There's a first time for everything

Myla esimene koolipäev.. või pigem esimene peaaegu-koolipäev sattus tänupühaeelsele esmaspäevale. Tundmata vajadust uusi koolikaaslasi trimmis säärejooksu või eriti üles pushitud rinnapartiiga jalust rebida, oli mulatitar selga tõmmanud üsna lihtsad erkroosad teksad, pigem lohvakapoolse tumesinise lühikeste varrukatega kergest materjalist t-särgi ja särgiga sarnast tooni saapad. Nahktagi ja salli oli ta lohakalt üle pika sangaga nahkse koti visanud, mis kõlkus kuskil ta tagumiku piirkonnas. Tal oli soovitatud kooli ilmuda kümneks-üheteistkümneks tavalise kaheksa asemel, ta pidi saama administratsioonist oma tunniplaani, valima lisaained ning tahtmise korral panema ennast kirja ühte või teisse huviringi, mida tüdruk ka tegi, ning allesjäänud koolipäevaks pidi ta sappa saama kellegi asjalikuma õpilase, kes talle kooli näitaks, kogu siinset korraldust tutvustaks ja õppimisega kurssi viiks. Lisaks sellele oli ta kogu oma eelneva õppimiskogemuse tõttu kohustatud ennast kirja panema vabatahtlikesse järelaitamistundidesse - Mylale jäi lõpuni välja üsna selgusetuks, kas neid annavad õpetajad või kaasõpilased. Ta pidi täitma erinevaid blankette, ankeete.. kogu senise siinoldud aja jooksul ei meenutanud Tree Hill High absoluutselt suvaliste USA tibikate koole. Määravaks teguriks võis olla ka see, et ta polnud seni suurt midagi peale tantsukursuste ja administratsioonilaua näinud. Peale.. teab mitukümmet minutit, said sekretäril järsult ankeedid otsa, Myla oli suutnud ennast kirja panna nii kunsti-, fotograafia-, kui ka draamaringi, saanud kätte oma tunniplaani ja kapivõtme, kuulnud ebavajalikku klatši ühe ja teise koolitöötaja kohta ja voilaa.. she was ready to go. Ainuke, kes puudu oli, oli tema moraalne teejuht, kes pidi teda saatma teel keskkoolivalgustuse poole. Seega ei jäänud Mylal muud üle kui ennast mugavalt vastu administratsioonilauda toetada ning ajaviiteks tunniplaani uurida.

Tjah, see, et nende kooli tuleb uus õpilane, oli Lucasele üsna kiirelt kohale jõudnud - kas või see uus nägu, kes tantsukursustel käinud oli -, aga see, et teda sellele uuele õpilasele teejuhiks tahetakse, vot seda ei osanud ta kohe kuidagi oodata. Noh, vähemalt saab ta tundidest ära. Eeskuju missugune. Mingil määral paitas ta end selle eest, et paluti teda, mitte Loganit - kaksikust parem! Hahaa! Kui õige aeg kätte jõudis, pani ta asjad kokku, sättis kotirihma õlale ja suundus sekretäri kabineti poole, et see uus õpilane oma kaitsva tiiva alla võtta ja talle sujuvalt Tree Hill High elu tutvustada. Hädas on need, kes kooli hierarhiat ei tea ja selle vastu eksivad... või siis mitte. Igatahes jõudis noorem Sommersi kaksik reipal sammul peagi administratsioonilaua juurde ja märkas seal seisvat neidu. Hm, seesama, kes oli ka tantsukursustel käinud... Kerge muie tekkis nooruki näole. "Long time no see," lausus ta lõbustatud häälel, täiesti kindel, et neiu ka tema ära tunneb - nende pilgud olid kursusetunni jooksul kordi kohtunud. "Kas alustame?"

Tunniplaan oli.. okei. Vähemasti see osa sellest, mille Myla jõudis üle vaadata enne kui tema salapärane teejuht kohale ilmus. Pilku tõstes tuvastas tüdruk ära ühe kaksikutest, kes reedeses tantsutrennis jalga oli keerutanud. Ei saanud küll kindel olla kumbaga neist tegu oli, aga arvestades pisikest fakti, et Myla ei teadnud otseselt kumbagi, siis polnud sellest ka erilist lugu. "Oi, semu, kartsin, et oled mind juba unustanud," vastas mulatitar lõbusalt kõigest pisi-pisikese heatahtliku sarkasminoodikesega, tunniplaani kokku murdes end administratsioonilauast eemale lükates. "Show me the way, mentor," noogutas Myla naeratusega kuhugi umbropsu žestikuleerides, seesama pisikene sarkasm briti aktsendiga segunemas. "What should I know about your species?" muutus pisut tögav, aga üdini positiivne sarkasm pisut ilmselgemaks.

Lucas kohendas õlale sätitud kotirihma. "Raske on nii erilist isendit unustada," läks ta verbaalse komejandiga kaasa. Seda ta oskas. Kui nad kõndima hakkasid, mõtles noormees peas kiirelt läbi, mis sinnapoole jääb ja mida kindlasti näitama-tutvustama peaks. Neid kohti oli küll ja küll, iseasi, kas kõik neiule meelde jäävad. Seksikat aktsenti kuuldes kergitas ta ühte kulmu, tekitades näole kerge muige. Rawr, gurl. "Mm," tegi Luke mõtlikult, "sa kannad kolmapäeviti ainult roosat?" pakkus ta lõbustatult, vihjates "Õelatele tüdrukutele". Kas uus õpilane on kultuurne ja tunneb viite ära või mitte. Challenge provided. "Ja sööklas sa jahukastet ei võta, kui elu armas." Tarkuseterake. "Kel elu armas, võtab oma söögi kodust kaasa." Nad liikusid esimesele korrusele ja Lucas seisatas kappide juures. "Sa said oma kapinumbri ja koodi, eks?" küsis ta neiult.

Myla suunurgad kerkisid lõbustatult kõrgemale, "Oh, mis sa nüüd," "edvistas" ta omamoodi hipiliku rahu ja muretusega. Polnud mingisuguseid "oiii, ta on nii nunnnnu!!" või "ohsavana.. kas me tõesti flirdime!?" mõttekillukesi kuskil mõistuse tagumistes soppides. Polnud ülemõtlemist ja rahutust, mis ta käitumise kangeks ja masinlikuks oleks muutnud; oli kõigest lihtne "going with the flow" suhtumine, mis muutis Mylaga suhtlemise ja, noh, temana elamise, äärmiselt loomulikuks ja muretuks. Mida sa nägid, seda sa ka said. Oli asi siis tema pidevas kolimises, kultuurilises segaduses või milleski muus, aga Myla polnud kunagi iseendaks olemist häbenenud. "Ei, ja ka minu soengu suurus ei tulene seal peituvate saladuste hulgast," tabas mulatitar viite kenasti ära. Ta võis olla palju kolinud, elanud nii tsiviliseeritud kui ka mitte nii tsiviliseeritud keskkonnas, aga "Õelad tüdrukud" oli nende generatsiooni "Kuusteist küünalt" või "Clueless". Seda nägemata polnud internetti mõtet vallutama hakatagi. Tüdruk vastas noormehe väikestele tarkuseteradele kulmukergituste või noogutustega. Jahukaste võrdub kindla surmaga ja et end igasuguse toidumürgituse vastu kindlustada oli mõttekam lõunakarp kaasa pakkida. "Oh, well, ma tõesti olen USA keskkoolis," tõdes Myla valjult, järgmise küsimuse vastust kerge noogutusega kinnitades ning oma mitmete paberite ja ankeetide seast kappide kodukorda, tema isikliku kapi numbrit ning koodi sisaldavat välja otsides. "Siin see on - kakskümmend üks," viis tüdruk silmad kappidereale, enese oma ilma suurema vaevata üles leides. "Ja ma pidin õpikud raamatukogust saama!?" läbis brünett kiirelt vahemaa oma kapini, keerutas naeruväärselt lihtsa koodi sisse ning hetk hiljem tervitas teda kapi särav tühjus.. kui välja arvata kapiukse siseküljel olevad väikesed kleepslindi jäljekesed, mis eelmine omanik oli jätnud. Polnud üldse paha.

Kuni neiu oma kapiga sõprussidemeid sõlmis, nõjatus Lucas vastu ühte kappi, mis polnud tema oma, aga kandis Ravensi kleepse - go Ravens, jee-jee -, silmitsedes neidist. "Just nii, ja sealt hüppame läbi siis, kui minu tuur on lõpule jõudnud, sest need õpikud on rasked ja sa ei taha ju ometigi kogu aja neid käe otsas tassida, ega," sõnas noormees sel korral asjalikul toonil. "Ah, näpunäide - lukusta oma kapp absoluutselt alati, sest meil pole siin mingit valvet ja see-" kõneldes haaras ta Ravensi kleepsudega kirjatud kapiukse haagist, tõmmates selle metalse kolakaga lahti, "-võib juhtuda ka sinuga ja siis aja jälge, kes su vanaema medaljoni piistu pani." Lükanud kapiukse uue kolakaga kinni, viipas ta neiule. "Ringkäik jätkub, kõik pardale," lausus Luke lõbusalt ning jätkas kõndimist. Teel sirutas ta käe. "Muide, ma olen Lucas."

"Jep you've got a point," noogutas Myla, otsustades järele mõeldes ka koti ja oma paberimajanduse kapipõhja visata. Seda teinud, lükkas tüdruk kapiukse kinni ja ilmselt oleks ta selle ka sinnapaika jätnud, kui vaimne mentor suud lahti poleks teinud ja teda järjekordse tarkuseterakesega pärjanud. "Kas ma kuulen kogemust rääkimas?" muigas mulatitar kapilukku uuesti kinni klõpsates ja numbrilauda segi paisates. Varasemates koolides polnud talle sisseelamiseks eraldi päeva ega giidi võimaldatud. Võibolla oli see väikeste koolide privileeg, võib olla Ühendriikide pluss, igatahes polnud Mylal millegi üle kurta. "Ja järgmine peatus on..?" jättis brünett küsimuse õhku rippuma, sõrmeotsi harjumusest püksitaskutesse libistades. "Myla," vastas tüdruk omapoolse tutvustusega, kätt koolivenna oma surumiseks taskust ajutiselt uuesti välja libistades.

Kogemuseküsimuse peale lubas Lucas vaid kuratlikul naeratusel näole tekkida. Kogemus andjana, mitte saajana. Tema ja Logan olid eelmisel aastal kõikidesse lahtistesse kappidesse seisnud kala pannud - the ultimate burglar alert! Nädal hiljem leidsid nad 30 lukustamata kapi asemel vaid viis. No jah, seda peaks nüüd kordama - mingit valvet pole. Aga sel korral tuleks kappi panna midagi sootuks haisvamat... See selleks. Idee on olemas, nüüd tuleb vennaga rääkida. "Vägagi meeldiv, Myla," lausus nooruk neiu kätt surudes. "Järgmine peatus on söökla ja siin räägib tõesti kogemus - kui sa ei taha, et sind sööklast välja löödaks, kui sa seal ühe laua hõivad, osta endale kas või kõrrejook, sest siis on sul söök ees ja sa tulid seda hävitama kohta, kus igasugune söömine avasüli vastu võetud on. Sööklas on lõunapausil hea huviringide koosolekuid läbi viia, kui selleks muud aega ei leia." Nad olid Ravenitega kordi maha istunud ja oma kommipakkide kohal aru pidanud. Seisatanud ühe ukse juures, lükkas Luke selle lahti, kuid lasi uksel kohe kinni vajuda, kui Myla oli saanud võimaluse ruumi vaadata. "Siin pole midagi põnevat, liigume edasi. Järgmine peatus - tutor center!" Sõnadele mõju andmiseks tegi ta vedurihäält. "Kui sul vahepeal küsimusi tekib, olgu nad mis tahes valdkonnast, ja ma neile vastata oskan, siis lase aga tulla."

Söökla. Kõiksugu tibikatest, teiste seas "Õelad tüdrukud", oli Mylal jäänud mulje, et see on õpilaste põhiline.. suhtluskeskus. Inimesed jagunesid kindlatesse gruppidesse, saadeti üksteisele mürgiseid pilke, sinu koht oli sinu grupis ja välismaailmaga suhtlemine oli keelatud. Lucase jutt viitas pigem halva toiduga suurele saalile - nii nagu see oli olnud ka varasemates koolides - ning see oli üsna kenakene kergendus. "Ja see kõrrejook peab kohe kindlasti sööklast pärit olema? Kui ma pätsi saia ja nutellaga tulen, tembeldatakse mind huligaaniks ja üldsusevaenlaseks?" uuris Myla lõbustatult. Kogu koolivahetamine, Ühendriikidesse kolimine, paikseks jäämine, tundus siiani kuidagi kauge ja ebareaalne. Tal oli raskusi kõige selle tõsiseltvõtmisega, kuigi pidev nägudevahetumine oli juba vana teema - polnud närvilisust, hirmu; kõik oli tuttav ja isegi halenaljakas, "here we go again" juba teab mitmendat korda. Mulatitari silmad liikusid vilksamisi üle söökla enne kui Lucas uksel uuesti kinni vajuda lasi. Hulk laudu, hulk toole - ei midagi uudset, ei midagi teistsugust. "Tutor center?" kerkisid neidise kulmud tolli võrra kõrgemale, enne kui talle katked sekretäri jutust meenusid. "Ah, see on see.. mn.." nüüd tundis Myla teatavat kahetust, et kogu oma paberimajanduse maha oli jätnud, ".. midagi järelaitamistundidega seoses? Administratsioonis mainiti midagi seoses sellega, et ma olen kohustatud järelaitamistunde võtma..?" liikusid tüdruku silmad küsivalt Lucasele. Järelaitamistundide jaoks oli oma.. keskus? Seriously?

Lucas naeris. "Üldiselt võiks see jah kohalik kraam olla, aeg-ajalt on meil korrapidaja ka ja sellele see küll ei meeldiks, kui sa koduste snäkkidega piknikku pidama tuleksid," vastas ta, enne kui nad edasi liikusid. "Jah, tutorid on õpilased, kes aitavad teisi õpilasi mingis konkreetses aines. Vahe tavalise hea õpilase ja tutori vahel on see, et kool maksab tutoritele vist mingit palgataolist asja ka, sest nad teevad seda järelaitamistööd oma vabast ajast ja kool soosib igasugust õpilastevahelist abistamist." Rääkides jõudis noormees vastava ukseni ja katsus selle linki. Lahti oli. Astunud ruumi, vaatas ta ringi. Tühi. Arusaadav, tunnid käisid. "Üldiselt on nii, et sa pöördud selle aine õpetaja poole, kus järelaitamist vajad, ja õpetaja määrab sulle tutori. Võid ka ise vastavate õpilastega rääkima minna, et aeg kokku leppida - vabal ajal nad minu teada siin ei hängi."

"And do you, by any chance, happen to be a tutor?" uuris Myla peaaegu lootusrikkal toonil. Ta polnud kindel kui paljude ainete õpetajad pidasid järelaitamistunde vajalikuks, aga ta võis vaid ette kujutada, et viimne kui üks puhtteoreetilise mahuka materjaliga aine nagu.. matemaatika ja füüsika.. ja keemia.. nõudsid vähemasti paari siin istutud tundi. Viimase poolaastakese oli tüdruk veetnud Pekingis ja käinud sealses Briti keskkoolis, nii et täiesti nullis ta omadega õnneks polnud. Aga ei võinud kunagi teada, mis pomme Tree Hill High talle kaela lennutama hakkab. "Teretulemast, mu tulevane lemmikruum," sarkasmitses mulatitar muigega, kui Lucase järel ruumi sisse astus. Ei midagi erilist - toolid, lauad, raamaturiiulid, isegi mingisugune snäkiautomaat. Vaevukuuldav ohe - pigem nagu pahinal kopsude tühjendamine - kostus üle Myla huuli kui ta ringi vaatas. Tal polnud otseselt kooli vastu midagi, aga ta oli.. rahutu hing. Talle meeldis teha seda ja talle meelis teha teist, aga kool tähendas suurel hulgal paigalistumist ja raamatulehtede keeramist. "Mis järgmiseks?"