi vajadusest raha järele, vaid lihtsalt.. sest she felt like it, sel hetkel. Ta oli käinud läbi ühest elu kõige madalamast punktist, aga nüüd oli ta siin. Nüüd oli ta siin ja ta teadis, et nii ei saa see edasi minna. Et ta peab midagi tegema, midagi ette võtma, olukorda parandama. Aga ta ei osanud kusagilt alustada. Kõik jäi pooleli, kõik jäi tegemata. Nagu mingisugune blokk oleks ette löönud niipea kui ta end kaldale hakkas vinnama. Aga nüüd oli siin Léon.. ja olgugi, et siia tulemine oli olnud Brooklyni üks kõige isekamaid tegusid, ei kahetsenud ta põrmugi. Üle pika aja oli keegi, kes teda hoidis. Kellegi käed hoidsid teda püsti, sosistasid rahustavaid sõnu, silitasid ja juukseid ja vilgutasid majakasarnaselt tuledega, et naine kodutee uuesti üles leiaks. Lynni käed klammerdusid ümber Léoni kaela, ta sõrmed ümber noormehe pintsakurevääride, naise keha surus end omakorda mehe oma vastu, otsides lähedust ja soojust, millest ta nii kaua puudust oli tundnud. Minutikese-kaks teeskles blondiin, et polnud mehe sõnu kuulnud. Pisarakanalid hakkasid sulguma, summutatud nuuksed muutusid harvemaks, peavalu andis end tunda.. aga Brooklyn ei tahtnud lahti lasta. Ta pidi veel pisut oma unelma küljes rippuma, enne kui oli aeg reaalsusesse prantsatada. "Hiina toit kõlab hästi," sosistas naine viimaks mehe pintsakukrae sisse, kergitades pead Léoni rinnalt, sinised silmad otsimas tolle pilku. Lynni suunurk tõmbles hetke nukras naeratuses, enne kui naine end kergitas ning mehe huulile pehme musi vajutas. See polnud õieti mingisugune suudlus, see oli musi.. haavatud naise.. spontaanne õrnushetk. Blondiini huuled olid paokil, need liikusid vaevu ning üle nende kostis vaevukuuldav, peaaegu unelmana kõlav prantsuskeelne "ma armastan sind". Ta põsed olid märjad, ta silmad äranutetud, kurku pitsitas siiani mingisugune väljanutmata klomp ja ringi pöörates ning vaikselt ebakindlatel sammudel ukse poole liikudes polnud Brooklyn isegi kindel, kas tema tundeavaldus oli päriselt olnud.

Léon ootas, kuni naine ise rahunes, kuid samal ajal silitas ta tüdruku pead. Mees ei tahtnud näha enda peaaegu eks-kihlatut nii kurvana, see murdis südame. Lõpuks oli Brooklyn end välja nutnud ja ütles ka seda, et ta armastab meest. Wait, what? "Tule, lähme," ütles Theo ning läks naisega majast enda autosse. Enne auto käivitamist tegi Léon veel Brooke põsele ühe õrna musi, et näidata hoolivust. Mees võttis suuna tagasi korteri poole, mis ei olnud eriti kaugel. "Ehk sa alustaksid rääkimisega?" palus Léon. Ta tahtis kõike teada ning ilmselt oli tänane selleks kõige parem aeg.

Brooklyn ei puksinud kordagi vastu. Ta läks kenasti Léoni järel autoni, istus masinasse, pani isegi turvavöö kinni ja vajus seejärel hetkeks lihtsalt kuhugi.. eemale. Ta küünarnukk toetus aknapiidale, sõrmed masseerisid oimukohta ning silmad olid naelutatud lihtsalt mingisugusele suvalisele punktile, otseselt midagi nägemata. Naise kõrvades kostis vastu vere kohin.. kuskil.. ja ta lihtsalt oli.. nii.. mõne hetke. Taibates, et Léon oli midagi küsinud, avas Lynn silmad, mille vahepeal sulgeda oli jõudnud, ning vaatas küsivalt mehele otsa. "Mis?" jõudis ta küsida, enne kui hilinemisega taipas, mida too küsinud oli. "Ah, jah.." alustas ta pisikese kulmukortsutusega. "Lühidalt.. ma käisin läbi põhja kõige sügavamast osast.." vastas ta kokkuvõtlikult. Ausalt öelda polnud tal praegu tuju sellest rääkida. Ta ei olnud enam kindel, kas ta sellest üldse rääkida tahtis. Võib olla.. võib olla ta peaks lihtsalt.. terapeudi juurde minema. "I was in a bad place.. all.. dark and twisty and.. broken.. inside," lisas ta pilku noormehele viies, üle huuli kostumas pehme ohe. Tegelikult oleks talle kulunud ära üks äärmiselt lihtne, soe ja lõbus õhtu. Ta oleks tahtnud vaadata mingisugust komöödiat, peesitada lihtsalt diivanil, süüa hiina toitu ja jäätist ja rääkida kõige suvalisematest asjadest. Sellist õhtut polnud ammu olnud.

"Ja nüüd? Jätkad seda sama rada koos veinipudelite ja hiliste pidutsemistega?" uuris mees. Ta muretses naise pärast. Hetkel ei mänginud rolli ka fakt, et tüdruk oli kuti üsna räbalalt kahel korral maha jätnud. "Aga mis filmi sa vaadata tahad? Või tahad ikka kinno minna?" uuris Léon. Ta arvas, et mehe korteris oleks neil parem rääkida ja olla, väljas võivad mõned teemad tabud olla. Pööranud tuttavale tänavale, peatusidki noored kõrge korterelamu ees, mis nägi päris kena välja. See koht oligi mehe elupaik.

Brooklyn silmitses Léoni hetke, justkui suutmata uskuda, mida mees just öelnud oli. "Ma ei tea," pomises ta vaikselt, silmi aknast välja viies, tundes kuidas kõik ta valla pääsenud emotsioonid hakkasid tagasi oma peidetud hingesoppidesse roomama. Ta hakkas uuesti sulguma, vaikselt, tõmbuma oma kookonisse. Võib olla oli asi ainult temas, aga see oli kõlanud.. süüdistusena. Ja Lynnil polnud hetkel süüdistusi vaja. Ta ei teadnud täpselt, mis tal vaja oli, aga mitte seda.. ja hetkel ei suutnud blondiin mõista, miks ta oli seda lähedust ja.. soojust ja.. seda miskit läinud otsima Léoni juurest. Kõikidest inimestest just tema juurest. Võib olla sellepärast, sest Léoniga oli turvaline? Ta oli keegi minevikust, kes tal veel omal ebaregulaarsel moel olemas oli ja võib olla sellepärast oligi ta ennast siit leidnud? Võib olla vajaks ta hoopis kedagi uut. Kedagi, kes ei tea ta minevikku, ei mõista hukka, aga ei vaata ka haletsusväärsete pilkudega.. Mehe sõnad tõid ta uuesti maa peale tagasi ning aeglaselt liikusid naise silmad uuesti Theole. "Ei, pole vaja.. siin on.. hästi," vastas ta ebamääraselt ja segadusseajavalt, lipsates autost välja veel enne kui Léon mootori välja lülitada suutis. Õhuke jakk siiani üle käsivarre visatud, pisike punane kott käes, ristas naine käed rinnal, lihtsalt silmitsedes suurt kortermaja, mis ta ees seisis. Või nii..