Kes keda üllatab?

Jessical oli vaheaeg, aga Sayeril ei olnud. Jessie isa uus naine oli kodus, mis tähendas seda, et Ohiosse tüdruk ka ei kippunud. James lubas ise millalgi Tree Hillist läbi astuda, aga seda alles nädala lõpu poole. Selge - tuleb lennata New Yorki!

See oli esmaspäeva õhtu, kell oli pool viis, kui takso Syracuse ülikooli ühika ees peatus. Jessie võttis oma koti. Kuna Alena vaevus lõpuks telefonile vastama, sai Jessica teada, et tüdruk pesitseb ema juures ja lubas Jessical külla minna. Mitte täna. Täna tahab ta Sayerit näha.

Jessiele ei tahetud kohe üldse öelda, mis Sayeri toanumber on, aga lõpuks tädi siiski mõistis, et üllatusi tuleb ka teha lasta. Loodetavasti pole Sayer tööl. Võõras oleks teda tema ühikatoas oodata, toakaaslase puuriva pilgu all.

Leidnud toa, millel ilutses number, mille tädike ennist ütles, kuulis Jessica kitarrimängu ja lauluhäält, mille omanik oli tema poiss. Jes naeratas endamisi, Sayer peab täitsa viisi ju. Alexist on kasu ka. Tüdruk avas ukse ja see naerunägu asendus koheselt üllatust täis näoga. Sayer ja üks-kaks-kolm-neli-viis palju tüdrukuid. "Kas üks VIP mahub veel kuulama?" küsis Jessica.

Üks asi, mis Sayerile ühikas üsna pea selgeks sai oli see, et uksi ei ole mõtet kinni panna, kui sa ise toas oled, sest kui kellelegi sind vaja läheb, siis marsib ta nagu nii lihtsalt sulle tuppa sisse. Eriti kui sa kuulud korvpalli meeskonda. Nii oligi täna juhtunud, kui Rufus üle pika aja jälle aega sai, et kitarr kätte võtta. Alguses sadas sisse tema toakaaslase kaksikõde, kes enda venda taga otsis. Kui ta teda aga ei leidnud, siis potsatas ta lihtsalt enda venna voodisse ja jäi Rufust kuulama. Mingil hetkel tahtis ta, et Say midagi laulaks ja seda poiss ka tegi. Ja siis hakkas vaikselt rahvast tulema. Alguses mõned näitsiku kursakaaslased ja siis lihtsalt mõned inimesed sama korruse pealt. See, et nad kõik tüdrukud olid, ei tähendanud Sayeri jaoks midagi. Pealegi, kui neid jälgida, siis osad kirjutasid vihikutesse enda koolitöid või joonistasid. Osad istusid iPadis või sülearvutis ja osad kuulasid niisama, lauldes vahel isegi kaasa. Tegu oli lihtsalt ühe chilli olemisega, mis on ühikas üsna tavaline. Eriti see, et su tuba kubiseb aeg-ajalt rahvast, keda sa ei pruugigi tunda.

Rufus oli just ühe tüdruku soovilaulu lõpetamas, kui korraga Jessica ruumi sisse astus. Tema kitarrimäng peatus ning tema rohekas hallid silmad liikusid näitsikule. Kas ta mitte ei öelnud, et ta võiks ette helistada? Ah, mis vahet sel on. Vähemalt on ta siin. Sayer ise ei jõudnudki eriti midagi öelda, sest kõik teised tüdrukud noogutasid ja ütlesid, et tulgu aga edasi, et neil ruumi on. Osad tüdrukud istusid Sayeri toakaaslase voodil ja need, kes sinna ei mahtunud istusid põrandal. Sayer ise lebotas enda voodis, selg vastu seina. Ta kandis siniseid teksasi ja tumehalli orantši Syracuse kirjaga pusa, mille seljal oli tema särginumber.

"Sa mahud isegi siia, kui hästi maksad," lausus Sayer muiates ning tõmbas end voodis koomale nii, et Jessica sinna ilusti istuma mahuks. "Ma tahaks teada, kuidas sul õnnestus üldse siia üles saada?" küsis noormees, silmitsedes näitsikut. Teised tüdrukud vaatasid neid kahte üsna uudishimulike pilkudega.

Jessica asetas oma koti Sayeri voodi peale ja võttis oma nahktagi seljast, asetades selle koti peale. Say lause peale Jes turtsatas. Ta ei hakanud selle peale midagi ütlema, vaid sättis end Sayeri kõrvale istuma. "Ma olen ilus, tark ja osav," vastas Jessica selle peale, kuidas tal õnnestus tädist mööda saada,"tegelikult lihtsalt tekitasin tädis natuke nostalgiat ja ta süda läks hellaks." Jes lihtsalt palus naisel end tema olukorda panna ja voila, toimis.

Sayer turtsatas ning ta isegi ei tahtnud teada, mida tüdruk seal kõik ära rääkis. Võibolla ei julgegi pärast enam sellest tädikesest mööda minna. Kuigi kui mõelda sellele, kui palju on ühiskas rahvast, siis vaevalt ta üldse teab, kes on Sayer. "Okey, tüdrukud, viimane laul," lausus Rufus, jäädes hetkeks mõttesse, mida üldse laulda. Viimaks suutis välja mõelda Nickelbacki - If today was your last day. Tal läks küll hetk aega, et akordid kõik meelde tuletada, aga asja sai. Sõnadega aitasid teda kohal olevad inimesed. Kuigi see laul on alati noormehele meeldinud ja seega on ka need sõnad tal üsna pähe kulunud.

Enamike tüdrukute nägudele tuli pettunud ilme. Jessica muigas kergelt - vahel on kahjurõõm see kõige suurem rõõm. Lihtsalt uskumatu, kuidas Sayer suudab kõik tüdrukud ära võluda. Ja veel uskumatum on see, et Sayer just teda armastab. Too Nickelbacki laul kuulub ka Jessie lemmiklaulude hulka ja tal on ka sõnad täiesti pähe kulunud, aga erinevalt teistest tüdrukutest seal ruumis, Jes kaasa ei laulnud. Julgusest tuli puudu nagu alati.

Kui laul läbi sai siis võis igaüks nii iseendale kui ka Sayerile plaksutada. Igastahes hakkas rahvas vaikselt püsti tõusma ja ukse poole liikuma, visates noormehe poole mõned 'teinekordki', 'tsau', 'head päeva' jne. Rufus asetas kitarri tagasi kotti ja pani selle seejärel vastu kappi toetuma. Lükanud toa ukse pärast viimase tüdruku lahkumist kinni, pööras ta end ümber ja vaatas Jessicale otsa. "Sa tõesti üllatasid mind täna," lausus Sayer ning jalutas tüdruku juurde tagasi. Ta istus tema kõrvale ning kinkis talle nüüd ühe pika magusa suudluse. "Mul on hea meel sind siin näha. Kauaks sa jääd?" uuris Rufus. Ta teadis küll, et neidisel on sügisvaheaeg, aga tal võis siiski muid plaane ka ju olla.

"Ei saa mainimata jätta, et sina mind ka," muigas Jessica. Õigem oleks öelda, et teda üllatas vaatepilt, mida ta nägi, kui Sayeri ühikatoa ukse avas. Saanud pika magusa suudluse osaliseks, ronis Jessica Sayerile sülle. Ta silmitses kuti pusa. Oranž ei ole üldse tema värv. "Ma ei tea veel," kehitas Jessica õlgu,"homme lähen Alberti eksnaise juurde Alenaga rääkima. Ma ei tea, kas veedan öö seal või tulen siia. Igatahes tagasilennupileteid ma veel ostnud ei ole." Erilisi plaane tüdrukul vaheajaks pole. Ta tahab seda lihtsalt nautida, sest kavatseb edaspidi õppimisele palju rohkem rõhku panna, et ka need ained, mis tal väga nõrgad on, saaksid ikkagi lõputunnistusele võimalikult tähestiku alguses oleva täna enda järele.

"Jah, see vaatepilt ei olnud võibolla täitsa see, mida sa ootasid, aga siin on see üsna tavaline, et inimesed kogunevad ühte tuppa kokku. Ja täna olid siin kuidagi jamh...ainult tüdrukud," lausus Sayer, kratsides kergelt kukalt. Polnud tema süü, et tema laulmine nii paljudele neidudele peale läks. Vähemalt tundus, et Jes sai ilusti aru, et tegu oli niisama koos chillimisega. Jah, isegi Rufus on otsusele jõudnud, et see orantš ei ole tema värv, aga ta ei hakka sellepärast ometi kooli muutma, et endale kenam pusa saada. Ta kandis tegelikult alguses ikka harjumusest Ravensite pusa, aga millegi pärast see ei meeldinud treenerile, sest ta ütles, et samasuguse vormi kandmine tekitab ka ühtsustunnet. Kes teab, võibolla on tal õigus. Kui Jes poisile sülle ronis, asetas Rufus enda käe ümber tema, "okei, aga täna jääd siis siia," vaatas Rufus neiule otsa. Oi, ta ei jõua enda toakaaslase nöökimist ära kuulata. Loodetavasti ei hakka ta mingit lolli juttu ajama.

"Sellepärast ei saagi minust iial ühikarotti," lausus Jes, "ma ei kannataks seda, et mingi mass koguaeg minu toas on või et rahvas lihtsalt siis, kui heaks arvab, läbi hüppab." Tüütu. Tema tuba on tema kindlus ja sinna siseneb keegi teine ainult siis, kui selleks on luba. Mingi privaatsus võiks nagu säilida. "Kui su toakaaslane mingi napakas on, siis me läheme hotelli, aga muidu mõtlesin küll, et võiks siia jääda," vastas Jes.

"Alguses on see suht veider, aga harjub ruttu ära. Nüüd on see isegi mõnus tegelikult. Tutvud kiiresti uue rahvaga," seletas Rufus. Ta oli tegelikult ühikasse ülatavalt ruttu sisseelanud ja endale palju tuttavaid saanud. Esiteks oli tal kohe vedanud toakaaslasega, kellel oli kaksikõde, kelle kaudu said nad kohe veel tutvusi. Ja muidugi tuli hunnikuga uusi tutvusi korvpalli meeskonnast ja pidudest. "Eih, ta ei ole napakas. Ta on mul täitsa okei. Räägib võibolla mõnikord natuke palju, aga midagi halba pole öelda," sõnas Sayer ning tõstis enda ühe käe tüdruku põsele, liigutades enda pöialt vastu näitsiku nahka edasi tagasi.

"Mõni siin ei ole nii seltskondlik, kallis," lausus Jessica. Sellepärast Jessie nii harva väljas käibki, et talle ei meeldi rahvamassid. Kisakooritüdrukuna arvatakse temast teisiti, aga tegelikult on Jessica selline inimene, kes kohas, mis on talle kodu eest, tahab ta olla rahus, mitte keset läbikäiguhoovi. Kui Sayer lõpetas lause oma toakaaslase kohta, astus mingi kutt tuppa, kisas 'orgia' ja astus sama targalt uksest välja. Hetk hiljem avanes toauks uuesti ja seesama kutt astus tuppa, vaatas Sayerile vägagi uudishimulikult otsa ja küsis, et mis sellest faktist saanud on, et Sayl on kuskil põhjakaroliina tüdruk ja teda ei peta, aga nüüd on toakaaslaseta hullama hakanud. Jessical tuli koheselt natuke õel idee. Ta ronis Sayeri sülest maha ja kõndis meelitavalt toakaaslase poole. "Kas sa..misiganes su nimi on, tahad ka kampa lüüa?" küsis ta nii mesimagusat häält teha kui suutis. Sayeri toakaaslane läks lihtsalt näost punaseks. Jes turtsatas. "Okei, ära erutu," naases Jessie oma tavapärase hääle juurde,"ma olen Jessica, Sayeri tüdruk." Jessica surus poisiga kätt ja ronis siis Sayeri kõrvale voodile rätsepistesse.

Jamh, sellest oli Sayer juba nende pika suhte jooksul aru saanud. Kuigi tüdruk võiks seda poolt endas natuke arendada, sest sellele tüübile siin meeldib, kui tal sõbrad külas käivad ja mõnel õhtul lihtsalt mõni istumine tehakse. Kui uks lahti lendas ja Sayeri toakaaslane sisse astus ja sama äkitselt ka kadus, turtsatas Sayer ning pööritas enda silmi. Ja enne kui ta midagi öelda või teha jõudis, oli kutt jälle ruumis ning Jessica tema sülest kadunud. Rufus pidi tunnistama, et näitsik ei ole vist isegi temaga nii mesimagusat ja flirtivat häält kasutanud. Aga mõnus oli näha, kuidas tema roomie haledalt vahele võeti. Poisi nimeks oli Tyler. Kui Jes tagasi voodisse istus, pani Rufus enda käe ümber tema ning vaatas sellise kergelt naerva pilguga enda toakaaslast, kes end voodile pikali viskas.

Vaene poiss. Kahju kohe. Kui Jessica peaks Sayeriga ka nii mesimagusat ja flirtivat häält kasutama, siis tunneks ta end küll lõbutüdrukuna. "Aa, muide," tuli Jessicale meelde,"Claire saatis trühvleid." Jessica soris oma kotis ja võttis sealt karbi välja, mis oli trühvlikomme täis, ning ulatas selle Sayerile. "Mis kell sul homme esimene loeng on?" uuris Jessica. Oleks tore teada, mis kell ta siis ühikast jalga laseb. Siis teaks umbes, mis kell ta Alena juurde jõuab. Loodetavasti ei pea väga vara ärkama.

"Kuule, kas Amy leidis sul üles we? Tal oli midagi tähtsat, mida ta mulle keeldus rääkimast," sõnas Sayer, kui talle meenus, et tüdruk oli ju Tylerit otsimas käinud ja teda isegi oodanud. Tüüp mõmises midagi vastuseks, mis pidi tähendama ilmselt, et ta sai enda õega räägitud. Noh, trühvlite vastu ei olnud Sayeril küll midagi. Ta võttis karbi vastu ning tegi selle kohe lahti, asetades selle voodile. Viisakas nagu ta oli, pakkus ta neid ka Tylerile, kellele need eriti peale läksid. "Esimene loeng on mul kell üksteist," sõnas Rufus, "aga mul on kella kaheksast kümneni trenn." See viimane lause sai Tyleri poolt ühe huilgava hüüde. Ilmselgelt oli ka tema osa meeskonnast.

"Sellllllllllge," venitas Jessica. Trenn pole praegu üldse see sõna, mis Jessica naeratama paneb. Ikkagi peab vara ärkama. Okei, vähemalt ei pea ta kohe pärast ärkamist mingit mõttetööd tegema hakkama, vaid saab rahulikult olla ja enda plaane teostada. Aga järgnevaks nädalaks peab ta välja puhanud olema. Ja nagu Jes enda jaoks otsustas - kõik või mitte midagi. Ta ei pea loobuma sellest, mis talle meeldib millegi nimel, mida ta üldse ei seedi. "Trennist rääkides, võistlused on tulemas ja Vanessa...no tema jaa ei pea kargama, aga mina saan küll surma. Kui mitte trennis, siis lööb mõni õpetaja mu maha," lausus Jessica, võttes kotist oma treeningkalendri välja ja ulatas selle Sayle.