Hola!

Naine suudles noormeest ahnelt ning oleks mehele veelgi lähemale liibunud kui see oleks võimalik olnud. Rinnahoidjast vabanenuna nautis Lizzie mehe suudlusi kaelale ning eemaldas samal ajal Xavieri bokserid. Iga noormehe suudlus ning puudutus pani naist järjest rohkemat tahtma ning Lizil oli tunne, et tal ei saa sellest mitte kunagi küllalt. Naise huulte vahelt pääses midagi vaikse mõnumõmina laadset, mis väljendas seda, kui väga ta Xavi suudlusi kaelale nautis. Kaela suudlemine oli asi, mis suutis naise ülikiiresti üles kütta ning kui mees seda veel oskuslikult oskas teha.. Polnud asja, millega oleks võimalik veelgi lihtsamalt Lizzie't mehele anduma panna. Ja Xavier oskas seda vägagi oskuslikult teha, mistõttu poleks Elizabeth suutnud millegile hetkel ei öelda.

Igal Lizziega veedetud hetkel tundis Xavier enneolematult võimsat keemiat, mida ta polnud kunagi kellegi teisega kogenud. Oma seitsmeteistkümne eluaasta kohta oli tal ehk liiga palju intiimsuhteid olnud, mistõttu ei saanud kutti kindlasti mitte algajaks pidada. Isegi paljudel temast mitu aastat vanematel meestel oli vähem kogemusi... Nagu Elizabethi reaktsioon näitas, liikus Xav praegu õiges suunas. Noormees tundis, kuidas tal äkki nii palav hakkab, nagu lebaks ta põletava päikese käes. Jama oli ainult selles, et tema ei saanud enam riideid vähemaks võtta - mida pole, seda pole. Selle asemel kaotas ta viimase riideeseme, mida Liz veel kandis ehk naise musta värvi stringid. Tegevus sundis ta küll korraks naise huultest eemalduma, kuid õige pea leidis Xavier need kuumad ja magusad huuled uuesti üles...

Kui ka Elizabeth oli oma viimasest riidehilbust vabastatud, suudles Elizabeth noormeest ahnelt ning libistas oma käe mehe juustesse. Mõne hetke pärast lükkas Liz Xavieri voodisse pikali. Nüüd oli Xavieri kord mõnuleda. Elizabeth suudles seejärel taaskord mehe huuli ja liikus suudlustega edasi kaelale. Hellitanud oma huultega veidi aega Xavieri kaela, liikus Eliza suudlustega veelgi alla, kattes hellitustega nii Xavieri rinna kui ka kõhu. Hetke pärast oli naine oma huultega tagasi Xavieri omadel ning otsinud üles noormehe käe, asetas Liz selle oma ühele rinnale.

Xavier oli ikka väga sillas, kui Elizabeth hakkas tema keha oma suudlustega katma. Vot see naine juba teadis, mida ta teeb, mitte nagu noored plikakesed, keda pidi kogu aeg juhendama. Koos Lizziega nautis kutt aga iga üksikut hetke. Tundud äkki midagi pehmet ja prinki enda käe all, võttis Xav appi ka teise käe, et naisele maksimaalselt naudingut pakkuda, aga justkui õrritades nende tegevuse tõelist eesmärki järjest edasi lükates... Viimaks ta siiski tüdines taolisest õrritamisest, olles liiga üles köetud, et samamoodi jätkata. Eemaldudes korraks naise huultest, üritas Xavier ühe käega voodi kõrval asetsenud kummuti ukse lahti teha, et sealt kondoomi leida, aga tema pihku sattus kõigest tühi pakk. Ah, mis seal ikka, niikuinii võtab Lizzie pille... Praegu oleks liiga vale aeg midagi pooleli jätma hakata - see oleks kõige hullem kiretapja üldse. Sättinud end nüüd vähe mugavamasse asendisse, sisenes Xav vaikselt naisesse.

Muidugi teadis Liz, mida ta tegi. Kogemusi oli tal piisavalt. Võib-olla et isegi liialt palju, kuid sellistel hetkedel polnud tal sellest mitte sugugi kahju. Teadmine, et teine osapool seda naudib, andis seksile väga palju juurde. Elizabeth nautis Xavieri igat puudutust ning ta oleks selles hetkes tahtnud igavesti püsida. Samas see kõik pani naist veelgi rohkem tahtma ning tundus, et ka Xavi mõttes liikusid seda teed mööda. Turvalisus oli viimane asi, mille peale Elizabeth suutis hetkel mõelda - viimse kui ajusopi suutis täita Xavier oma tegevusega. Pille modell siiski ei võtnud. Ta oli küll varasemalt pillide peal olnud, kuid kuna sellega kaasnes ka paarikilone kaalutõus siis oli ta neist loobunud puhtalt enese figuuri pärast. Naise käed libiseid mööda mehe selga alla, kui Xav temasse sisenes.

Kui üldiselt oli Xavier vastutustundlik ega tegutsenud mõtlematult hetke ajandil, siis praegu ei saanud küll tema kohta sama öelda. Elizabeth röövis temalt viimsegi mõtlemisvõime, allutades noormehe täielikult enda võludele... Aja möödudes muutusid Xavieri liigutused järjest sujuvamaks ning süda töötas lakkamatu kiirusega, pea oli endiselt täiesti tühi, kuid keha sai oma ülesannetega veel hästi hakkama. Füüsiline külgetõmme oli neil kahel täiesti olemas ja ehk suuremgi, kui alguses arvata võis...
Kõik hea ei kesta paraku igavesti, sest ka inimvõimetel on piirid ning ühel hetkel lihtsalt tuleb lõpetada. Nii ka nendega. Jäänud rahuloleva naeratusega voodile pikutama, haaras kutt Lizzie endale mõnusalt kaissu. Tema käed silitasid Elizabethi nahka, joonistades sellele igasuguseid mustreid. Ka noormehe pilk püsis endiselt Lizziel, kuid ta ei vaevunud midagi ütlema - näoilmest saab niikuinii kõik vajalikud emotsioonid kätte.

Elizabeth nautis igat noormehe puudutust, suudlust ning hellitust ja naisele tundus justkui ta kogeks seda kõike esimest korda. Lizzie pea oli tühi ning kõik, millele ta hetkel mõelda suutis oli Xavier. Peagi jõudsid mõlemad enam-vähem üheaegselt orgasmini ning Elizabeth oli kõigega vägagi rahul. Kui noormees ta endale kaissu tõmbas, ilmus naise näole kerge naeratus ning ta üritas oma hingamise ja südame pekslemise uuesti kontrolli alla saada. Mehe käed tekitasid kergeid mõnuvärinaid ning Liz viis oma pilgu Xavierile. Kui naisel oli eelnevalt plaanis põhimõtteliselt kohe pärast vahekorda lahkuda, siis hetkel ei tahtnud ta selle peale isegi mõelda. Elizabeth kergitas end veidi ning vajutas kerge musi Xav-i huultele. Naise näol mängles õrn naeratus ning Eliza libistas õrnalt nimetissõrmega üle noormehe rinna.

Xavier jälgis sõnatult Lizziet, püüdes mõistada, millele naine praegu mõelda võiks. Kuigi kaugele ta selle ettevõtmisega muidugi ei jõudnud. Vähemalt ei paistnud Elizabethil kiire olevat voodist lahkumisega, temal endal samuti mitte. Mõnus oli niimoodi lesida ja mitte midagi teha. Noormees võttis õrnalt ühest Lizzie blondi juuksesalgust kinni ning hakkas seda ümber enda sõrme kerima, kuid tema pilk püsis endiselt naisel. "Ega sa ei kahetse?" küsis Xavier vaikselt, tehes lõpuks esimesena suu lahti, kuna see küsimus oli tema peas juba tükk aega tiirelnud ega andnud rahu. Loogiliselt võttes peaks see musi ning naeratus tähendama, et Liz on olukorraga rahul, kuid päris kindel ei saanud nendes naisolevustes ju kunagi olla.

Elizabeth nautis seda hetkelist vaikust ning mõtteid ideaalmaailmast, kuid mehe küsimus sundis Lizzie't reaalsusesse tagasi tulema. Liz ohkas vaikselt, kuna ta ei teadnud sellele küsimusele otsest vastust. Naine vaikis veidi aega, üritades justkui õiget vastust leida. "Kui ma otsustasin Tree Hilli tagasi tulla, võtsin ma vastu mõned otsused. Üks neist oli see, et ma ei tee midagi, mis oleks ühiskonna poolt väga taunitav või mis võiks panna mind keerulisse olukorda. Teine oli see, et ma üritan igati normaalset elu elada.. Ma ei pea vist ütlema, et see, mis meie vahel on.. oli.. rikkus mõlemat reeglit, mille ma endale panin," rääkis Elizabeth, vastamata siiski Xavieri küsimusele. Ta ei teadnud sellele vastust.

Nüüd oli Xavieri kord ohata, kui ta naise vastust kuulis. Sarnast vastust oligi ta eeldanud. Jälle see vanus, mis kogu aeg kõikidele jalgu jääb... Samas oli naisel muidugi ka õigus, seda ei saanud kutt eitada. Nad mõlemad said paraja tükiga hakkama. "Olgu kuidas sinuga on, aga mina igatahes küll midagi ei kahetse," tunnistas Xav. Iga päev ju sellise kogemuse osaliseks ei saa. "Ning sa arvad endiselt, et tänane peaks jääma esimeseks ja viimaseks ega tohiks enam mitte kunagi korduda?" tõi noormees kuuldavale ka teise küsimuse, mis teda painas. Kui ta oligi varem naiivselt mõelnud, et ega ta Lizziet enam teist korda ei tahakski, siis praeguseks hetkeks teadis Xavier, et ta valetas iseendale.

Kuulnud noormehe vastust, puhkes Elizabeth kergelt naerma. "Siis on tore kui sa ei kahetse. Vastupidine reaktsioon oleks mulle pettumust valmistanud," lausus Lizzie kerge naeratusega, kuid selle naeratuse pühkis noormehe teine küsimus. See viis Lizzie tõelisesse kimbatusesse. Üks osa Elizabethist karjus jaa ning teine osa ei ning naisel polnud vähimatki aimu, kumba poolt kuulata. Naine viis oma pilgu Xavieri näolt hoopiski mehe rinnale, kuhu ta hakkas nimetissõrmega mustrit joonistama, eirates seejuures Xavi pilku. "See oleks õige tegu," lausus Liz, üritades samal ajal manada näole midagi naeratuse laadset ning teha näo, nagu see vastus ei oleks tulnud pika sisemise võitluse tulemusena.

"Ma oleksin sel juhul sinu uhkust riivanud. Puhtast õelusest võinuks seda ka teha, aga isegi mina ei oska nii hästi valetada," rääkis Xavier, võttes nüüd järgmise blondi juuksesalgu enda sõrmede vahele. Kui naine tema järgmise küsimuse peale pikemalt mõtlema jäi, tundis kutt endamisi võidurõõmu, sest Lizzie nägi õigete sõnade leidmisega ilmselgelt vaeva, mis tähendas, et ta ei tahtnud oma nõrkust tunnistada. Kui naine lõpuks mingigi vastuse välja mõtles ja selle kuuldavale tõi, oli Xavieri kord naerma hakata. "Alates sellest, kui me surnuaial kokku saime, pole sa midagi õigesti teinud. Mina samuti mitte," pidi tüüp tunnistama. "Aga nagu ma juba varemgi maininud olen, tuleks endale mõnikord vigu lubada. On hiljem midagi mäletada," lisas kutt.

Elizabeth muigas kergelt kui ta Xavieri sõnu kuulis. Sellised sõnad tegid meele tunduvalt rõõmsamaks. Kui Xav korraga naerma hakkas, oli Lizzie üsnagi üllatunud. Sellist reaktsiooni polnud ta küll oodanud. Oli ta tõesti nii läbinähtav? "Ma.. Ma vihkan sind," lausus Lizzie, kuigi alguses jäi ta hetkeks kokutama, kuna ta ei osanud päris täpselt midagi öelda. Ilmselt oli siililegi selge, et naine neid sõnu päriselt ei mõelnud. "Aga mõned vead võivad hiljem ka saatuslikuks saada, ükskõik kui tore neid vigu siis ka teha ei ole," lausus Liz kerge naeratusega ning alles siis jõudsid talle enda sõnad kohale. Ei, ta ei tohtinud Xavierile öelda, et see oli talle meeldinud. See oleks asjad ainult keerulsiemaks teinud.. Vist.. "Mitte, et see viga siin hetkel tore oleks olnud. Või nohh.. See oli tore aga see ei olnud õige," lisas Elizabeth seejärel. "Ma ei saa ise ka endast enam aru," lausus naine seejärel lõbusa turtsatusega ning lasi oma sõrmedel aeglaselt mööda Xavieri paljast keha ringi liikuda.

Isegi pärast seda, kui Xavier oli Elizabethi sõnu kuulnud, ei kadunud lõbus ilme kuti näolt. "Oh, Lizziekene... Sa võid ju olla suurepärane modell ning ka voodis sama edukalt hakkama saada, kuid näitlejaanne sul puudub. Selles valdkonnas tuleb sul küll veel päris kõvasti harjutada," rääkis Xavier ilma igasuguse naljata. Nagu näha, üritas naine minna jälle sama teed ehk eitada nii palju, kui vähegi võimalik on, aga Xavit see ei häirinud - pigem hoopis lõbustas. "Jajaa, muidugi... sa korrutad järjekindlalt, kui valesti sa käitud, aga ei tee midagi selle lõpetamiseks," vangutas Xavier pead, püüdes Elizabethile jätta muljet, nagu oleks ta naise seisukohaga nõus, kuid tema hääletoon andis noormehe kergesti välja. Tema poolest võiks nad samamoodi jätkata.

"Küll on siis tore, et ma näitlejana kätt ei proovinud," lausus Elizabeth kerge muigega, kui oma tumepruunide silmade pilgu Xavierile viis. Mehe edasise jutu peale turtsatas Lizzie ning hetk hiljem ilmus kergelt kaval muie naise näole. "Ja kas sa kuradad selle üle või?" esitas naine poolsosinal Xavile küsimuse ning riivas seejärel kergelt enda huultega mehe omi ning liikus seejärel suudlustega Xavieri kaelani. Hetk hiljem oli Elizabeth oma endises asendis tagasi, näol lõbus muie mänglemas.