We did it for love...
Oct 17, 2012 23:03:53 GMT 2
Post by Deleted on Oct 17, 2012 23:03:53 GMT 2
Pärast seda, kui Zoe ja Wade Tara ja Nathani juures esimesel septembril lapsi käisid vaatamas, hakkas nende suhe imeväikeste sammudega edasi liikuma. Tollel õhtul pärast seda väikest koosviibimist olid nad kodus olles korralikult rääkinud, kisanud, nutnud, leppinud ja suudelnud. See oli justkui mingil määral murdepunktiks, kust edasi hakkas asi vaikselt paranema. Ja nüüd, kus sellest päevast on möödas kuu ja 13 päeva, on asjad lihtsalt suurepärased. Nad suutsid ületada need kaks suurt viga, mis nad tegid. Nad suutsid olukorraga leppida ja sellest välja tulla.
Eile oli Zoe teinud midagi, mida ta ei oleks endast mitte kunagi oodanud. See oli midagi, mida ta ei oleks isegi unes julgenud näha. Aga nüüd on see tehtud ja naine leiab, et see päev jääb talle igaveseks meelde. Eile hommikul mõnusalt voodis lebades ja juttu ajades, hakkasid Wade ja Zoe korraga pulmadest rääkima. Ja äkitselt tegi naine nalja, et nad võiksid teha sellise salajase pulma nagu mõnes filmis, et sõidavad linnast välja ja siis, kui tagasi tulevad, on abielus. Alguses nad muidugi mõlemad naersid selle mõtte peale, kuid siis jäid nad teineteisele otsa vaatama - idee oli sündinud.
Paari järgneva tunniga ajasid nad mitmeid asju korda. Wade uuris, kas selline asi on võimalik ja kas paberid saaksid nii kiiresti vormistatud. Ja Zoe tööks jäi otsida koht, kus nad seda kõike teevad. Tema valikuks langes North Carolinas asuv Elizabeth City, mis on üks armas väike roheline linnake Atlandi ookeani ääres. Riietuseks võttis Zoe ühe valge kleidi, mille ta kunagi spetsiaalselt mingi ürituse tarbeks oli ostnud, aga siis ta ei olnud sinna ikkagi läinud ja kleiti polnud ta kordagi kandnud. Nüüd kulus ilusti ära. Wade'il oli muidugi lihtne endale ülikond selga tõmmata. Koha pealt ostsid nad väikesest juveeliärist endale hõbedased tavalised pulmasõrmused, millele graveerisid enda nimed ehk siis mees sai Zoe'i nime ja naine Wade'i nimega sõrmuse. Kuupäev sai ka mõlemale sisse märgitud.
Registreerimine läks iseenesest libedalt. Või noh...neil oli tunnistajaid vaja ja seega otsisid nad endale paar suvalist inimest linna pealt, kes olid nõus seda tegema. Ja siis pidas Zoe natuke selle üle aru, kas võtta endale Beyers'i nimi või jätta alles ka Griffin. Viimaks otsustas ta siiski, et võtab endale mehe perekonnanime. Pärast allkirjade kirjutamist olidki nad abielus. Nii lihtsalt see käiski. Pole mingit suurt peo korraldamist ja suurt raha raiskamist. Saab ka nii ja palju meeldejäävamalt.
Pärast registreerimist läksid nad randa, kus tegid ise endale ühe väikese tseremoonia. Nad vahetasid sõrmuseid ja lugesid üksteisele ette abieluvanded, mis nad käigu pealt välja olid mõelnud ja kuna neil mujale kirjutada ei olnud, siis olid need väikesed tõotused kirjutatud salvrätile. Seda toredam oli neid muidugi ette lugeda, sest nad ei saanud enam ise ka oma käekirjast aru. Aga lõppu nad sellega jõudsid. Kuna neil külalisi ei olnud, siis pruudikimbu viskasid nad vette. Kunagi jõuab see ehk kaldale ja siis keegi õnnelik leiab selle ja kes teab...äkki abiellub ka. Nende Esimene Tants sai tehtud linnaplatsil, kus üks tänavamuusik mängis.
Mis puutus pulma söömaaega, siis see peeti ühes kohalikus kiirtoidurestoranis. Tegelikult oli asi nii, et nad küsisid inimestelt, mis oleks kõige parem restoran ja paljud inimesed andsid neile ühe aadressi ja nime. Ja kui nad sinna kohale jõudsid, siis oli tegemist kiirtoidu kohaga. Egas midag. Nad sõid friikartuleid, burgerit, salatit ja isegi šnitsli said. Ja joogiks võtsid nad sprite'i, sest nad pidid siiski Tree Hilli tagasi ka sõitma. Pulmatordi asemel ostsid nad endale jäätised ja söötsid siis üksteist, mis oli muidugi paras katsumus, sest nad mõlemad rohkem naersid.
Õnneks oli Zoe kaasa võtnud nii fotoaparaadi kui ka kaamera. Seega said nad mõned pildid ja mõnusa justkui vlogi stiilis video. Pildid ilmutasid nad kohe ära, ostsid koha pealt ühe suurema pildiraami ja siis panid sinna pilte tänasest päevast ja lisaks veel nende salvrättidele kirjutatud vanded ja isegi tšekk ende pulmasöögist. Kõik sai jäädvustatud. Ja see pildiraam nägi naise arvates lihtsalt suurepärane välja. Video plaadile panemine jäi pigem koduseks tegevuseks.
Kuna nende õhtu jäi üsna hiliseks, siis otsustasid nad jääda kohalikku külalistemajja ja noh...eks seal sai siis ka see pulmaöö mööda saadetud. Nad tegid kõike, mida paarid pulmades teevad, aga palju lõbusamalt ja meeldejäädavamalt. See oli kõik spontaansus ja kukkus välja nii nagu kukkus. Neil ei olnud sadat külalist, aga see eest oli nad ise sada prodsenti kohal ja südamega asja juures. Neil ei olnud pildistajat, aga enda tehtud pildid ongi armsamad. Neil ei olnud professionaalset filmijat, aga nende pulmavideo on originaalne ja omapärane, mis siis, et kohati rappuv ja udune. Nad ei söönud neljakäigulist uhket õhtusööki ega pulmatorti, aga nad sõid midagi, mis neile mõlemale tõsiselt maitses. Nad ei valmistanud enda vandeid ette, aga see tegi nad kõige siiramaks ja ausamaks. Nad ei tantsinud enda Esimest Tantsu mõne kulunud armastusloo järgi, aga see oli siiski imeline. Ja nad ei veetnud enda pulmaööd kuue tärni hotellis, aga see oli siiski viimase peal. See päev oli ainult nende kahe vaheline. See oli justkui nende väike saladus.
Hommikul magasid nad väga kaua ja seega jõudsid nad tagasi Tree Hilli alles kuue ajal õhtul. Sõidule kulus siiski neli tundi, koos peatustega veel rohkem. Nad sõid koju jõudes ühe kosutava õhtusöögi, vahetasid riideid ning panid siis enda pildiraami magamistuppa ülesse. See sobis sinna valatult. Ka video sai arvutisse ja plaadile. Kuna nad veel magama ei tahtnud minna, siis sättisid nad ennast teleka ette.
"Tead mis," lausus Zoe, valades köögis kahte klaasi natuke veini, "ma ei suuda ikka veel uskuda, et me selle ära tegime." Ta pani veini tagasi külma ning võttis kaks klaasi kätte, jalutades diiavani juurde, kus Wade hetkel istus. Ulatanud mehele ühe klaasi, sättis ta end tema kõrvale. "Noh, mis sa arvad enda imelisest abikaasast....ei kahetse veel?" muigas naine ning peitis enda muigvel huuled klaasi taha. Talle meeldis, kuidas nad viimastel nädalatel on taas leidnud enda suhte sellisena nagu see oli...või noh täitsa selline ei ole see ilmselt enam kunagi, aga see oli võibolla veel parem ja tugevam.
Eile oli Zoe teinud midagi, mida ta ei oleks endast mitte kunagi oodanud. See oli midagi, mida ta ei oleks isegi unes julgenud näha. Aga nüüd on see tehtud ja naine leiab, et see päev jääb talle igaveseks meelde. Eile hommikul mõnusalt voodis lebades ja juttu ajades, hakkasid Wade ja Zoe korraga pulmadest rääkima. Ja äkitselt tegi naine nalja, et nad võiksid teha sellise salajase pulma nagu mõnes filmis, et sõidavad linnast välja ja siis, kui tagasi tulevad, on abielus. Alguses nad muidugi mõlemad naersid selle mõtte peale, kuid siis jäid nad teineteisele otsa vaatama - idee oli sündinud.
Paari järgneva tunniga ajasid nad mitmeid asju korda. Wade uuris, kas selline asi on võimalik ja kas paberid saaksid nii kiiresti vormistatud. Ja Zoe tööks jäi otsida koht, kus nad seda kõike teevad. Tema valikuks langes North Carolinas asuv Elizabeth City, mis on üks armas väike roheline linnake Atlandi ookeani ääres. Riietuseks võttis Zoe ühe valge kleidi, mille ta kunagi spetsiaalselt mingi ürituse tarbeks oli ostnud, aga siis ta ei olnud sinna ikkagi läinud ja kleiti polnud ta kordagi kandnud. Nüüd kulus ilusti ära. Wade'il oli muidugi lihtne endale ülikond selga tõmmata. Koha pealt ostsid nad väikesest juveeliärist endale hõbedased tavalised pulmasõrmused, millele graveerisid enda nimed ehk siis mees sai Zoe'i nime ja naine Wade'i nimega sõrmuse. Kuupäev sai ka mõlemale sisse märgitud.
Registreerimine läks iseenesest libedalt. Või noh...neil oli tunnistajaid vaja ja seega otsisid nad endale paar suvalist inimest linna pealt, kes olid nõus seda tegema. Ja siis pidas Zoe natuke selle üle aru, kas võtta endale Beyers'i nimi või jätta alles ka Griffin. Viimaks otsustas ta siiski, et võtab endale mehe perekonnanime. Pärast allkirjade kirjutamist olidki nad abielus. Nii lihtsalt see käiski. Pole mingit suurt peo korraldamist ja suurt raha raiskamist. Saab ka nii ja palju meeldejäävamalt.
Pärast registreerimist läksid nad randa, kus tegid ise endale ühe väikese tseremoonia. Nad vahetasid sõrmuseid ja lugesid üksteisele ette abieluvanded, mis nad käigu pealt välja olid mõelnud ja kuna neil mujale kirjutada ei olnud, siis olid need väikesed tõotused kirjutatud salvrätile. Seda toredam oli neid muidugi ette lugeda, sest nad ei saanud enam ise ka oma käekirjast aru. Aga lõppu nad sellega jõudsid. Kuna neil külalisi ei olnud, siis pruudikimbu viskasid nad vette. Kunagi jõuab see ehk kaldale ja siis keegi õnnelik leiab selle ja kes teab...äkki abiellub ka. Nende Esimene Tants sai tehtud linnaplatsil, kus üks tänavamuusik mängis.
Mis puutus pulma söömaaega, siis see peeti ühes kohalikus kiirtoidurestoranis. Tegelikult oli asi nii, et nad küsisid inimestelt, mis oleks kõige parem restoran ja paljud inimesed andsid neile ühe aadressi ja nime. Ja kui nad sinna kohale jõudsid, siis oli tegemist kiirtoidu kohaga. Egas midag. Nad sõid friikartuleid, burgerit, salatit ja isegi šnitsli said. Ja joogiks võtsid nad sprite'i, sest nad pidid siiski Tree Hilli tagasi ka sõitma. Pulmatordi asemel ostsid nad endale jäätised ja söötsid siis üksteist, mis oli muidugi paras katsumus, sest nad mõlemad rohkem naersid.
Õnneks oli Zoe kaasa võtnud nii fotoaparaadi kui ka kaamera. Seega said nad mõned pildid ja mõnusa justkui vlogi stiilis video. Pildid ilmutasid nad kohe ära, ostsid koha pealt ühe suurema pildiraami ja siis panid sinna pilte tänasest päevast ja lisaks veel nende salvrättidele kirjutatud vanded ja isegi tšekk ende pulmasöögist. Kõik sai jäädvustatud. Ja see pildiraam nägi naise arvates lihtsalt suurepärane välja. Video plaadile panemine jäi pigem koduseks tegevuseks.
Kuna nende õhtu jäi üsna hiliseks, siis otsustasid nad jääda kohalikku külalistemajja ja noh...eks seal sai siis ka see pulmaöö mööda saadetud. Nad tegid kõike, mida paarid pulmades teevad, aga palju lõbusamalt ja meeldejäädavamalt. See oli kõik spontaansus ja kukkus välja nii nagu kukkus. Neil ei olnud sadat külalist, aga see eest oli nad ise sada prodsenti kohal ja südamega asja juures. Neil ei olnud pildistajat, aga enda tehtud pildid ongi armsamad. Neil ei olnud professionaalset filmijat, aga nende pulmavideo on originaalne ja omapärane, mis siis, et kohati rappuv ja udune. Nad ei söönud neljakäigulist uhket õhtusööki ega pulmatorti, aga nad sõid midagi, mis neile mõlemale tõsiselt maitses. Nad ei valmistanud enda vandeid ette, aga see tegi nad kõige siiramaks ja ausamaks. Nad ei tantsinud enda Esimest Tantsu mõne kulunud armastusloo järgi, aga see oli siiski imeline. Ja nad ei veetnud enda pulmaööd kuue tärni hotellis, aga see oli siiski viimase peal. See päev oli ainult nende kahe vaheline. See oli justkui nende väike saladus.
Hommikul magasid nad väga kaua ja seega jõudsid nad tagasi Tree Hilli alles kuue ajal õhtul. Sõidule kulus siiski neli tundi, koos peatustega veel rohkem. Nad sõid koju jõudes ühe kosutava õhtusöögi, vahetasid riideid ning panid siis enda pildiraami magamistuppa ülesse. See sobis sinna valatult. Ka video sai arvutisse ja plaadile. Kuna nad veel magama ei tahtnud minna, siis sättisid nad ennast teleka ette.
"Tead mis," lausus Zoe, valades köögis kahte klaasi natuke veini, "ma ei suuda ikka veel uskuda, et me selle ära tegime." Ta pani veini tagasi külma ning võttis kaks klaasi kätte, jalutades diiavani juurde, kus Wade hetkel istus. Ulatanud mehele ühe klaasi, sättis ta end tema kõrvale. "Noh, mis sa arvad enda imelisest abikaasast....ei kahetse veel?" muigas naine ning peitis enda muigvel huuled klaasi taha. Talle meeldis, kuidas nad viimastel nädalatel on taas leidnud enda suhte sellisena nagu see oli...või noh täitsa selline ei ole see ilmselt enam kunagi, aga see oli võibolla veel parem ja tugevam.
