Kes keda üllatab?

"Vau," lausus Sayer ning raputas enda pead. Tegu on kindlasti ühe suure uudisega. Ja märk, et tema ema palus Jessical seda edasi öelda näitab ainult seda, et tüdruk on sellesse perekonda ikka täielikult vastu võetud. Noormees libistas enda taskust mobiili välja ning avas sõnumid. Ta mõtles hetke ning trükkis siis sinna ühe piisavalt vaimuka, aga siiski siira sisuga õnnitluse enda vanematele. Ja teele ta selle saatiski. Ja siis oli mobiil taas tema pükste taskus. "Ole siis valmis selleks, kui mind last hoidma pannakse. Ega sinagi sellest ilmselt pääse," muigas noormees.

Sellest on Jessie juba aru saanud, et Sayeri vanemad on ta täiesti omaks võtnud ja tal oli selle üle väga hea meel. Jessica surus oma käe Say pihku tagasi, kui noormees sõnumi kirjutamise lõpetas ja telefoni taskusse pistis. Jessica pole kunagi hoidnud nooremat last kui viiene - selles vanuses on laps juba täitsa iseseisvev, niiet nendega on lõbus. Beebit ta ei julgeks süllegi võtta - vähemalt mitte esimesel kuul, kui need tillukesed veel oma pead hoida ei jaksa. "Saadki titadega kogemust," muigas Jeanette, "näen selle pisikese pealt ära, kas on mõistlik sulle kunagi selline pisike kinkida, kes sind issiks kutsub."

"Nii et meil on juba titejutud, ah?" sõnas Sayer muiates. Ta astus tüdruku selja taha ning asetas enda käed ümber tema, jättes nad mõlemad seega seisma. Küll neil läheb see jalutuskäik raamatukokku pikaks. "Ühel päeval ehk....kuigi kas enne ei oleks targem abielluda või pead sa seda liiga vanamoodsaks asjaks?" uuris noormees, rääkides need sõnad üsna tasasel häälel neidise kõrva juures. See ei tähendanud muidugi seda, et Sayer juba tõesti abiellumisele mõtleks ja sõrmust otsiks. Aga millalgi ehk.

Jessica naeris kergelt. "Minust ei saa veel nii pea emmet," lausus ta siis. Jes ei saa iseendagagi hakkama. Aga Sayeriga abiellumises ei näe ta küll mingit probleemi. Selle noormehega, kes praegu tema taga seisab ja tema ümbert kinni hoiab, tahabki Jessie kogu oma ülejäänud elu veeta. Jeanette pööras end Say käte vahel ümber ja hüppas talle sülle. "Ükski ilus traditsioon pole vanamoodne," lausus tüdruk, "isegi siis mitte, kui tänapäeval on sellest ilust tehtud pidulik varalepingu sõlmimine." Kindlasti tahaks Jes enne lapsesaamist abielluda.

"Ma arvan, et me ei ole kumbki hetkel veel täitsa emme ja issi material," turtsatas Sayer. Esiteks ei olnud neil isegi oma elamist. Olgu selleks siis korter või maja. Teiseks puudus neil kindel sissetulek ja kolmandaks oli neil mõlemal veel haridustee pooleli. Ja sellised tingimused ei ole lapsekasvatamiseks kohe kindlasti sobilikud. Püüdnud tüdruku ilusti kinni, hoidis noormees teda endal süles. "Inimesed on tõesti liialt kiindunud asjadesse. Juba enne abiellumist mõeldakse sellele, et kui see lõhki läheb, siis kes mida saab," leidis Sayer, "ega ma siis su varaga abielluda ei taha. Pigem ikka sinuga." See on see tänapäeva ühiskond. Seda vaadates hakkab lihtsalt halb. Rufus kasutas juhust ning suudles õrnalt neidise huuli.

"Ja ei saa veel niipea olema," lisas Jessica. Küll nad toime tuleks, kui peaksid lapse saama, aga ei materiaalselt ega emotsionaalselt pole Jes veel valmis emaks saama. "Minu ainus vara oled sina, Sayer," lausus Jessie. Kõige muu kaotuse võib Jessica üle elada, aga Sayerita ta enda elu ei näe. Kui nüüd loogiliselt võtta, siis poleks lahkuminek võimalik ka - Jessie nõuaks oma vara endale ja mis saab kohtul selle vastu olla? Et siis, Sayer, kindel, et sa Jessicaga üldse kunagi abielluda tahad? Jes asetas oma käed noormehe põskedele ja suudles teda samaõrnalt vastu.

Vähemalt olid nad kahes tähtsas asjas samal arvamusel - lapsesaamine ja abielu. "Tundub, et sellisel juhul on meil lahkuminek üsna võimatu," muigas Sayer, kui näitsik väitis, et ta on tema ainuke vara. Lasnud tüdruku vaikselt tagasi maha, jättis poiss enda huuled tema omadele ning käed ümber näitsiku saleda piha. "Mul on hea meel, et sa siia tulid," sõnas Rufus, "ma tundsin meist puudust." Jah, ta tunnistas seda.

Teoorias võimatu, praktikas mitte. Ütleks kahjuks, aga see suhe ei toimiks, kui nad saaksid kindlad olla, et mis ka ei oleks, lahku nad ei läheks. See, mis nende vahel on, ei saa kunagi iseenesestmõistetavaks. Jessica käed olid endiselt Sayeri põskedel. Aga kui Say ta maha lasi, pidi Jes oma pea kuklasse ajama, et noormehele otsa vaadata saaks. Jeanette naeratas Sayeri sõnade peale. "Kuigi mul on praegu räigelt külm, ei tahaks ma kuskil mujal olla," lausus Jessie, "mitte ilma sinuta."

Selliseid sõnu on alati hea kuulda. Eriti inimeste suust, kes sulle nii palju tähendavad nagu Jessica Sayerile. Paljud inimesed, kes nende suhet kõrvalt vaatavad, ei saa aru, kuidas nad nii kaua koos on püsinud, sest olgem ausad - nad käivad päris tihti üle kivide ja kändude. Aga siiski. Koos nad on. Ja küll me näeme, kui kaua veel. "Tore, siis sa jäädki siia minu juurde," sõnas Rufus justkui oleks asi juba otsustatud. Oleks see kõik vaid nii lihtne. Ta vajutas veel ühe kiire suudluse neidise huultele ning liikus siis edasi, hoides neidist enda vastas. Ta ju just oli öelnud, et tal on külm. "Ma võtan kiiresti selle raamatu ära ja siis saame kuskile kohvikusse maha istuda," lausus noormees.

Kivid, kännud, künkad on ületatavad ja kui vaja, on Jessica valmis mäe ka ületama. Peaasi, et Sayer tema kõrvalt kuhugi ei kaoks. Jessica lubas, et ei anna Sayerile põhjust teda maha jätta - seda lubadust Jes murda ei kavatse. Eelkõige pidas ta silmas seda, et ei peta Sayd. Pole mõttesegi tulnud. "Teeme nii," nõustus Jeanette. Kiirelt raamatukogust läbi ja kohvikusse.

Need mõned meetrid veel raamatukoguni möödusid vaikuses. Sayer astus Jessica järel hoonesse sisse ning võttis suuna treppide poole, sest tal oli vaja kolmandale korrusele saada. Sellises vanas hoones aga puudub lift. Ega need kolm korrust nüüd nii hullud ka ei ole, et neid jala läbida ei saaks. Seigelnud natuke aega eirnevate riiulite vahel ning ajanud sõrmega raamatuteselgadel järge, leidis Rufus viimaks selle õige raamatu, mille ta riiulilt välja libistas. Ta lasi selle ühe vanema naisterahva juures veel arvutist läbi ja tehtud see oligi. Laenutanud ka ühe koti, pani Rufus õpiku sinna, et seda mugavam tassida oleks. Pärast viiteteist minutit raamatukogus, astusid noored taas välja.

Need kolm korrust ei valmistanud Jessicale mittemingisugust probleemi. Jessie ei viitsinud Sayeril sabas sörkida, kui noormees omale vajalikku raamatut otsis. Tüdruk uuris seni raamatuid, mis olid riiulil, mis oli väljapääsule kõige lähemal - seisis seal Sayeri jaoks nähtavas kohas, et ta ära ei kaoks. Jes ei puutunud mitte ühtegi raamatut, luges pealkirju ainult. Mingi teaduslik kirjandus - ei kutsunud ükski raamat end näperdama. Veerand tundi hiljem olid nad sellest vanast hoonest väljunud ja suundusid kohviku poole. Jessica jalutas jälle selles külmas värskes õhus teadmata suunas - teadmata, kaua ta veel külmetama peab. Raamatukogus olles hakkas soe juba, aga nüüd välja tulles oli jälle külm.

Raamatukogust kohvikusse oli kuskil viieteist minuti tee. Muidugi oleneb, kui kiiresti nad jalutavad, sest kui külm tagant sunnib, siis võivad nad vabalt selle tee ka kiiremini läbida. Hoides ühes käes kotti raamatuga, võttis Sayer teise käega taaskord Jessica käest kinni.