In the middle of nowhere next to nothing

Kisakoorivõistlused Atlantas lõppesid Tree Hill High tiimi jaoks täitsa positiivselt, arvestades sellega, et neil on väga palju algajaid tiimis. Kolmas koht pole sellise meeskonna esimese võistluse kohta üldse paha tulemas ja annab palju lootust juurde, et järgnevatel veel paremini läheb.

Õhtul pidi kogu tiim lennukisse istuma ja kodu poole lendama hakkama. Juhuslikult sai Jessica koha Yvonne'i kõrvale. Iseenesest päris kurb, sest lend on üsna pikk ja Ivyga ei oska nagu millestki rääkida. Poolast ja sellisest kraamist rääkimisest on tal raudselt juba kopp ees. Pagana igav. Jes vahtis aknast välja, aga sealne vaade oli ka nii igav, sest oli pime.

Pärast mõneminutilist tühjusesse vahtimist, keeras Jessica pea Ivy poole, et vaadata, millega too neiu tegeleb. Millega tema oma lennukisistumist sisustab.

OT:Ivy

Yvonne oli saavutusega rahul. Väga rahul - neil oli suurepäraselt läinud, pareminigi kui ta ennustanud oli. Pärast võistlusi oli neil aega, et asjad kokku panna, end bussi pakkida ja lennujaama poole sõitma hakata, et lennule jõuda, mis neid tagasi Tree Hilli viiks. Kõik edenes sujuvalt, neiu leidis lennukis oma koha kiirelt üles (Jessica kõrval, missugune vedamine, et pole ema lapsega või mõni kõndiv burger, kes kõik kolm istet enda alla võtab) ja sättis end lennuks valmis. Kui nad juba õhus olid, otsis Ivy välja oma nonogrammivihiku ja pliiatsi ning hakkas sealseid numbrimõistatusi lahendama. Üks variant oli magada, aga kui on valgust ja võimalust, miks magada, kui võib aju ragistada.

Numbrid pole kunagi Jessica sõbrad olnud ja seega ei saanud Jes mitte midagi aru, mis loogika järgi Ivy neid mõistatusi lahendab. Uurima ta ka ei hakanud, sest ega teda tegelikult ei huvitanud ka. Mingi raamatu oleks võinud kaasa võtta, praegu oleks hea lugeda. Kohustuslik kirjandus tahab nagunii läbi loetud saada. "Ivy," püüdis Jessie tiimikaaslase tähelepanu endale saada. "Seda on sinult juba ilmselgelt tuhandeid kordi küsitud, aga kuidas Tree Hillis elada tundub?" küsis Jes ikkagi selle küsimuse. Tundus alustuseks hea jututeema.

Yvonne'i tähelepanu sai Jessica igatahes, sest vaevalt oli neiu oma nime kuulnud, kui tõstis pilgu, jättes poolelioleva mõistatuse hetkeks sinnapaika. Tal polnud jutuajamise vastu midagi, kuigi see mõttelõnga katki tegi. "Sa ei ole tõepoolest esimene," lausus Yvonne naeratades - ehk isegi liiga säravalt. Millal teda üldse rahulikus või uimases olekus nägi... Ei näinudki. Vähemalt tuli see energilisus kasuks võistlusel, sest kui juba üks rõõmsalt oma kava esitas, ei saanud ju ka teised talle alla jääda... "Võrreldes suurlinnaga on siin väga rahulik," vastas ta, kui oli pliiatsi käest pannud. "Inimesed on ka teistsugused, sõbralikumad, kõigil on rohkem aega. Koolis on ka inimesed hästi toredad, ma arvasin, et kui uude kooli lähen, vaadatakse mulle viltu, aga hoopis vastupidi läks."

Kas asi on selles, et ta on vahetusõpilane ja sellepärast on kõigiga sõbralik, et ta ei tea, kelle poole hoida tuleks või on ta päriselt ka selline naeratav tütarlaps? "Esialgu tundus mulle ka siin rahulik," lausus Jessica, "elasin enne ise ka suurlinnas." Rahulik Tree Hill..no eks ta pealtnäha tegelikult ole ka, aga vähemhirmsamaks see asja ei muuda - kui sind ikka korra on laohoonetesse tiritud, siis naljalt enam üksi Westside'i tänavatele kolama ei lähe. Ja mis aega puudutab, siis tundub seda kõigil olevat, välja arvatud Jessical. Aga küllap ta oma aja tagasi saab, kui õppimisasjad korda aetud saab. "Sõbralikumad?" küsis Jessie üle. No ei ütleks. Samasugused nagu igal pool. Jessica peab ennast ka sõbralikuks inimeseks, aga näiteks Alexiga ta küll sõbralik olla ei oska ja selliseid inimesi on veel. "Aga inimestest rääkides, kellega sa tavaliselt aega veedad?" uuris Jessie. Puhas uudishimu. Raudselt Jessica ei teagi paljusid. Nimepidi võib-olla küll, aga läbi ei käi. Kellega Jes üldse läbi käib? Ja siis ta peab end sõbralikuks inimeseks.