Kass, kes kõnnib omapäi

Kodused ülesanded tehtud ja nõud pestud, nagu neil vennaga kokkulepe jäi, viskas Phoebs selga musta nahktagi, jättis pikad tumedad juuksed vabalt õlgadele langema ning lukustas kodust lahkudes ukse. Kuna oma crushist polnud neidis kuulnud ja sõprade vähesus pani Phoebsi juba end lonerina tundma, võttiski neidis suuna GPB-sse, et natuke lõbutseda ja ehk mõni uus tutvus luua. See ei olnud uute tutvuste loomiseks just kõige õigem koht, eriti veel selle pärast, et GPB-s paistis liikuvat palju kahtlast rahvast, aga Phoebel oli pohhui. Baari jõudes poetaski neidis end ühe pealtnäha endaga sarnase stiiliga noormehe kõrvale ja tellis omale õlle. GPB-s ei vaevutud ju dokumentigi küsima, seega oli alkohol üsnagi kättesaadav. Esitanud tellimuse, silmitses Phoebs enda kõrval istuvat kutti. "Tere," ütles ta. "Sul on lahe huuleneet."

OT: Stephen

Stephen sõitis nädalavahetuseks Tree Hilli, nagu tal ikka kombeks oli. Novembris polnud ta siin üldse veel käinudki, sest kooliga oli kiire, aga praegu tekkis võimalus vähe vabamalt võtta, mida noormees ka ära kasutas. Koht, kus talle tihti käia meeldib, on GPB. Nii seadiski tüüp ka täna oma sammud baari. Seljas oli kutil must nahkjakk, mille all oli Bullet For My Valentine'i t-särk, jalas mustad kitsama lõikega teksad ning mustavalgeruudulised tennised.
Kutt oli jõudnud baaris veeta vaevalt viisteist minutit, kui keegi temaga ühines. Pannud hetkeks enda õlleklaasi käest, vaatas Stephen kõnetaja poole ning kõigest hetk hiljem hakkas naerma. Phoebe ei tundnud tõesti teda ära? No oli alles nali küll. "Terekest jah. Enda teada on mul juba päris pikka aega see neet olnud ja sina peaksid samuti teadma, kuid tänan. Ma olen meelitatud," sõnas noormees, libistades korraks pilguga üle neidise.

Phoebs kortsutas hetkeks kulmu ja silmitses noormeest, kes ta kõrval istus. Nüüd lõi ta endale küll käega vastu otsmikku, kuigi tüdruku mõtetes oli see pigem epic facepalm. Kuidas ta enda esimest armastust ära ei tundnud? "Stephen?" küsis tüdruk veel korraks ja hakkas siis kõvasti naerma. "Sa püha eesli munad, kus sa oled muutunud!" Noormeest oli tõesti raske ära tunda, veel enam seetõttu, et Phoebs polnud Stephenit juba teab kui ammu näinud. Nende suhe pidi selle pärast lõppema, et Phoebs kolis, kuid nüüd olid tüdrukul tunded kellegi vastu. "Mida sa...Tree Hillis teed?" küsis näitsik üllatunult.

Stephen nägi kõvasti vaeva, et mitte kontrollimatult naerma hakata. Phoebe ei olnud küll blondiin, aga sai hakkama millegi nii erakordsega nagu enda teenage crushi näo unustamisega. Vot see vajaks isegi aplausi, mida praegusel hetkel siiski ei tulnud. "Ei, tulnukas," vastas Stephen solvunut teeseldes. "Peaks mainima, et sina näed küll üsna samasugune välja," tõdes kutt, pidades silmas neidise sünget olekut ja riietumisstiili. Nagu näha, polnud aastad Phoebe välimust just eriti muutnud, aga iseloomu kohta ei osanud Steph esialgu midagi öelda. Küll see tänase õhtu jooksul selgub. "Kusjuures tahtsin mina sinult just sama küsida," ei saanud Stephen jätta mainimata. "Vastuseks sinu küsimusele võin öelda, et elasin siin natuke alla aasta, kuid käin nädalavahetustel mõnikord oma siinseid sõpru ja tuttavaid külastamas. Tree Hill ja NYC on liiga erinevad, mis tekitab mõnikord tunnet, et tahaks vaheldust," seletas noormees, miks ta siin ikka veel käis, kuigi lõpetas kooli juba juunikuus.

Muidugi oli raske ju kedagi ära tunda, kui ta omale juuksed on kasvatanud ja kõigele lisaks veel igale poole augud ka teinud. Poisi märkuse peale Phoebs aga muigas. Oh jah, see oli puberteediea algus ja ta pole tõesti karvavõrdki muutunud, kui välja arvata juuksed, mis nüüd kõvasti pikemad on. "Ma alles kolisin siia," ütles Phoebs. "Uskumatu, et saatus meid uuesti kokku viib."

Stephen ise küll aru ei saanud, et ta väga palju muutunud oleks, aga kui Phoebe seda arvas, siis järelikult ikka natuke oli. Küll aga mitte nii palju, et teda poleks võimalik ära tunda. Tõsi, oli lisandunud päris palju tätoveeringuid ning ka juuksestiil nägi teistsugune välja, kuid midagi muud tema juures küll muutunud polnud. Samuti armastas kutt kanda tumedates toonides riideid, nagu oli ta teinud ka aastaid tagasi. "Ja mis on see põhjus, mis sundis sind väiksesse Tree Hilli linnakesse kolima?" tahtis Stephen teada. Varem oli ju Phoebe suurlinnalaps nagu temagi. "Jah, seda poleks osanud arvata," nõustus Steph Phoebsi sõnadega.

Phoebs silmitses natuke aega Stephenit. Ta on tõesti vahepeal kenamaks läinud ja see look sobis talle. Mees on sellest kutist saanud. "Vanemate lahutus, ma parem ei räägiks sellest," vastas Phoebs. "Suitsu on?" küsis ta Stephenilt, kui avastas, et tema enda pakk oli tühi. Mida see tühi suitsupakk aga endiselt tagi taskus tegi, seda tüdruk ei teadnud. Pole puudust ka tundnud, sest Phoebs on isegi märganud, et suitsetab viimasel ajal vähem. Võib-olla suudab ta sellest halvast harjumusest sootuks vabaneda?

Stepheni näole tekkis muie, kui ta märkas, kuidas Phoebe teda vahtis. Nagu ei suudaks ta ikka veel endale teadvustada, et tema kõrval passiv tüüp on Stephen. "Ma poleks küsinudki. Vanemad on selline teema, mida ma ise ka väga ei armasta," lausus noormees mõtlikul toonil. Tema omad elasid küll koos, kuid ega nad viimasel ajal läbi küll ei saanud. Ja veel vähem suutsid nad läbi saada oma pojaga. Imelikud inimesed. "On ikka, aga ma poleks osanud arvatagi, et sa suitsetad," oli kutt üllatunud. Hetk hiljem otsis ta enda jaki taskust välja suitsupaki ning ulatas selle Phoebsile. "Ole lahke," ütles ta. Suitsu jagus Stephenil alati, kuna ta oli juba aastaid kirglik tossaja. Polnud plaaniski seda maha jätta.

Phoebe lihtsalt ei suutnud uskuda, et Stephen nii palju muutunud oli, aga mingil määral oli teda isegi hea näha, kuigi poiss oli Phoebe eks. Võib-olla oleksid nad veel kooski, kui Phoebs poleks kolinud. "You don't say," muigas Phoebe. Ta kohe kindlasti ei tulnud täna GPB-sse selleks, et vanematest rääkida. Täna tuli luua uusi tutvusi ja vähemalt korra oma antisotsiaalsusest üle olla. "Noh, juhtus jah nii, et hakkasin,"ütles Phoebs õlgu kehitades, kui Stephen tüdruku halvast harjumusest teada saades üllatunud oli. Kusjuures ta ei olnud isegi mitte kaua suitsetaja olnud...kõigest poolteist aastat. "Tänks," tänas Phoebe noormeest ja süütas oma huulte vahel oleva sigareti. Tõmmanud sealt mahvi, vaatas näitsik uuesti Stepheni poole. "Noh, räägi uudist," palus ta noormeest. Kindlasti oli Stephenil üht-teist rääkida, kui need kaks nii kaua teineteist näinud polnud.

Stephen ei osanud küll oletada, kas tema ja Phobe võiksid veel koos olla, kui tüdruk poleks mujale kolinud. Üldiselt ei kestnud sellised teismeliste suhted kaua, sest noored tüdinesid üksteisest kergesti ja kippusid iga väiksema asja pärast tülli minema. "Liiga närviline elu?" oletas Stephen. Suitsetamine pidavat ju rahustama. Mitte et Steph ise sellel eesmärgil oleks suitsetama hakanud. Tema tahtis lihtsalt omal ajal 'lahe' olla, siis tekkis juba harjumus ning suitsetamisest lahti polnud ta siiani saanud... "Ma ei tea, mis sulle huvi pakub. Minu elus on väga palju juhtunud selle pika aja jooksul," kehitas kutt õlgu. Phoebe võis ju sarnane välja näha ning sarnaselt ka käituda, kuid sisimas oli Stephen kindel, et tüdruk pole enam päris see, kes ta oli kunagi varem.

Mingeid erilisi tundeid Stepheni nägemine Phoebes küll ei tekitanud, aga pigem nägi tüdruk selles noormehes nüüd lihtsalt sõpra, mitte kedagi sellist, kellega võiks uuesti suhte üles soojendada. "Jah, pinged, pinged," vastas tüdruk Stepheni küsimusele. Kui poiss vaid Phoebe käsi näeks. See oli muidugi üks põhjus, miks neidis ei armastanud kanda lühikeste varrukatega särke. Armid tuleksid lihtsalt nähtavale. "Ma olin mõnda aega isegi antidepressantide peal, no ei näe sellel mõtet," rääkis Phoebs oma sigaretti pahvides. Suitsetamine tundus tema jaoks hetkel isegi parem kui antidepressandid, mida näitsik vanemate lahutusest teada saades mõnda aega võttis. "Mõtlen, et...võiks vist maha jätta suitsetamise, sest vähemalt ühe inimesega koos olles tunnen ma end õnnelikuna."

Täpselt sama oli praegu ka Stepheniga. Ta ei osanud Phoebes näha rohkemat kui lihtsalt sõpra, kuna nad olid tõesti mõlemad erinevat rada mööda läinud ning praeguseks ei tundunud neil enam midagi ühist olevat peale muusikamaitse ja ehk veel mõne üksiku asja. Pealegi olid kutil endiselt tunded Samantha vastu, kuigi nad nägid nüüd teineteist väga harva ning see muutis olukorra keeruliseks... "Selleks tulidki siia, et ennast täis juua ning mured unustada?" küsis noormees muiates. Stephen poleks ilmselt kunagi tulnud mõttele, et Phoebe võiks ennast lõikuda, kuna tüdruk tundus väliselt nii tugev ja kõigutamatu."Siis oli ju olukord päris hull, kui asi antidepressantideni jõudis. Aga mida mina ka tean," sõnas kutt õlakehituse saatel. Igatahes nüüd kavatses ta võimalusel tüdrukuga rohkem suhelda. Kui muidu ei saa, siis interneti vahendusel. "Või nii?" kergitas Steph üllatunult kulmu. "Sul on mõni silmarõõm tekkinud? Räägi välja!"

Phoebs tõmbas suitsu lõpuni ja viis koni kustutades oma sinised silmad uuesti oma kunagisele poiss-sõbrale. "Nalja teed või?" küsis ta kulmu kortsutades ja viskas suitsukoni minema. "Esiteks ei ole mul täna erilist tuju juua. Ma tulin hoopis pidu panema ja lõbutsema, poh, kuigi sa usud seda vist sama palju kui Colin." Phoebe ja pidutseb? Pidutsemine eeldab ju seltskonda ja kuna neidis ise polnud just kõige seltsivam, oli ka tema puhul seda raske uskuda, et ta kellegagi pidu paneb. Stepheni reaktsioon pani neidise aga kõvasti naerma. "Sul on ikka aimu, kui geilt see praegu kõlas?" küsis ta noormehelt. Tavaliselt on ju sõbrannad sellised, kes on kellestki kuuldes juba, et "oh, sul on keegi" ja "räägi välja, me tahame kõike teada".

"Näha on ju, milleks sa siia tulid," jäi Stephen oma arvamusele kindlaks. Keegi ei lähe baari, kui tal pole kavatsust tipsutama hakata. Mida rohkem ta Phoebega suhtles, seda selgemaks muutus tõsiasi, et tüdruk on tundmatuseni muutunud. On see siis pigem postiivne või negatiivne, Steph esialgu ei teadnud. Aga vähemalt oli ta siin, kui Phoebe peaks tõesti mingi aeg ära vajuma või midagi... Neidise küsimuse peale kehitas Stephen õlgu. Mida ta siis nii imelikku oli öelnud? Ei võinud oma kunagise girlfriendi elu kohta ka pärida, ilma et see kahtlane tunduks? "Mina küll aru ei saanud. Need geid topivad end üldse igale poole ja kekutavad liiga palju, nii et isegi täiesti normaalseid inimesi hakatakse nendega võrdlema. Geid on aga kõike muud kui normaalsed," ei suutnud Stephen oma pahameelt homode suhtes varjata. Polnid ta neid kunagi sallinud ega hakkagi.