Dying young and playing hard

"Hei, veel üks!" lehvitas Brooklyn järjekordse viiekaga, et barmani tähelepanu enesele tõmmata, mitte et ta selleks väga vaeva oleks pidanud nägema. Ja asi polnud mitte lihtsalt tema kullakarva juustes ja loodusekingitusena tulnud rinnapartiis - pigem tõmbas tähelepanu tema riidevalik. Nimelt kandis Lynn ühe pika varrukaga pärlmutterroosa glitteriga kaetud tihedalt ümber keha liibuvat kleiti, mis rõhutas kõike, mida tal näidata oli. See oli lihtsalt miski, mis ta kord oli ostnud ning mida ta nüüd kandis kuskil Tree Hilli väikeses urkabaarikeses lihtsalt sellepärast, et polnud seda varem kanda saanud. Brooklynil polnud aimugi, mis kell oli.. või mis päev oli. Ka kuud teadis ta ainult tänu sellele, et oli hiljuti lennupiletid broneerinud. Austraaliast. Tree Hilli. Ta ei olnud kindel, miks ta siia oli tulnud. Ta teadis ainult seda, et tal oli siiani Scoti häärberi võti, ta oli siiani teretulnud ja tal polnud nagunii kuhugi mujale minna. Tree Hill polnud kodu.. aga aasta tagasi oli ta ennast siin enam-vähem nii tundunud. Nii et ta oli tagasi tulnud. Ilma eesmärkide, ilma plaanide.. ilma millegita. Ja selle tulemusel oli ta lõpetanud baaris, kus ta vanasti oli töötanud, kleidis, mis oleks rohkem sobinud moelavadele, juues shote, mida ta viimase aasta jooksul liigagi palju joonud oli.

Stefan polnud eriline baariskäija, aga üks sõber, kes oma pikast suhtest välja tõsteti, mõtles, et parim lohutus on end täis juua, aga kuna üski tundus meeleheitlik kuhugi jooma minna, kutsus ta Stefani kaasa. No kuidas sa ütled sõbrale ei?
Steff lürpis endiselt esimest rummikokteili, sel ajal, kui tema sõber kolme viskiga lõpetanud oli ja nüüd kuskil mingeid tädisid tantsima püüdis meelitada. Üks neiuke viimaks nõustus ja nii Stefan üksinda baarileti äärde jäigi. Ta toetas küünarnuki lauale ning pea käele. teise käega keerutas ta klaasi mööda letti. Vahepeal võttis ta lonksu. Igav oli.

Järjekordse tekiilashoti koos mingisuguse peenrahaga kätte saanud, kummutas Brooklyn selle ilma mingisuguse grimassita, laimilõiku justkui ajaviiteks peale hammustades. Rohelise kooreriba pitsi poetanud, libises naise pilk aeglaselt üle baari, silmad alkoholist helkimas. Ta keel oli pehme, mis ainult rõhutas prantsuse aktsenti naise hääles, muutes selle tavapärasest veel meelisklevamaks. Ja kui blondiin püsti tõusis, nõtkus ta oma kõrgetel kontsadel õige pisut, mis muutis ta sammu kuidagi lainelisemaks, õõtsuvamaks ja isegi naiselikumaks. Temas kohe oli midagi, mis ütles vähegi asjatundlikumale - kellelegi, kel oli mõni sugulane või lähedane kord sama teed sammunud - et ta oli omadega pisut katki, hulpis kuskil avamerel teadmata kuhu poole peaks ujuma. Aga silmailu arvesse võttes oleks võinud öelda, et Brooklynile isegi sobis seesugune vindine reaalsus, mis ta kassisilmad pooluniselt vidukile ajas ja liigutused lainetama pani nagu kuivale sattunud näkineiul. Ta oli kiiresti märganud pisut eemal baarileti ääres istumas üksikut noormeest, kes nägi välja nii nagu sooviks olla igalpool mujal kui seal, kus ta parasjagu oli. Ja mingisuguse spontaanse tungi ajel libistas neidis ennast baaripukilt maha ning liikus noormehe poole, nimetissõrmega õrnalt mööda paariletti vedades. "Hei," toetus blondiin pehmelt vastu baariletti võõra kõrval, suunurgad tõusmas laiska alkoholihägusesse naeratusse, mis tema palgeil üllatavalt atraktiivne välja nägi. "Veel üks, palun," liikusid Lynni silmad hetkeks barmanile, kes õrna noogutusega järgmist tekiilashoti välja valima hakkas. "Brooklyn," tutvustas naine ennast naeratusega, paremat kätt võõra poole sirutades.

Jah, parema meelega oleks ta tõesti kuskil mujal. kasvõi loengus. Seal tiksuda on ka põnevam kui baaris. Aga noh, ega sõbrata ta sealt ära ei lähe ja õnneks on semu tal ka selline, kes ütlemata lihtsalt jalga ei lase. Ei läinud kaua, kui talle seal üksi olles võõras naine ligi tuli. Viisakusest tervitas Steff teda kerge viipega. Koheselt oli aru saada, et too neiu on ebameeldivalt lakku täis. "Stefan," lausus noormees oma nime. Kuna Steffil endal on tugev saksa aktsent, siis on ta huvi tundnud erinevate aktsentide vastu. Ei tea, kas asi oli selles, et neiu keel oli juba üsna pehme või ongi too prantslanna, aga prantsuse aktsent oli kosta.

Viimasel ajal oli Brooklyn avastanud, et ta oskab inimesi üsna hästi lugeda. Varem ta seda ei osanud. Varem oli ta alati jooksus, üliaktiivne, ülienergiline. Paar aastat tagasi samas kohas oleks ta ilmselt tantsupõrandal keerelnud. Aga viimasel ajal oli kogu ta varasem energia kuhugi ära vajunud. Ta oli lasknud alkoholil ja elul ennast omamoodi tühjaks imeda. Ta oli kunagi kuskilt lugenud, et esmane kalli inimese kaotusest tingitud lein kestab 1-2 aastat olenevalt inimesest ning seejärel hakkab paremaks minema. Aeg ajalt annab valu ikka näole, aga see kaob ja on vahelduv. Nüüdseks oli ta sellises seisus olnud.. aastakese. Oleks nagu olnud aeg ennast kätte võtta, aga iga kord kui ta eesmärgikindlalt ärkas ja otsustas, et läheb hoopis tööd otsima või paneb ennast mõnele kursusele kirja, leidis ta üks hetk ennast keset tänavat täiesti üksikuna ja järgmisel hetkel oli ta juba baaris. See oli keeruline. Ta oli juba peaaegu pääsemas ja siis pööras otsa ringi ning läks tagasi algusesse. Nagu oleks ta pikas poejärjekorras seisnud ja avastanud sekund enne kassasse jõudmist, et tal pole ikka ostetu järele isu või vajadust või pole tal lihtsalt vahendeid selle ostmiseks. Ja mis puutus inimeste lugemisse siis.. oli üsna ilmselge mil mehed tema võlude ees langesid ja mil nad seda ei teinud.. ja viimasel ajal juhtus olema nii, et langejateks olid kõik, kes talle ainult kahju said tuua. Lynn oli seesmiselt selline.. dark and twisty ja slightly broken ja see pani inimesi teda tagasi tõrjuma.. see ja ilmselge alkoholilembelisus. "Mis sind siia toob?" uuris blondiin, toetudes istumise asemel siiani lihtsalt baarileti vastu. Kui ta oleks pidanud arvama, oleks ta pakkunud, et Stefani puhul oli tegu kas küpse ja kohusetundliku õpetaja/direktori pojaga, või oli ta perekonnas olnud keegi, kes alkoholile alla oli jäänud, mis pani kuti omakorda.. eemale tõukuma, baarirahva suhtes eelarvamusi omama ja nii edasi.. Igatahes, he was probably one of the good ones. Seda näitas juba see, et ta Brooklyn'it jubedaks pidas. Ja ta ei pidanud seda isegi välja ütlema.

Oleks Brooklyn pakkuma pidanud, oleks tema esimene pakkumine täppi läinud. Tegu on tõesti õpetaja pojaga. Tavaliselt oleks Stefan sellisele küsimusele flirtivalt vastanud või kuidagi saladuslikult, aga seekord oli tema vastus üpriski emotsioonitu. "Sõber kutsus seltsi," kõlas tema vastus, "aga tundub, et ta saab minuta ka suurepäraselt hakkama." Miks ta siis ikka veel seal baaris on? Nagu öeldud, sõbraga tuli - sõbraga lahkub. Koos tuldi, siis lahkutakse ka koos. Nii sõbrad teevad. Vähemalt Stefan ja tema sõbrad.

Brooklyn noogutas aeglaselt, lõpetades täpselt hetk enne seda kui ta oleks autotesse pandavaid noogutavaid koeri meenutama hakanud. Blondiin pööras pilgu aeglaselt Stefanilt ning hammustas õrnalt alumisse huulde, suunurki õrnalt ülespoole kergitades kui barman tema tekiilashotiga tuli. Sõnagi lausumata tühjendas Lynn klaasi, keeras selle sujuvalt, aga õrnalt lainetava liigutusega tagurpidi ning hammustas laimi peale. Laimikoore tagurpidi keeratud klaasi põhja peale sättinud, viis neidis silmad uuesti Stefanile. "Kas ma segan?" uuris ta laisa naeratusega, läikivsinised silmad noormeest silmitsemas. "Või oledki sa alati nii tuim?" pakkus neidis veel ühe variandi välja. "Või ma lihtsalt ei meeldi sulle?" jättis ta viimase küsimuse õhku rippuma. Ta silmades oli udutava joobe taga teatavat üksildast nukrust, silmadest paistis laps, kellel oli hädasti vaja päästerõngast, aga seda üldjuhul ei märgatud. Ta ei tahtnud üksi jääda, aga ta ei tahtnud ka siin lihtsalt tõrjutud või judgitud olla. Ühtäkki ei suutnud Brooklyn meenutada, miks ta üldse oma kohalt oli liikunud. Ega ka seda, miks ta üldse Scoti majast oli väljunud.. miks üldse Tree Hilli tulnud. Ta tundis koduigatsust kodu vastu, mida kuskil isegi ei eksisteerinud.

Otseselt neiu teda ei seganud - sellisel juhul oleks Stefan kohe sellest selgelt teada andnud. Selline tuim Stefan tegelikult ei olnud, aga praegu küll. Ja mis meeldimisse puutub, siis üksi lakku täis tütarlaps ei meeldi Stefanile. "Ma olen lihtsalt väsinud," ütles Steff ausalt. Nii oligi. Tal oli täna päev loenguid täis ja need väsitasid ta ära. Sõbra palvel aga vedas ta end siia, kuigi peab homme ka loengutesse minema. Õnneks hakkavad need keskpäeva ajal ja selleks ajaks saab Steff puhatud küll. Loodetavasti. Mine tea, mis täna õhtul veel toimuma hakkab. Äkki ei jõuagi homme kooli.

Brooklyn lihtsalt vaikis hetke, ta küünarnukk oli toetatud letipealsele, lõug õrnalt käele ning ta silmad kinnitunud Stefanile, justkui üritaks ta sealt midagi välja lugeda. "Mis kell on?" uuris ta äkitselt. Kell ja kuupäev.. need olid viimasel ajal tema jaoks olnud lihtsalt numbrid. Tema aeg hõlmas eneses "päeva" ja "ööd" vastavalt sellele, kas väljas oli valge või pime. Päevad olid tema jaoks "tänane", "homne" ja "eilne". Ja kõik kippus identne olema. Kõige õigem olukord sellises situatsioonis oleks olnud enesele terapist palgata, aga.. tal ei olnud tuju rääkida kellegagi, kellele ta maksab selle eest et teda kuulataks. Võib olla olid need lihtsalt vabandused, aga need hoidsid Lynni ühe koha peal kinni nagu pigi, mis ei lase enam edasi liikuda, kõrvetab lihtsalt jalgealust.

Stefan tühjendas oma klaasi ära ja mingil hetkel koristas baarmen selle letilt ära. Kõik, rohkem ei joo. Neiu küsimuse peale libistas noormees telefoni taskust välja, et sellelt kella vaadata. "Pool kümme läbi paar minutit," vastas Steff siis. Huvitav, mis kell ta sealt baarist minema saab? Idee poolest võiks sõbrale väsimusest märku anda ja koju jalutada.

Veider. Brooklyn oleks pakkunud, et on varahommik.. kolm, neli.. võib olla isegi viis. Ta oli lennuki pealt tulnud, kotid Scoti juurde viinud, duši all käinud, riided vahetanud ja siia tulnud. Ja ta oli siiani siin.. ja kell polnud veel kümmegi. Hommikuni oli nii kohutavalt aega. Ja Lynn taipas, et kui ta siia jääb, jääb ta üksi, kui ta koju läheb, jääb ta üksi. Ja ta ei tahtnud üksi olla. Ta ei tahtnud kummutada tekiilashoti tekiilashoti järel, aga siin ta oli.. ja üksi olles just seda ta teeb. Nii et Brooklyn tegi midagi, mida ta aasta tagasi seesuguses olukorras - loe: huvipuuduse korral - poleks ilmaski teinud. "Tule minuga õhtusöögile," pöördus ta Stefani poole. Naise sõrmed olid omavahel põimunud, ta oimukoht toetus õrnalt kätele ning ta silmitses noormeest pingsalt. Ta ei olnud sigalakku täis, ka ei olnud ta mindless joodik, kes peale igat joomakorda blackoutis. Ta kõndis alati omal jalal minema, ta vahetas riided, võttis meigi maha ning vajus voodisse. Ta suutis kõndida, ta samm võis nõtkuda, aga see ei tähendanud, et ta kukkumas oleks, ta liigutused olid sujuvamad ja pehmemad.. isegi laisemad, väsinumad, aga ta ei hakanud kuhugi oksendama minema, ta ei hakanud igasse kraavi kukkuma. Sellest sügavikust oli ta välja tulnud. Nüüd jõi ta lihtsalt selleks, et kõik halb ära võtta. Et väsinud lummuses ulpida. Ja.. ta ei tahtnud sinna lummusesse üksi jääda.

Õhtusöögile? Ja pärast loeb Gossipist, et käis mingi juua täis tšikiga õhtust söömas. No ei. Mis mulje see temast jätab? Mis mulje see Ivyle temast jätab? Mõlemale Ivyle. "Ma usun, et siis baaris on kindlasti mõni teine noormees, kes on nõus sinuga sööma minema," keeldus Stefan viisakalt kutsest, "vaata, kellel näljane nägu peas on." Vahet pole, kas näljane, sest kõht on tühi, või nikunäljas. Nälg on nälg.

Brooklyn ei olnud seesugust vastust oodanud. Tõtt-öelda polnud tal aimugi, mida ta oodanud oli. Viimasel ajal tegi ta asju mõtlematult, ilma eriliste ootuste ja lootusteta. Ta lihtsalt tegi ja.. tuli mis tuli. Ja seekord tuli siis nii. Blondiini silmad jooksid üle baari, silmitsedes inimesi, kes sinna kogunenud olid. Ja ühel või teisel moel tuletasid nad kõik viimast aastat meelde. Nurgalauas istuv tatoveeringutega tüüp sarnanes rockbändi bassistile, kellega tal oli olnud "õnn" nädalakese-paar käia. Mälestused polnud meeldivad. Need polnud miski, mida ta oleks tahtnud meenutada. Keegi teine kuskil tantsuplatsil meenutas noort fotograafi, kes hobikorras alaealistest aktipilte tegi. Siin ei olnud kedagi sellist, kellega ta oleks tahtnud lävida. Absoluutselt mitte kedagi. Ja see üks.. n.ö good guy, kellega ta oleks meeleldi aega veetnud, ei tahtnud temaga aega veeta. Ja Lynn taipas, et.. ta jääb üksi. Ta läheb koju.. või.. Scoti koju.. keerab ennast tekikookonisse ja on.. on üksinda oma mõtetega. "Muidugi, I'll see what I can find, oli tore," välgutas Brooklyn ainult hetkeks valgeid hambaid, enne kui ennist letile toetatud väikese ridiküli kindlamalt kätte võttis, ringi pööras ning rahulikult suuna väljapääsu poole võttis. Ta samm oli selge, ainult puusad võnkusid kergelt, polnud erilisi märke tuikumisest. Ta läheb koju.. või Scoti koju.. ja ta läheb jalgsi. Tal polnud kuhugi kiiret, teda ei oodatud kuskil. Vahel kahtles ta iseenese eksistentsiski.

See neiu andis kiiremini alla kui Stefan algul arvanud oli. Peaks mainima, et meeldiv, sest sellise neiu seltskond pinget ei paku. Igavust see ära ei võtnud. Steff isegi ei öelnud hüvastijätkuks midagi. Pilguga otsis ta vaid oma sõbra üles ja suundus siis tema juures. Mees oli Steffi nähes rõõmus ja teatas, et tahtis teda just otsima tulla, et koju minna. Stefanil oli selle üle vaid hea meel. Lõpuks saab koju liikuma hakata.

OT: Lõpp.